Väike viisakas kärbes. Ilmar Trull

Чтение книги онлайн.

      Ühes suvemajas suures

      otse seinakella juures

      ootab kägu hella näoga.

      Tal on kohting kellakäoga.

      Uskuda küll võite mind –

      see on väga täpne lind.

      Mis see koolikell ka poleks,

      lihtne liivakell või Rolex.

      Ja ükskama millist nägu

      on see koolikellakägu,

      aga tema tore tämber

      täriseb kui plekist ämber.

      Kured läinud, kurjad ilmad.

      Haned läinud, halvad ilmad.

      Luiged läinud, lumi taga.

      Tegelikult selgub aga

      sellest laulust tähtis tõik,

      et külmavaresed nad kõik.

      Ühes kioskis ehk siis putkas

      elas kord üks tubli tutkas.

      Käisin kaesin – putkas tutkas.

      Nähes mind see tutkas putkast

      plehku pistis. Tutkas putkas

      ja ei ole enam putkas.

      Nii et enam sellest putkast

      otsida ei tasu tutkast.

      Juhtum jahutas mu indu.

      Enam ma ei vaatle lindu.

      Läksin rappa meeles kurvas

      kaema, kuidas kasvab turvas.

      Tohutu innuga

      kass mängis peitust

      kord ühe linnuga.

      Ei ole leitud

      veel seda lindu,

      kes kassi sees indu

      nii paisutas,

      et teda kassike kaisutas.

      Kevad on nii kärme aeg,

      loomadel on jooksuaeg.

      Kassid hoovis ringi jooksvad.

      Neil on tarvis. Neil on jooksva.

      Olen lind, neid jälgin õhust.

      Et ei leiaks kassi kõhust

      ühel kaunil päeval end ma,

      siis ma lendan. Mul on lendva.

      Siidiussi onn on kookon.

      Kas ta lemmiktoit ka kook on

      või on lemmiksöögiks peekon?

      Ei, tal idamaine köök on.

      Mooruspuude leht ta söök on.

      Aga vaata nüüd, mis nöök on –

      ma ei tea, mis tema jook on.

      See küll mulle paras löök on.

      Olgu maal või olgu linnas,

      tädi lehm on ikka hinnas.

      Meile tädi lehm teeb jooki,

      kärbestele maitsvat kooki,

      aga vasikale tema

      on ta oma armas ema.

      Punnpõskne päike kord maa peale piilus

      ja hüüdis: „Oh jeerum, nii ilus on Niilus!”

      Seal Niiluse kallastel krookuste vilus

      üks krokodill lõõtspilli kortsusid silus.

      Ta pikutas, tšillis ja venitas pilli