Noored hinged. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:

      „Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan, sirgun, wõib olla siis.“

      Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele – maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.

      „Ma näen sind täna nagu esimest korda“, sõnas neiu wiimaks.

      „Mina sind niisamuti“, wastas noormees.

      „Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi: terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud“, rääkis neiu.

      „Jah, ligi kolm aastat“, kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga – meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa“.

      „Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme“, rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle kõik öelda. Ega sa ei pahanda? Ka mina ei olnud kõigest sellest waba, mis sind piinas.“

      „Ka sina mitte?“ küsis Karl rõõmuga.

      „Ka mina mitte. See oli imelik tundmus. Ma olin kõiki meesterahwaid ühte wiisi tundma õppinud ja mul oli esiteks häämeel, kui ma sind teistsuguseks pidasin. Mõne aja pärast aga tahtsin ma, et sa teiste sarnane oleksid. Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks tahtnud sind selle suure karja hulka tõugata.

      Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma enesele alandavaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud.“

      „Aga nüüd on ju sinu soow täidetud“, ütles Karl wahele.

      „Ah ei“, wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen: ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest kõit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile – wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla.“

      „Sa oled hirmus“, ütles noormees.

      „Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirmsam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada.“

      „Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna.“

      Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis noormees:

      „Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?“

      Nagu unest ärgates waatas neiu nooremehe pääle.

      „Ma ei tea“, wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu…“

      „Muidu?“ küsis Karl tõsiselt.

      „Muidu… ütlen ma sulle hääd päewa“, wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.

      2

      Üliõpilane Kulna oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks“ nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulunud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlpsasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi näha ei ole.

      Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele, et ühel pool seina wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistav tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.

      „Pagan wõtku“, sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis… siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb.“

      Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord naerus hinge on!

      Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud nägu wastu.

      „Kes on?“ küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.

      Kopp, kopp, kopp!

      „Kes on?“ küsib Kulno uuesti.

      Wastuseks kõlab tasane naer.

      Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awanew ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.

      „Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.

      Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:

      „Te mulle kätt ei annagi?“

      „Tahate Teie minu kätt?“

      Neiu naerab.

      „Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:

      „Mistarwis Te weel siia tulite?“

      See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.

      „Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.

      „Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.

      „Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.

      „Ei, СКАЧАТЬ