Siidiuss. Robert Galbraith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maailm ilma Owen Quine’i geeniusest. Ei, ta haub kusagil kättemaksumõtteid meile kõigile ja on hinge põhjani solvunud, et teda ei otsita üle kogu riigi taga.”

      „Nii et ta ootab tagaotsimiskampaaniat, ehkki tal on kombeks aeg-ajalt ära kaduda?”

      „Aga muidugi,” sõnas Elizabeth. „Iga kord, kui ta korraldab ühe nendest väikestest kadumisetendustest, ootab ta, et see jõuaks esikülgedele. Häda on selles, et kõige esimesel korral aastaid tagasi pärast tüli esimese toimetajaga see õnnestus. Tookord tekitas see lugu ajakirjanduses mõningat ärevust ja kuuldusi. Selle kordumise lootuses on ta nüüd elanudki.”

      „Tema abikaasa on veendunud, et mees saaks pahaseks, kui ta pöörduks politsei poole.”

      „Mina küll ei tea, kust ta selle mõtte võtab,” lausus Elizabeth, võttes endale järjekordse sigareti. „Oweni meelest on helikopterid ja verekoerad see kõige vähesem, mis riik peaks temasuguse tähtsa mehe pärast välja ajama.”

      „Nojah, tänan, et leidsite minu jaoks aega,” sõnas Strike, valmistudes tõusma. „Kena, et mind vastu võtsite.”

      Elizabeth Tassel lõi käega ja ütles:

      „Ah, jätke. Tahan teilt midagi küsida.”

      Mees jäi valmisolevalt ootama. Naine polnud harjunud teeneid paluma, nii palju oli selge. Ta suitsetas mõne hetke vaikuses, mis lõppes veel ühe summutatud köhahooga.

      „See … see … „Bombyx Mori” lugu on teinud mulle palju halba,” sai ta viimaks kähinal öeldud. „Mind ei kutsutud Roper Chardi aastapäevapeole sel reedel. Kaks käsikirja, mida ma neile pakkusin, saadeti tagasi, ilma et oleks tänatudki. Ja ma hakkan muretsema ka vaese Pinkelmani viimase töö pärast.” Ta osutas vanaldase lastekirjaniku pildile seinal. „Liikvel on vastik kuulujutt, nagu oleks ma Oweniga mestis ja ässitasin ta üles soojendama vana skandaali seoses Michael Fancourt’iga, õhutama vastasseisu ja alustama sõda tema raamatule tehtavate pakkumiste pärast.” Väike paus.

      „Kui te kavatsete otsida üles kellegi, kes tunneb Owenit,” sõnas naine viimaks asja juurde jõudes, „siis oleksin väga tänulik, kui ütleksite neile – eriti Jerry Waldegrave’ile, kui peaksite temaga kohtuma –, et mul polnud aimugi, mis selles romaanis kirjas on. Ma ei oleks kunagi seda edasi saatnud, kõige vähem veel Christian Fisherile, kui ma poleks olnud nii haige. Ma olin …” – ta kõhkles – „… ettevaatamatu, aga mitte midagi rohkem.”

      See oli siis põhjus, miks oli Elizabeth Tassel olnud nii huvitatud kohtuma Strike’iga. Kahe hotelli nime ja armukese aadressi vastu tundus see olevat üsna õigustatud palve.

      „Nimetan seda kindlasti, kui see tuleb jutuks,” lubas Strike püsti tõustes.

      „Tänan,” sõnas naine rämedal häälel. „Saadan teid välja.”

      Kui nad kabinetist väljusid, hakkas koer haukuma. Ralph ja vana dobermann olid jalutuskäigult tagasi. Ralphi märjad juuksed olid üle pea kammitud ja ta püüdis talitseda halli koonuga koera, kes urises Strike’i peale.

      „Ta pole kunagi võõraid sallinud,” lausus Elizabeth Tassel ükskõikselt.

      „Ükskord hammustas ta Owenit,” teatas Ralph teenistusvalmilt, nagu see võiks Strike’i enesetunnet parandada, hoolimata sellest, et koeral oli ilmne tahtmine Strike’i tuuseldada.

      „Tõsi,” kinnitas Elizabeth Tassel, „kahju, et …”

      Aga teda tabas järgmine kärisev-vilisev köhahoog. Kolm ülejäänut ootasid vaikides, kuni ta toibub.

      „Kahju, et see polnud surmav,” kraaksatas ta viimaks. „See oleks säästnud meid paljudest pahandustest.”

