Prime Time. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kuhu ma pean minema?”

      „Järveäärsesse majja. Kiiresti.”

      Külm veenire voolas piki selgroogu alla ja silmad olid vett täis. Anne pilgutas selle välja, ukerdas kolm trepiastet alla kruusateele ja kõndis piki pukspuuhekki aia poole. Ta kõndis valgeks krohvitud müüri kõrval lossi uue tiivani, tegi ringi ümber väikese emailitud metallmööblikomplekti ja jäi seisma. Väikest aeda raamistas telliskattega ja võlvitud läbipääsuga müür.

      Siit peaks olema kerge jalga lasta, mõtles naine.

      „Otse edasi, tulge nüüd!”

      Anne pööras pilgu müürilt ära ja astus ukse poole.

      Komissar istus suure konverentsisaali laua taga. Täpselt tema selja taga asuvast aknast paistis telebuss. Alateadlikult taganes Anne Snapphane sammukese ja astus saatjale jala peale. Buss torkas vihma käes silma nagu väljalõige mõnest ajakirjast – kriitvalge, peal firma karjuvad logotüübid.

      Ei tea, kas Michelle on ikka veel seal, käis mõte läbi Anne pea. Ei tea, kas ta on juba külmaks muutunud.

      „Istuge.”

      Anne vajus tooli, millele komissar oli viibanud, kuivatas silmad vihmast kuivaks, vaatas silmi pilgutades politseinikule otsa ja pani tähele tema värvikirevat Havai särki. Kergendus oli silmapilkne.

      „Issand küll,” lausus ta, „kas see olete teie?”

      Paistis, et mees ei kuulnud, mis ta ütles.

      „Me kohtusime kunagi Stockholmis,” ütles Anne nüüd juba innukalt. „Koos Annika Bengtzoniga …”

      „Teie olite üks neist, kes ta leidis,” lausus mees.

      Anne pilgutas hämmelduses silmi.

      „Jah,” ütles ta. „Üks neist.”

      Äkitselt oli ebareaalsus tagasi, põrand lõi kõikuma, Anne klammerdus kirjutuslaua külge.

      „Palun natuke vett.”

      Tuli politseinik kannu ja klaasiga. Anne valas ise, käed värisesid. Jõi terve klaasi tühjaks, januselt, ajas vett maha.

      „Pohmell?”

      Anne Snapphane toetus vastu tooli seljatuge, tundis, kuidas iiveldus kasvab.

      „Ma arvan, et mul tuleb kohe astmahoog peale.”

      „Kas peale salvestust ongi kombeks pidada maha üks metsik pidu?”

      Anne tõmbas käega üle juuste ja pani tähele, kui märjad need on.

      „Miks ma siin pean olema? Millal ma tohin koju sõita?”

      Komissar tõusis püsti.

      „Me kuulame teid kõiki päeva jooksul üle, ükshaaval. Mitte keegi ei ole rohkem kahtlustatav kui teine, aga informatsiooni kogumiseks peame muidugi teid kõiki üle kuulama. Ma loodan, et saate sellest aru.”

      Anne vaatas talle otsa, suu poollahti, püüdes mõista, mis ta ütles.

      „Ülejäänud aja veedate te igaüks oma toas. Me toome teid kohale selles järjekorras, mida me peame kõige otstarbekamaks. Te ei tohi üksteisega kõnelda ega omavahel mingil muul moel suhelda. Kas on arusaadav? Anne Snapphane, kas te kuulete mind?”

      Anne sundis ennast noogutama, mõte läks voodis teki all olevale mobiilile.

      Mees vajutas maki käima ja istus Anne ette lauale. Ta teksad olid põlvedest kulunud.

      „Protokoll Anne Snapphane ülekuulamisest, sünniaeg … ”

      Ta peatus ja vaatas ainiti Annele otsa, naine neelatas ja luges pomisedes ette oma isikukoodi.

      „… mille viib läbi Q Yxtaholmi lossi uue tiiva konverentsisaalis reedel, 22. juunil kell 10.25. Anne Snapphanet kuulatakse üle informatsiooni hankimiseks seoses Michelle Carlssoni arvatava mõrvaga.”

      Mees jäi vait ja vaatas üksisilmi Annet.

      „Mis põhjusel te siin olete?”

      Anne jõi veel natuke vett.

      „Ma olen ülekuulamisel,” lausus ta tasa.

      Komissar Q ohkas.

      „Vabandust,” ütles Anne Snapphane ja köhatas. „Ma olen toimetaja assistent Zero Televisioonis … see on produktsioonifirma, mis teeb erinevatele kanalitele telesaateid. Ma olin sel nädalal siin võtete ajal ka stuudio administraator …”

      Ta jäi vait, vaatas ruumis ringi, politseinikud ees, politseinikud taga, akna taga telebuss.

      „Salvestused,” ütles Q. „Mitmuses. Kas neid oli mitu?”

      Anne noogutas.

      „Kaheksa saadet ühe jutiga,” lausus ta, ta hääl oli nüüd veidi kindlam. „Kaks saadet päevas neli päeva järjest, ja vihma on sadanud kogu see kuradi aeg!”

      Anne turtsatas korraga naerma, kile ja kohatu purse. Politseinik ei reageerinud.

      „Kuidas salvestused kulgesid?”

      „Kulgesid?”

      Anne vaatas maha.

      „Nagu me arvasimegi, kuigi ilma ei saanud me ju planeerida. Me pidime kõik saatelõigud ja stseenid filmima kokkupandavates paviljonides, ja nii ei olnud see ju mõeldud. See tähendas, et me pidime oma asju kogu aeg ümber tõstma, osa artiste pidid esinema peahoone teise korruse muusikasaalis. Aga muidu töötas kõik hästi.”

      Ta püüdis naeratada.

      „Kas tekkis mingeid vastuolusid?”

      „Mida te silmas peate?”

      Anne jõi klaasi tühjaks.

      Politseinik laiutas väsinult käsi.

      „Tülitsemine,” ütles ta. „Jagelemine. Ähvardused. Vägivald.”

      Anne Snapphane pani jälle silmad kinni, hingas sügavalt sisse.

      „Võibolla natukene.”

      „Kas te täpsustaksite?”

      Anne jõi jälle, märkas, et vesi sai otsa, vehkis oma tühja klaasiga ja see valati uuesti täis.

      „Niisuguse suure ettevõtmise juures võib mustmiljon pisiasja untsu minna,” ütles ta, „aga seda ei saa lubada. Kui kõik on pinges, siis juhtub, et asjad omandavad liiga suured mõõtmed.”

      „Rääkige selgelt,” lausus komissar Q.

      Süda hakkas jälle perutama, Anne hakkas värisema.

      „Michelle,” ütles ta, „võis olla uskumatult tüütu. Ta läks kõigiga selles meeskonnas nende päevade jooksul tülli.”

      „Kas СКАЧАТЬ