Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kandmist oma kontole. Tagantjärele tundub hind, mida ta maksejõuetusriski kindlustuse eest maksis, absurdselt odav. Näiteks Kreeka valitsuse maksejõuetusriski kindlustuse eest maksis ta 11 baaspunkti. Seega maksis Hayman Capital ühe miljoni dollari väärtuses Kreeka võlakirjade kindlustamiseks maksejõuetusriski vastu kindlustuspreemiat 1100 dollarit aastas. Bass rehkendas, et kui Kreeka muutub maksejõuetuks, mis on vältimatu, siis nõutakse riigilt võlgade tasumist umbkaudu 70 protsendi ulatuses, mis tähendab, et iga 1100-dollariline investeering toob Bassile sisse 700 000 dollarit. „Arvatakse, et üks arenenud riik ei saa maksejõuetuks muutuda, sest meie eluajal pole seda juhtunud,“ rääkis Bass. „Ja mitte kellegi huvides, sealhulgas ka mitte meie enda investorite huvides ei ole sellele tähelepanu pöörata. Nad ütlevad: „Tõsi, halbade kinnisvaralaenude osas oli teil õigus. Aga teie jahite alati noid äärmiselt harva esinevaid sündmusi ja seepärast tundub teile, et need juhtuvad sagedamini kui need tegelikult esinevad.“ Aga mina ei jahtinud seda investeeringut. Ma püüdsin mõista, kuidas maailmas asjad toimivad, ja see investeering lihtsalt langes mulle sülle.“ Nüüd, kus ta maailma toimimist mõistab, jätkas ta, ei suuda ta aru saada, kuidas saab terve mõistusega inimene mitte valmistuda järgmiseks, palju suuremaks finantskatastroofiks. „Maailma lõppu ehk ei tule,“ jätkas ta, „aga paljud inimesed kaotavad palju raha. Meie sihiks on nende hulka mitte kuuluda.“

      Tema jutt oli igati veenev ja samas täiesti uskumatu. Mingi tüüp oma Dallase kontoris Texases käib välja radikaalseid väiteid riikide tuleviku kohta, kuhu ta pole jalagagi saanud: kuidas, pagana päralt, saab tema teada, kuidas võib käituda hulk inimesi, keda ta ei tea ega tunne? Kui ta oma mõtteid esitas, valdas mind tunne, mida olen tihtipeale märganud inimeste puhul, kes on absoluutselt kindlad asjades, mis sugugi nii kindlad pole. Üks osa minust läks tema põhjendustega kaasa ning sattus ärevusse maailma ähvardava krahhi pärast, teine osa aga kahtlustas, et äkki on tegemist mingi põrunud tüübiga. „Väga hea,“ ütlesin ma, ise mõeldes õigeks ajaks lennukile jõudmisest. „Aga isegi kui teil on õigus, mida saab üks tavaline inimene teha?“

      Ta jõllitas mind, nagu oleks tegemist mingi vaatamisväärsusega: näe, maailma rumalaim inimene.

      „Mida te soovitate oma emale, kui ta küsib nõu, kuhu raha paigutada?“ küsisin ma.

      „Relvad ja kuld,“ ütles ta igapäevase tooniga.

      „Relvad ja kuld,“ kordasin mina. Selge, mees on napakas.

      „Aga mitte kulla futuurid,“ jätkas ta minu mõtetele tähelepanu pööramata. „Kuld olgu füüsiliselt olemas.“ Kui meid tabab järgmine kriis, lakkab kullafutuuride turg tõenäoliselt toimimast, kuna täitmata futuuridelepinguid oleks rohkem kui kulda ennast, seletas ta. Inimesed, kes on elanud arvamusega, et neil on kulda, avastavad, et neil on paljad paberilipakad. Ta avas laualaeka, tiris sealt välja ilmatuma kullakangi ja lajatas lauale. „Meil on seda kraami kokku ostetud üksjagu.“

      Hakkasin virilalt naeratades ukse poole piiluma. Tulevikku ennustada on hoopis raskem, kui meile sisendavad Wall Streeti mehed. Mees, kes on osanud nii rabavalt õigesti tulevikku ennustada, nagu oskas Kyle Bass ennustada kõrge krediidiriskiga laenude väärtpaberite turu krahhi, võib kergesti sattuda pettekujutlusse, et tema anne võimaldabki tal kõigis keerulistes asjus langetada rabavalt õigeid otsuseid. Igatahes tahtsin väga mõista äsja Ameerikas toimunud ja kohe ka ülejäänud maailmas sündivat, ülimalt murettekitavat arengut, mis toona näis küll üpris tühine. Ja Bass oli Ameerikas juhtunu vastu huvi peaaegu minetanud, pidades sootuks tähtsamaks seda, mis hakkab kohe juhtuma laias maailmas. Seletasin, et ei saa kauemaks jääda, lahkusin Dallasest ja heitsin Bassi peast enam-vähem välja. Seda raamatut kirjutades jätsin Kyle Bassi kõrvale.