      Naise abilised tundusid jahmunud olevat. Strike surus tema kätt ja ütles kõigile head aega. Uks sulgus dobermanni urina ja lõrina saatel.

      9. peatükk

      Perenaine, kas isand Petulant on siin?

WILLIAM CONGREVE, „Maailma asjadest”

      Strike peatus vihmamärja kõrvaltänava lõpus ja helistas Robinile, kelle number oli kinni. Mantli krae üles tõstetud, nõjatus ta vastu niisket müüri ja vajutas iga mõne sekundi järel nuppu „redial” ning tema pilk langes vastasmajale kinnitatud sinisele mälestustahvlile, mis oli pühendatud leedi Ottoline Morrellile, kirjandussalongi perenaisele. Kahtlemata räägiti nende seinte vahel omal ajal ka nilbetest tõsielul rajanevatest romaanidest …

      „Tere, Robin,” ütles Strike, kui neiu viimaks kõne vastu võttis. „Mul läheb kiireks. Helista minu nimel Gunfreyle ja ütle talle, et mul on homseks kindlalt kokku lepitud kokkusaamine. Ja ütle Caroline Inglesile, et praegu pole midagi uut toimunud, aga ma helistan talle homme, et kõik üle rääkida.”

      Kui päevakava muudatused olid tehtud, rääkis Strike Robinile St John’s Woodi hotellist Danubius ja palus teda välja uurida, ega Owen Quine seal ei peatu.

      „Kuidas Hiltonitega edeneb?”

      „Kehvasti,” vastas Robin. „Ainult kaks on veel järel. Mitte midagi. Kui ta ongi mõnes nendest, siis kasutab ta kas teist nime või on end maskeerinud või … või siis on personal väga tähelepanematu. Oleks raske arvata, et teda ei panda tähele, iseäranis kui ta seda mantlit kannab.”

      „Kas Kensingtonist proovisid?”

      „Proovisin. Mitte midagi.”

      „Olgu, mul on uus niit: ennast ise kirjastav sõbranna Kathryn Kent. Ma vist külastan teda hiljem. Täna pärastlõunal ei saa ma telefoni vastu võtta, jälgin preili Brocklehursti. Saada sõnum, kui midagi on vaja.”

      „Hüva. Edukat saba mängimist.”

      Õhtupoolik oli aga igav ja viljatu. Strike pidi silmas pidama üht väga hästi tasustatud isiklikku abi, keda paranoiline ülemus ja ühtlasi armuke kahtlustas selles, et too ei jaga rivaalile mitte üksnes seksuaalteenuseid, vaid ka ärisaladusi. Paraku osutus preili Brocklehursti info, et ta tahab võtta pärastlõuna vabaks, et lasta ülemuse rõõmuks ennast vahatada, teha maniküüri ja kunstliku päikese all päevitada, täiesti tõeseks. Strike ootas ja jälgis spaa esiust läbi üle tänava asuva Nero-nimelise kohviku vihmatäpilise aknaklaasi peaaegu neli tundi, teenides sellega ära mitme mokalaadaks sobivat kohta otsiva lapsekäruga naise pahameele. Viimaks ilmus preili Brocklehurst välja, pähkelpruun ja kaelast allapoole arvatavasti ühegi karvaudemeta, ning kui Strike oli teda veidi üsna lähedalt jälitanud, nägi ta naist taksosse istuvat. Peaaegu imekombel – sadas ju ladinal – läks Strike’il korda saada teine takso, enne kui esimene silmapiirilt kadus, aga jälitamine mööda umbes ja vihmamärgi tänavaid lõppeski nii, nagu Strike oli sõidusuuna järgi oletanud, nimelt umbuskliku ülemuse enda kodumaja ees. Strike, kes oli kogu tee salamisi pilte teinud, maksis sõidu eest ja luges selle töö mõttes lõppenuks.

      Kell oli vaevalt neli, pilvede taga olev päike aga loojumas ja lõputu vihm tundus veelgi külmem. Strike möödus ühe restorani aknast, kus särasid jõulutuled, ja ta mõtted liikusid Cornwallile, mis – nagu talle tundus – murdis end tema tähelepanu ringi lühikese aja jooksul kolm korda järjest, kord valjul häälel, kord sosistamisi.

      Kui palju aega oli möödas sellest, kui ta käis vaatamas oma kodu selles imeilusas mereäärses linnas, kus ta veetis oma lapsepõlve kõige rahulikuma osa? Neli aastat? Viis? Ta sai tädi ja onuga kokku СКАЧАТЬ