Päikesetorm. Åsa Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et nad Sannat vahi alla ei võtaks, sest see oleks tema jaoks liig.”

      ASEPEAPROKURÖR CARL VON Post seisis Kristallkiriku ukse juures ja vaatas, kuidas Viktor Strandgårdi surnukeha sisse pakiti. Lars Pohjanen, kohtuarst ja peaarst, seisis nagu tavaliselt ja tõmbas suitsu, pomisedes samal ajal käsklusi patoloog Anna Granlundile ja kahele kanderaamiga mehemürakale.

      „Pange juuksed kokku, et need luku vahele ei jääks. Tõmmake kile ümber kogu keha ja tõstke ettevaatlikult, et soolikad välja ei tuleks. Anna, käe võib paberkotti panna.”

      Mõrv, mõtles von Post. Ja veel milline mõrv. Mitte mingi igav lugu suvalisest joodikust, kes oma joomakaaslasest eide pärast nädalast pummeldamist poolkogemata maha lööb. Vaid õudne mõrv. Veelgi parem. Kuulsuse õudne mõrv.

      Ja see kõik oli tema jagu. See kuulus talle. Jäi üle ainult tüüri juurde asuda, prožektorid sisse lülitada ja otseteed kuulsusesse purjetada. Ja siis võis ta siit kaevandusurkast minema kolida. Ta polnud kunagi tahtnud sinna jääda. Aga tema juuraõpingute hinnetest piisas ainult Gällivare kohtuniku koha jaoks. Seejärel sai ta tööd prokuratuuris. Ta oli lugematuid kordi püüdnud Stockholmi tööle saada, aga edutult. Ja aastad lendasid.

      Ta astus sammu kõrvale, et lasta mööda mehed kanderaamiga, millel lebas hoolikalt kilekotti pakitud surnukeha. Peaarst Lars Pohjanen järgnes neile jalgu lohistades, pilk maas ja õlanukid püsti, nagu oleks tal külm. Sigaret tolknes tal endiselt suunurgas. Juuksed, mis muidu olid hoolega ümber palja pealae silutud, rippusid üle kõrvade. Patoloog Anna Granlund tuli tema järel. Tal kandis paberkotti Viktor Strandgårdi käega. Asepeaprokuröri nähes tõmbas ta huuled kriipsuks. Von Post pidas nad kinni.

      „Noh,” ütles ta käskivalt.

      Pohjoneni nägu väljendas arusaamatust.

      „Mida sa praeguseks hetkeks öelda saad?” küsis von Post kannatamatult.

      Pohjanen võttis sigareti pöidla ja nimetissõrme vahele ning imes seda põhjalikult, enne kui raatsis selle oma kitsastest huultest lahutada.

      „Nojaa, ma pole ju veel lahkamisega algust teinud,” vastas ta aeglaselt.

      Carl von Post tundis, kuidas pulss paari pügala võrra kiirenes. Ta ei kavatsenud mingit vastutöötamist ega vigurdamist taluda.

      „Midagi sa ju ometi märganud oled? Ma tahan jooksvalt täielikku infot.”

      Ta nipsutas sõrmi, justnagu illustreerides kiirust, millega info temani peaks jõudma.

      Anna Granlund vaatas neid nipsutavaid sõrmi ja mõtles, et tema nipsutab niimoodi oma koertele.

      Pohjanen seisis vaikides ja vaatas maha. Tema kähisev, pisut liiga kiire hingamine vaikis vaid siis, kui ta sigareti huultele tõstis ja keskendunult suitsu sisse tõmbas. Carl von Posti pilk kohtus Anna Granlundi keevalise pilguga.

      Vaata pealegi, mõtles mees. Aasta tagasi politsei jõulupeol oli su pilk igatahes hoopis teistsugune. Jumal küll, millised sandid ja idioodid teda ümbritsesid. Pohjanen nägi märksa halvem välja kui enne operatsiooni ja haiguslehte.

      „Halloo!” ütles ta käskivalt, kui kohtuarst oli tema arvates piisavalt kaua vaikinud.

      Lars Pohjanen pööras pead ja nägi prokuröri kergitatud kulme.

      „Ainus, mida ma praeguseks tean,” ütles ta oma kareda häälega, mis polnud palju enamat kui vali sosin, „on see, et ta on surnud ja et surm oli vägivaldne. See on kõik, nii et lase meid nüüd läbi, mees.”