      Siis hakkas finantsmaailm jälle muutuma ning just nõnda, nagu Kyle Bass seda oli ette kujutanud. Pankrotti hakkasid minema terved riigid. See, mis alguses tundus puudutavat ainult Wall Streeti, hakkas puudutama kõiki riike, mil Wall Streetiga vähimatki pistmist oli. Kirjutasin raamatu USA kõrge krediidiriskiga kinnisvaralaenudega tagatud võlakirjade kriisist ja inimestest, kes seeläbi olid rikkaks saanud, siis aga hakkasin sõitma teistesse paikadesse, et näha, mis toimub. Reisides ei andnud mulle asu küsimus: kuidas suutis üks Dallase riskifondi juht neid imelikke sündmusi ette näha?

      Kaks ja pool aastat hiljem, 2011. aasta suvel, tulin taas Dallasesse, et seda Kyle Bassilt endalt küsida. Kreeka maksejõuetuse kindlustustehingud olid tõusnud 11 baaspunktilt 2300 punktile, Kreekat ähvardas suutmatus riigivõlga tasuda. Iirimaa ja Portugal vajasid hiiglaslikke päästepakette ning Hispaania ja Itaalia, mida oli peetud loomuldasa riskivabadeks, olid jõudnud finantskrahhi äärele. Kõigele lisaks kavatses Jaapani rahandusministeerium saata delegatsiooni USAsse külastama suuri võlakirjadesse investeerivaid fonde nagu Pimco ja Black-Rock – sooviga leida kedagi, ükskõik keda, kes oleks nõus ostma poole triljoni dollari väärtuses Jaapani valitsuse kümneaastaseid võlakirju.

      „Sündmuste niisuguse võimaliku arengu tingimustes pole ükski elav inimene varem investeerinud,“ ütles Bass. „Meie suurimad investeerimispositsioonid on praegu Jaapan ja Prantsusmaa. Kui vallandub doominoefekt, on seis kõige sandim Prantsusmaal. Loodan, et USA ei kuku esimesena. Olen kogu raha panustanud sellele, et ei kuku. Kõige rohkem kardan ma eksida sündmuste järgnevuses. Lõpptagajärjes olen ma kindel.“

      Tal oli ikka veel virnadena kulla- ja plaatinakange, mille väärtus oli ligikaudu kahekordistunud, siiski otsis ta pidevalt kindlaid vara paigutamise võimalusi, mis kaitseksid kullakatteta raha peatse väärtusetuks muutumise vastu, nagu tema hinnangul pidi juhtuma. Üks võimalus on näiteks viiesendised.

      „Viiesendises mündis sisalduva metalli väärtus on 6,8 senti,“ ütles ta. „Kas te teadsite seda?“

      Ma ei teadnud seda.

      „Ostsin äsja neid münte miljoni dollari eest,“ rääkis ta edasi ja, nähtavasti taibanud, et olen arvutamisega kimpus, lisas: „Kakskümmend miljonit viiesendist.“

      „Te ostsite kakskümmend miljonit viiesendist?“

      „Mhmh.“

      „Kuidas ostetakse kahtkümmend miljonit viiesendist?“

      „Tegelikult on see väga raske,“ ütles ta ning seletas, et ta pidi pöörduma oma panka ja siis neid veenma, et nad telliksid talle kakskümmend miljonit viiesendist. Lõpuks pank telliski, aga Föderaalreservil tekkisid omakorda küsimused. „Ilmselt Föderaalreservist helistati panka minu inimesele ja tunti huvi, milleks nii suurt hulka münte vaja on,“ rääkis ta. Noh, too pangamees siis helistas mulle ja hakkas pärima, miks mul nii palju münte vaja on. Mina vastasin, et mulle lihtsalt meeldivad mündid.“

      Ta võttis välja oma müntidest tehtud foto ja ulatas mulle. Seal nad olid, pakituna tohututel puitalustel Brink’si hoidlates Dallase kesklinnas.

      „Ma väidan, et lähema kahe aasta jooksul müntide niklisisaldust vähendatakse,“ ütles ta. „Tegelikult peaksite oma pangaga ühendust võtma ja neid kohe ostma.“

      Kyle Bass ei tundunud olevat seda sorti inimene, kellele meeldib istuda kontoris ja arvutiekraani jõllitada. Tema tundis mõnu vaheldusrikkast elust. Ronisime tema Hummerisse (Jumal, õnnista meie sõdureid, eriti snaipreid!), mida kaunistasid kleepsud ja mis oli kohandatud maksimeerima autos viibiva autoomaniku lõbu: näiteks oli võimalik nupuvajutusega – nagu James Bond – puistata tee enda selja taga üle tohutute naeltega. Kihutasime mürinal Texase kuppelmaastiku suunas, kus Kyle Bass oli kõrge krediidiriskiga laenude kriisi ajal teenitud rahaga soetanud midagi kindluse-taolist: tuhandete aakrite suurusel krundil keset tühermaad asuv kolmandikhektarilise pindalaga rantšomaja oma veevärgi ning automaat- ja snaiperrelvade ja väiksemate lõhkekehade arsenaliga, millest jätkunuks terve pataljoni varustamiseks. Öösel kihutasime USA sõjaväe džiibi kastis mööda tema krunti СКАЧАТЬ