Vennad Karamazovid. I osa. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

      Ta oli tollal alles kahekümneaastane (tema vennal Ivanil oli siis käes kahekümne neljas ja neist mõlemast vanemal Dmitril kahekümne kaheksas eluaasta). Kõigepealt ütlen ära, et see noormees – see Aljoša – ei olnud mingi fanaatik ega koguni mitte müstik, vähemalt minu meelest. Ma avaldan siin juba aegsasti ka oma täieliku arvamuse: ta oli lihtsalt varajane inimesearmastaja, ja kui ta oligi sattunud kloostriteele, siis vaid põhjusel, et see oli tollal tema silmis ainus vapustav avastus ning kujutas endast nii-öelda ideaalset lähtepunkti tema hinge pürgimuses maise kurjuse pimedusest inimarmastuse valgusesse. Kusjuures see tee köitis teda vaid tänu asjaolule, et ta oli seal kohanud üht tollal tema meelest ebatavalist inimest – meie kloostri kuulsat erakut, vagamees Zossimat, kellesse ta oli kiindunud kogu oma januneva südame esimese palava armastusega. Muide, ma ei eita, et juba siis oli noormees väga iseäralik ja oli seda olnud hällist saadik. Olen tema kohta muuseas ka eespool vihjanud, et ema kaotades oli ta olnud kõigest natuke üle kolme, kuid oli ema siiski eluksajaks meelde jätnud – ema näo, ema hellitused, „nagu seisaks ta praegugi elavana minu ees”. Sellised mälupildid võivad alatiseks alles jääda (ja seda teavad kõik) koguni veel varasemaski eas, koguni kahe aasta vanuses, ehkki vaid nagu eluaeg pimedusest paistvad heledad täpid, nagu lahtirebitud tükike mingist suurest pildist, mis tervikuna – kõik peale selle ühe tüki – on kustunud ja kadunud. Ka temaga oli toimunud just nõnda: tal oli meeles üks õhtu, vaikne suveõhtu, lahtine aken, loojuva päikese längus kiired (just need längus kiired olid tal meeles kõige selgemini), toanurgas ikoon, selle ees põlev pühaselamp ning põlvili maas nuttev, otsekui hüsteerikas kiljuv ja kisendav ema, kes hoiab teda käte vahel, kallistab teda kõvasti, valu piiril, ning palub tema eest Jumalaema, tõstes teda kahel käel oma embusest ikka uuesti pühapildi poole, otsekui Jumalaema kaitse alla… ning äkitselt tormab sisse lapsehoidja ja kisub ta ehmunult ema sülest ära. Milline pilt! Sellest hetkest oli Aljošale meelde jäänud ka ema nägu: ta ütles ikka, et see oli olnud meeletu, kuid kaunis, niipalju kui tema mäletab. Ehkki harva juhtus ette kedagi, kellele ta usaldas seda mälestust üldse rääkida. Lapsepõlves ja noorukieas oli ta olnud üsna kinnine ja koguni kidakeelne, ehkki mitte umbusust, arglikkusest, või otse vastupidi, süngest inimpelglikkusest, vaid mingil muul põhjusel, just nagu mõnest sisemisest murest, mis oli nii isiklik ega puutunud teistesse, kuid oli talle sedavõrd tähtis, et muud inimesed oleksid tal seetõttu nagu sootuks meelest läinud. Kuid ta armastas inimesi: ta elas ilmselt kogu aeg sügavas usus inimestesse, kuid keegi ei pidanud teda lihtsameelseks või naiivseks noormeheks. Temas oli midagi, mis ütles ja sisendas (kusjuures ka hiljem, kogu eluaja), et ta ei taha inimeste üle kohtumõistja olla, ei taha võtta enda peale süüdimõistmist ja ei mõista kedagi mingi hinna eest hukka. Tundus koguni, et ta peab kõike võimalikuks, vähimagi laituseta, ehkki tundes sageli väga kibedat kurbust. Ja veelgi enam: ta oli jõudnud selles mõttes koguni niikaugele, et keegi ei suutnud teda ei üllatada ega heidutada, ning seda juba väga varasest noorusest peale. Kui ta oli kahekümnendal eluaastal tulnud isa juurde, sellesse tõesti ropu kõlvatuse urkasse, tõmbus ta – karske ja puhas – vaid sõnatult eemale, kui seda kõike pealt vaadata oli talle talumatu, aga ta ei ilmutanud kellegi suhtes vähimatki põlgust või hukkamõistu. Ent isa, kunagine priisöödik, kes oli selle tagajärjel ise solvangute suhtes tundlik ja hell, oli teda algul vastu võtnud väga umbusklikult ja mornilt (et nojah, „püsib aina vait ja ise muudkui arvab midagi”), kuid jõudnud lõpuks niikaugele, et tikkus Aljošat juba kole tihti kallistama ning musitama, ja seda kõigest paari nädala möödumisel, ehkki, tõsi küll, purjutaja pisaravoolu, joobnu tundetulva ajel, kuid olles nähtavasti hakanud Aljošat armastama, siiralt ja sügavalt, ja nõnda, nagu kellelgi temasugusel ei õnnestu kahtlemata iial kedagi armastada…

