Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tungide olemasolu möönma. Kuna kogemus näitas, et meheks saanud noori mehi oli võimatu nende vita sexualis’e teoks tegemisel takistada, piirduti tagasihoidliku nõudega: tegelgu nad oma vääritute lõbudega pühitsetud kombluse suhtes extra muros. Nagu linnadel on puhaste ja luksusäridega ning puiesteedega ääristatud tänavate all maa-alused kanalid, mis juhivad ära kloaakide mustuse, nii pidi kogu nooruse suguelu kulgema nähtamatult „seltskonna“ moraalse pealispinna all. Millistesse ohtudesse noor inimene selle läbi paiskus ja millistesse sfääridesse ta sattus, see oli ükskõik. Nii kool kui perekond hoidusid kartlikult noort meest ses asjas valgustamast. Ainult siin-seal leidus viimastel aastatel muretsejaid isasid, „valgustatult mõtlevaid“ isasid, nagu tollal öeldi, kes, niipea kui nad pojal habemevõrset tähele panid, püüdsid teda õigele teele aidata. Kutsuti majaarst, kes viis noore mehe muuseas kuskile tuppa ja puhastas pikalt prille, enne kui alustas ettekannet suguhaiguste ohtlikkusest ning tegi noorele mehele, kes harilikult oli seks ajaks ammu ise endale õppust hankinud, selgeks, et tuleb olla mõõdukas ja pidada mõningaid ettevaatusabinõusid silmas. Teised isad tarvitasid veelgi veidramat vahendit. Nad palkasid majja ilusa teenijatüdruku, kes sai ülesandeks perepojajõmmi praktiliselt koolitada. Sest nende meelest oli parem, kui noor inimene selle tüütu asja nende endi katuse all korda ajas, millega ju siivsus jäi pealtnäha püsima ja välditi pealegi ohtu, et poiss satub mõne „rafineeritud isiku“ võrku. Üks noorte inimeste valgustamise meetod jäi aga kõigis instantsides ja vormides otsustavalt keelu alla: avalikkuse ja avameelsuse meetod.

      Millised võimalused olid siis kodanliku maailma noorel mehel olemas? Kõigis muis nõndanimetatud alamais seisustes polnud probleem probleem. Maal magas sulane juba seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukuga, ja kui ilmnesid tagajärjed, polnud sel mingit tähtsust. Enamikus meie Alpi-külades ületas vallaslaste arv kaugelt abieluliste laste arvu. Proletaarlaskonnas elas tööline enne abiellumisvõimaluse teket naistöölisega „vabas abielus“. Galiitsia ortodokssete juutide juures toodi seitsmeteistkümneaastasele, tähendab vaevalt meheks saanud poisile pruut sängi, ja neljakümneselt võis ta olla juba vanaisa. Ainult meie kodanlikes ringides oli ainus vastuvahend, varane abielu, keelu all, kuna ükski perekonnaisa poleks usaldanud oma tütart kahekümne- või kahekümne kahe aastase noormehe omaks, sest nii „noort“ meest ei peetud veel küllalt küpseks. Ka selles paljastus järjekordne sisemine ebasiirus, sest kodanlik kalender ei lähe looduse omaga hoopiski ühte. Kui mees saab looduses meheks kuue- või seitsmeteistkümneaastaselt, siis seltskonnas ometi alles pärast seda, kui ta on loonud endale sotsiaalse positsiooni, tähendab vaevalt enne kahekümne viiendat või kuuendat eluaastat. Nii tekkis tõelise ja seltskondliku mehekssaamise vahele kuue, kaheksa või kümne aasta pikkune kunstlik vahe, mille jooksul noor mees pidi ise hoolitsema oma „võimaluste“ või „seikluste“ eest.

      Selleks ei pakkunud tollane aeg talle ülemäära rikkalikke võimalusi. Ainult üsna vähesed eriti rikkad noored mehed võisid lubada endale armukese „pidamise“ luksust, see tähendab üürida talle korteri ja katta ta elamiskulud. Samuti täitus ainult üksikute õnnelikkude puhul tolle aja kirjanduslik armuideaal – ainus, mida romaanid kirjeldada tohtisid – , vahekord abielus naisega. Ülejäänud aitasid end enamjaolt poeplikade ja ettekandjatega, mis pakkus vähe sisemist rahuldust. Sest ajal enne naise emantsipeerumist ja tegusat iseseisvat osavõttu ühiskondlikust elust oli ainult kõige vaesemat proletaarset päritolu tüdrukuil ühelt poolt küllaldaselt mõtlematust ja teiselt poolt piisavalt vaba aega põgusaiks ja tõsisemate kavatsusteta suhteiks. Halvasti riides, pärast kaheteistkümnetunnist näruselt makstavat tööpäeva tülpinud ja roiud, hoolitsemata (vannituba oli neil aegadel veel rikaste perekondade privileeg) ning omas ahtas eluringis üles kasvanud, seisid need vaesed olevused oma armukestest nii palju madalamal tasemel, et nad enamasti isegi pelgasid end nende seltsis avalikult näidata. Hoolikas konventsioon oli küll leiutanud selle piinlikkuse tarvis mooduse, nõndanimetatud chambres sépardées, kus võis tütarlapsega tähelepandamatult õhtust süüa. Kõik muu toimus siis pimedate kõrvaltänavate tillukestes hotellides, mis olidki üksnes selle tarvis olemas. Kuid kõik need kohtumised pidid jääma põgusaks ja olema tõelise iluta, rohkem sugulisus kui erootika, sest nad olid alati kiired ja salajased nagu ikka keelatud asi. Oli muidugi veel olemas suhtevõimalus kellegagi noist kahepaikseist olendeist, kes seisid pooliti seltskonnast väljaspool ja pooliti seal sees, näitlejannad, tantsijatarid, kunstnikud, ainsad tolle aja „emantsipeerunud“ naised. Aga üldiselt oli tolleaegse abieluvälise erootilise elu aluseks prostitutsioon. See kujutas endast teatud määral toda pimedat võlvkeldrit, mille kohal laitmatult kiiskava fassaadiga kerkis kodanliku ühiskonna uhkusehoone.