      Prokurör nägi, kuidas Anna Granlundi suunurgad temast möödudes allapoole kaardusid, kramplikus katses iga hinna eest naeratust maha suruda.

      „Ja millal ma lahkamisprotokolli saan?” turtsus von Post, püsides neil väljapääsu poole suundudes tihedalt kannul.

      „Siis, kui me oleme lõpetanud,” vastas Pohjanen ja lasi kirikuukse asepeaprokuröri nina ees kinni langeda.

      Von Post tõstis parema käe ja võttis hooga tuleva kirikuukse vastu, otsides samal ajal vasaku käega vasakust põuetaskust vibreerivat mobiili.

      Helistas neiu politsei keskjaamast.

      „Kuule, mul on keegi Rebecka Martinsson toru otsas, kes ütleb, et ta teab, kus Viktor Strandgårdi õde on ja et ta tahab ülekuulamiseks aja kinni panna. Tommy Rantakyrö ja Fred Olsson läksid ju ta õde otsima, nii et ma ei teadnud, kas ühendada tema kõne neile või sulle.”

      „Sa tegid väga õigesti, ühenda ta minuga.”

      Von Posti pilk rändas ühendamist oodates mööda kiriku vahekäiku. Ilmselgelt oli arhitektil olnud tagamõte selle pika punase käsitsi valmistatud taftingvaibaga, mis piki vahekäiku koorini jooksis. Kummalgi pool olid siniste toolide read, seljatugedel lainekujulised kontuurid. Mõte läks jalamaid piibliloole, kus Punane meri Moosese ees kaheks läks. Von Post hakkas aeglaselt mööda käiku astuma.

      „Hallo,” kostis naisehääl telefonis.

      Von Post ütles oma ametinimetuse ja nime ning naine jätkas.

      „Minu nimi on Rebecka Martinsson. Ma helistan Sanna Strandgårdi asjus. Ma sain aru, et te tahate temaga mõrvast rääkida.”

      „Jah, mulle öeldi, et teie teate, kus ta on.”

      „No mitte päris,” jätkas viisakas ja veidi liigagi hästi artikuleeritud hääl. „Kuna Sanna Strandgård soovib, et ma viibiksin ülekuulamise juures, ja kuna ma olen hetkel alles Stockholmis, siis tahtsin enne eeluurimise juhilt küsida, kas sobib, kui me tuleme täna õhtul, või on parem homme hommikul?”

      „Ei.”

      „Kuidas palun?”

      „Ei,” vastas von Post, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Täna õhtul ei sobi ja homme ka ei sobi. Ma ei tea, kas sa oled sellest aru saanud, Rebecka-mis-su-nimi-oligi, aga siin käib mõrvajuurdlus, mille eest mina vastutan, ja ma tahan Sanna Strandgårdiga rääkida otsekohe. Ma soovitan su sõbrannal end mitte peita, sest ma võin ta ka tagaselja arreteerida ja tagaotsitavaks kuulutada. Ja mis sinusse puutub, siis põgenemisele kaasaaitamine on karistatav. Selle eest võib vangi minna. Nii et räägi parem välja, kus Sanna Strandgård on.”

      Teises otsas valitses mõneks sekundiks vaikus. Siis kostis taas noore naisterahva hääl. Ta rääkis nüüd väga aeglaselt, peaaegu venitades, end suurepäraselt valitsedes.

      „Ma kardan, et tegemist on arusaamatusega. Ma ei helista mitte selleks, et teilt Sanna Strandgårdiga ülekuulamisele tulemiseks luba küsida, vaid et teile teada anda, et tal on kavas lasta end politseil üle kuulata ja mitte varem kui täna õhtul. Sanna Strandgård ei ole minu sõbranna. Ma olen advokaat firmas Meijer & Ditzinger, kui see nimi teile seal midagi ütleb …”

      „Kuule, ma olen siiski sündinud …”

      „Ja vaadake oma ähvardustega ette,” katkestas naine von Posti katsed midagi vahele öelda. „See, et te ähvardate mind Sanna Strandgårdi asukohta paljastama, on juba teenistusvea piiri peal, ja kui te ta tagaotsitavaks kuulutate, kuna ta viivitab ülekuulamisele tulemisega, oodates oma juriidilise nõuandja kohalejõudmist ja ilma et ta oleks kuriteos süüdi, tähendab teie puhul juba avaldust õiguskantslerile.”

      Enne kui von Post jõudis vastata, jätkas Rebecka Martinsson СКАЧАТЬ