      Kuid seda noorukit armastasid kõik, kus ta ka iganes viibis, ja nõnda oli see olnud juba ta lapseeast peale. Kui ta oma heategija ja kasvataja Jefim Petrovitš Polenovi majja oli sattunud, võitis ta selles perekonnas kõikide südamed, nii et teda peeti seal täiesti nagu oma lihast last. Kusjuures ta oli nende majja sattudes olnud alles nii väike, et säärases vanuses lapsukest ei saa küll kuidagi kahtlustada kavalas arvestuses, lipitsemises või poolehoiu võitmise ja meeldimise kunstis, oskuses panna kedagi end armastama. Järelikult oli tal nii-öelda loomuse and äratada enda vastu erilist armastust, see oli teesklematu ja vahetu. Sama lugu oli temaga ka koolis, kuigi pealtnäha oleks ta nagu olnud nimelt üks selliseid lapsi, kes äratavad kaaslastes umbusku, vahel ka pilkeid ja võib-olla koguni viha. Ta oli näiteks mõtlik ja hoidus kuidagi omaette. Lapsest saati meeldis talle kaduda kuskile nurka ja lugeda mõnd raamatut, ometigi armastasid kaaslased teda nii väga, et teda võis kogu tema kooliaja vältel pidada kõikide lemmikuks. Harva oli ta vallatu, harva rõõmuski, kuid kõik, kes teda nägid, taipasid esimesest hetkest, et see ei tule tal mingist süngest meelelaadist, vaid et ta on, vastupidi, tasane ja lahke loomuga poiss. Eakaaslaste hulgas ei tahtnud ta kunagi esile tükkida. Võib-olla just sellepärast ei kartnud ta ka eales kedagi, kuid poistele oli silmapilk selge, et ta ei ole oma kartmatuse üle põrmugi uhke: neile paistis, nagu ei saaks ta ise arugi, et on julge ja kartmatu. Ta ei pidanud kunagi viha. Ikka oli nõnda, et juba tund aega hiljem vastas ta solvaja pöördumisele või pöördus ise solvaja poole nii usaldavalt ja lahkelt, nagu ei oleks nende vahel üldse midagi juhtunud. Ja tal ei olnud seejuures ka niisugust nägu, nagu oleks ta solvamise kas kogemata unustanud või sihilikult andeks andnud: ta lihtsalt ei pidanudki seda solvamiseks, ning see võlus ja vallutas laste meeli tõeliselt. Temas oli ainult üks selline joon, mis äratas lõpuks kõikides gümnaasiumiklassides, alates madalamast ja lõpetades kõrgematega, tema kaaslastes pidevat tahtmist teda õrritada, kuid mitte õelast pilkehimust, vaid lihtsalt nalja pärast. See joon oli tema meeletu, pöörane häbelikkus ja kombekus. Ta ei võinud kuulda teatud sõnu ja teatud jutte naiste kohta. Õnnetuseks pole võimalik neid „teatud” sõnu ja jutte koolidest välja juurida. Puhta hinge ja südamega poisid, peaaegu alles lapsed, räägivad klassides heameelega isekeskis ja mõnikord koguni valjusti säärastest asjadest, piltidest ning kujutlustest, millest ei kõnele vahel võib-olla soldatidki, ja vähe sellest: soldatid ei tea ega mõista paljutki, mida teavad meie intelligentse ja kõrgema seltskonna lapsed juba nii noores eas. Kõlbelist rikutust selles vahest küll veel ei ole, ei ole ka ehtsat, kõlvatut sisemist künismi, kuid on väline, ja seda peetakse nende hulgas sageli koguni millekski, mis on delikaatne, peen ja tore ning väärib matkimist. Kui nähti, et „Aljoška Karamazov” topib alati, kui jutt „sellele” läheb, sõrmed kähku kõrvadesse, koguneti vahel nimme mitmekesi tema ümber, võeti tal vägisi käed kõrvadelt ning karjuti mõlemasse kõrva rõvedusi, kuid ta rabeles vastu, vajus põrandale, heitis maha ja varjas end selle eest, ise sõnagi lausumata, kellegagi kurjustamata, taludes ülekohut sõnatult. Lõpuks jäeti ta siiski rahule, teda ei narritud enam ka hüüdnimega „plika”, ja vähe sellest – tema peale vaadati teatud mõttes kaastundlikult. Muide, oma klassis oli ta õppetöös olnud alati üks paremaid, kuid kunagi polnud teda tunnistatud esimeseks õpilaseks.

      Pärast Jefim Petrovitši surma õppis Aljoša veel kaks aastat kubermangu gümnaasiumis. Jefim Petrovitši lohutamatu abikaasa kolis mehe surma järel otsekohe kogu oma perega, eranditult naissoost isikutega, pikemaks ajaks Itaaliasse, ja Aljoša oli seeläbi sattunud majja, mis kuulus kahele daamile, keda ta polnud kunagi varem näinud, Jefim Petrovitši kaugetele sugulastele – kuid millistel tingimustel, seda ta ei teadnud. Tal oli nimelt veel üks väga iseloomulik omadus, mis seisnes selles, et ta ei tundnud kunagi muret, kelle kulul ta elab. Selles oli ta täielik vastand vanemale vennale Ivan Fjodorovitšile, kes kaks esimest aastat ülikoolis näguripäevi nägi ja ennast oma tööga elatas ning kes oli juba lapsena tundnud suurt kibedust, et sööb heategija juures võõrast leiba. Kuid seda kummalist joont Aleksei iseloomus ei võinudki väga karmilt hukka mõista, sest kõik, kes teda vähegi tundma õppisid, olid otsekohe, kui säärane küsimus üldse kõne alla tuli, veendunud, et Aleksei on ilmselgelt üks niisugune vaga hullu moodi nooruk, kes juhul, kui talle peaks äkitselt sülle langema suur varandus, annaks selle kerge südamega käest kohe esimese küsimise peale, heategudeks, või lihtsalt mõnele osavale kelmile, kui too vaid soovi avaldaks. Tõtt-öelda oleks tal nagu puudunud igasugune ettekujutus raha väärtusest, ehkki loomulikult mitte sõna otseses mõttes. Kui talle anti taskuraha, mida ta ise kunagi ei küsinud, ei teadnud ta vahel mitu nädalat, mis СКАЧАТЬ