      Prostitutsiooni hiiglalevikust Euroopas enne maailmasõda on praegusel põlvkonnal vaevalt veel kujutlust. Kui praegu võib suurlinnade tänavail kohata prostituute niisama harva kui hobusõidukeid sõiduteel, olid tollal kõnniteed müüdavaist naistest niivõrd täpitud, et raskem oli neid vältida kui neid leida. Lisandusid veel arvukad „kinnised majad“, öölokaalid, kabareed, tantsusaalid oma tantsijataride ja lauljataridega, baarid oma lõbustusneidudega. Igas hinnaklassis ja igal kellaajal oli tollal naiskaupa avalikul pakkumisel saada ja õigupoolest kulus mehel niisama vähe aega naise ostmiseks olgu veerandtunniks, tunniks või ööks kui paki suitsu või ajalehe ostuks. Miski ei tõsta mu meelest rohkem praeguste elamis- ja armastamisvormide suuremat ausust ja loomulikkust kui see, et nüüdisnoorusele on saanud võimalikuks ja peaaegu endastmõistetavaks vältida seda kunagi möödapääsmatut institutsiooni ning et see polnud ei politsei ega seadused, mis tõrjusid prostitutsiooni meie maailmast tagasi, vaid et see ühe pseudomoraali traagiline sünnitis on vähenenud tühiste jäänusteni tänu nõudmise vähenemisele.

      Riigi ja tema moraali ametlik positsioon selle tumeda nähtuse suhtes polnud küll kunagi mugav. Kombluse vaatepunktist ei söandatud avalikult möönda naisele endamüügiõigust, hügieeni vaatekohast ei saanud jällegi prostitutsiooni ära keelata, kuna see kanaliseeris ühiskonnast tüütu abieluvälise suguelu. Nõnda otsisid autoriteedid abi kahepaiksusest, mis seisnes selles, et prostitutsioon jaotati salajaseks, mille vastu riik kui ebamoraalse ja ohtliku vastu võitles, ja lubatud prostitutsiooniks, mis maksu eest äritõendiga varustati. Tüdruk, kes oli otsustanud hakata prostituudiks, sai politseilt vastava kontsessiooni ja selle tõendiks spetsiaalse raamatu. Sellega, et ta astus politsei alluvusse ja nõustus kahekordse arstliku kontrolliga nädalas, oli ta saanud ametiõiguse üürida oma keha iga talle sobiva hinna eest. Teda tunnustati kui ametipidajat teiste ametite seas, kuid – siin tuli moraali kabi nähtavale – ei tunnustatud ometi täiesti. Nii ei saanud näiteks prostituut, kui ta oli müünud oma kauba, tähendab oma keha mõnele mehele ja see keeldus hiljem maksmast talle kokkulepitud tasu, tõsta mehe vastu kaebust. Siis osutus naise kaebus äkki – ob turpem causam, nagu seadus ütles – ebamoraalseks ega leidnud võimude kaitset.

      Juba sellistes pisiasjades oli tunda käsituse kahepaiksus, mis asetas need naised ühelt poolt riiklikult lubatud elukutse raami, kuid jättis nad isiklikult kui heidikud ometi väljapoole üldist õigust. Pärine silmakirjalikkus avaldus aga praktikas, mille järgi kõik need kitsendused puudutasid ainuüksi kõige vaesemaid klasse. Balletitantsijatar, kes oli Viinis kahesaja krooni eest täpselt niisamuti igal kellaajal iga mehe jaoks kättesaadav nagu tänavatüdruk kahe krooni eest, ei vajanud muidugi mõista mingit ametiluba. Suuri poolilmadaame nimetasid ajalehed ratsavõistluste või võiduajamiste kirjeldustes kohal viibinud prominentide seas, sest nemad kuulusid ju juba ise „seltskonda“. Samuti seisid sealpool seadust mõned kõige peenemad vahendajannad, kes varustasid luksuskaubaga õukonda, aristokraatiat ja rikast kodanlust, kuigi kupeldamine oli muidu raskete vanglakaristustega keelatud. Karm distsipliin, kaastundetu järelevalve ja ühiskondlik põlg kehtis ainult tolle tuhandeist ja tuhandeist koosneva väe suhtes, kes pidi oma ihuga ja oma alandatud hingega kaitsma vana, juba jalgealusetut moraalikäsitust armastuse vabade ja loomulikkude vormide vastu.

      See prostitutsiooni päratu sõjavägi oli – niisamuti nagu tõeline armee jaguneb väeliikideks, ratsaväeks, suurtükiväeks, jalaväeks, kindluskahurväeks – jaotatud omadeks alaliikideks. Kindluskahurväele vastas prostitutsioonis kõige täpsemini see rühm, kes pidas teatud tänavaid oma rajoonina täiesti omas valduses. Enamjaolt oli tegemist nende rajoonidega, СКАЧАТЬ