Unistuste tappev kasvamine. Mehis Heinsaar

Чтение книги онлайн.

      „Mis su nimi on?“ söandab Tõnu viimaks küsida.

      Naine ei vasta.

      „Ehitasid sa selle siin tõesti kõik ise?“

      Tõnu küsib veel ühte ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võibolla meeldib talle rohkem kuulata.

      „Aga millest ma peaksin talle rääkima?“ mõtleb Tõnu.

      „Minu nimi on muidu Tõnu,“ alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist“. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?“

      Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi metsa rühkides mõeldud sai. Äkki rääkida siis nendest?

      „Tead, ma ennist seal väljas mõtlesin, et olen viimasel ajal nii pagana tuimaks ja ükskõikseks muutunud. Noorena ma ei olnud selline. Ma ei tea isegi, kas see on hea või halb. Ega ma mingit suurt kurbust selle pärast ka ei tunne, aga imelik on sedasi elada. See on umbes selline tunne, nagu kõnniksid maapinna asemel sügaval järve põhjas, kus nähtavus pole eriti hea. Ainult kollane hämu ümberringi. Ja mis kõige imelikum, ma olen viimasel ajal isegi nagu ära harjunud sellise kala moodi elamisega, see on saanud mulle koduseks ja omamoodi isegi rõõmustab hinge. Kas pole imelik?“

      Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.

      „Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“

      Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud. Tagumisest aknast paistev päike toob läbi kleidi korraks nähtavale ta kõhna keha. Naine koristab laualt nõud ja tõstab need pesukaussi. Justkui pooleldi hõljudes liigub ta toas ringi, pühib tolmu, kohendab pliidi all tukke ning ta suul viibib vaevuaimatav naeratus.

      Naine läheb toanurgas asuva kasti juurde, kus kasvab punane ristikhein, ja kaevab mulla seest välja mõned valged tõugud. Ta viib need musträstale, kes hüpleb rahutuna ringi lae all rippuvas pilliroost puuris. Paar kirjut liblikat on ilmunud tuppa, üks neist laskub toolileenile, teine lahkub tagumise akna kaudu taas majast. Tõnu jääb talle hajameelselt järele vaatama.

      Siis märkab Tõnu, et naine on pliidi kõrval seisma jäänud ning silmitseb teda tardunud, peaaegu hüpnootilisel pilgul. Tõnu, tundes, et peab nüüd midagi ütlema või tegema, satub ärevusse ning püüab visata väikest nalja, kuid sellest ei tule midagi välja. Et ebamugavat olukorda kuidagi lahendada, sõnab ta:

      „Ma lähen teen väljas ühe suitsu … aga teie oodake seni, ma tulen kohe tagasi.“

      Tõnu läheb majast veidi eemale ja süütab sigareti. Millest veel rääkida selle kummalise, tuulest toodud naisega? Kas rahvatantsurühmast või ülikooliaegsetest seiklustest? Neid mälestusi tal jagus. Või hoopis oma naisest ja pojast … Kuis leida temaga küll ühist keelt … Ehk rääkida hoopis lindudest? Tõnu ei teadnud küll lindudest kuigi palju, kuid oskas päris hästi järgi teha peoleo ja põõsalinnu häält. Neid hääli oli ta omal ajal Fred Jüssi linnuplaate kuulates järele tegema õppinud.

      „Kui tagasi lähen,“ mõtleb ta, „siis vilistan talle algul peoleo, aga kohe seejärel laulurästa häält, võibolla see rõõmustab teda …“

      Tõuseb tuul. Tõnu märkab, kuis kõrge ja roheline hein kõikjal ta ümber lainetama lööb, nagu oleks see meri. Tuule mühin ja hoog kasvavad peagi nõnda suureks, et äkiliselt tõusnud maru tõukab mehe pikali, nõnda et ta kukerpallitades alla orgu veereb. Üha kasvava tuule tõttu Tõnu enam tagasi künka otsa ronida ei suuda. Ja nõnda, istuli maas ja riided heinapepredega koos, vaatab ta, kuis tuul põimub kohinaga ümber maja, kuis osmik end laud- ja laasthaaval koost lahti kisub, kõik kivid, lauad, oksad, aknad ja sarikad enesega kaasa haarab ning taas teele asub, mähkudes üleni tolmu ja liiva sisse … Tromb võtab suuna edasi läände, läbi metsa enesele mühinal teed tehes, kadudes keereldes ja ringi tuiates peagi Tõnul silmist.

      Olles pisut toibunud, tõuseb kultuurimaja juhataja püsti, raputab riided heintest ja tolmust puhtaks ning vaatab silmi vidutades ringi. Metsa ja heinamaa on vallutanud taas ilus päikseline ilm, nagu poleks midagi olnud. Päike on laskunud juba viimasele veerandile, mis tähendab seda, et kell võib olla poole kaheksa ringis.

      Tõnu tunneb kerget kõhedust. Veel korra vaatab ta silmi kissitades vastu päikest künkaharjale ja korra tuleb mõte isegi üles tagasi minna, et uurida, kas on mingeid jälgi osmikust järele jäänud. Rehmab siis aga käega ja suundub läbi soise lepiku tagasi kodu poole. Ta kiirendab sammu, justkui kartes, et keegi võiks talle selja tagant järele tulla. Jõudnud teisel pool kuusikut asuvale avarale põllumaale, hingab mees juba rahulikumalt, viibates väikeste aiamaade vahelt läbi minnes ühele hilisele kõplajale.

      Õhtuselt jahe ja mõnus värskus lasub alevi kohal ning tagasi koju jõuab mees juba keset hämarust. Tuppa astudes sulgeb ta aknad ja hakkab homseks rahvatantsu prooviks riideid valmis seadma. Pärast seda paneb Tõnu teekannu tulele ja teeb mõned pasteedivõileivad. Kell kaheksa hakkab nimelt „Tõehetk“.

      Aga enne veel, kui ta televiisori sisse jõuab lülitada, meenub talle korraga lõhn, mis seal hurtsikus tolle kummalise naise poolt temani kandus. Nüüd teab ta järsku täpselt, mis lõhn see oli. See oli siur, mesilaste poolt kärgedesse kogutud kirbe ja rammusa õietolmu lõhn … Veel tükk aega seisab Tõnu poolkummargil televiisori ees, näpp valmis nupule lülitama, teadmata, mida selle hilise avastusega enam peale hakata. Alles keeva vee kohin äratab ta tardumusest.

      Aabel Vikerpuu, õnnelik surija (2010)

      Igaühel meist on oma amet või kutsumus siin ilmas, millega ta varem või hiljem kohtub. Antsla kodanikul Aabel Vikerpuul oli selleks suremine. Tema kutsumus tuli ta juurde elu kõige ilusamas eas, üheksateistkümneaastaselt, mistõttu Aabel teatas ühel ilusal hommikul emale ja isale:

      „Mu kallis isa ja ema, ma hakkan nüüd surema, sest säärane on minu suurim soov ja tahe siin ilmas!“

      Ja tõesti. Veel samal päeval hakkas Aabel Vikerpuu näost õhetama, ta pea muutus kuumaks ning kõrge palavikuga heitis noormees voodisse. Isa ja ema muutusid seda nähes väga kurvaks ja nutsid pisarsilmil ta voodi kõrval, kuid Aabel vaatas neid naeratades ja lausus:

      „Ärge nutke, mu kallid vanemad! Ka mina olin kurb, kui olin veel tugev ja terve, sest ei СКАЧАТЬ