Eeslinn. Joakim Zander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ astub sammu lähemale ja tundub hetke tema sõnu kaaluvat.

      „Sel ajal, kui sina siin olid ja koos oma kuradi luuseriklubiga üüriraha tuhandendat korda maha jõid, rügasin ma tööd teha, et sellest jamast siin välja rabeleda,” jätkab Yasmine.

      Ta on liiga kaugele läinud. Kaugemale kui kunagi varem. Aga unepuudus muudab ta kergeks ja hõljuvaks. Silmapilguks on tunne, et ta ei ole enam osa sellest kõigest. Justkui oleks viimane kuu sundinud minevikku teda oma kramplikust haardest vabastama, justkui tema ja Davidi vahel juhtunu ei olekski enam tõeline, vaid paljas tolm ja müüt ja uni.

*

      Sellest on nüüd üks kuu möödas, Fadi lõplikust kadumisest, kuu sellest, kui Yasmine’i telefon kuskil Washington Square Parki all metroos surisema hakkas ja maailm tema ümber tasapisi seisma jäi. Kuu on möödas, kui ta hakkas põgenema kurbuse ja mineviku eest, kiiremini ja kaugemale, kui ta oleks osanud arvatagi. Ja täpselt siis, kui ta ei uskunud, et enam kaugemale on võimalik pääseda, sest kurbuse kohutav kuju oli juba kannule jõudmas, sai ta neli päeva tagasi teise sõnumi. Udune pilt, võib-olla on see Fadi, Bergortis. Fadi on surnud. Fadi elab. Mitte miski ei klapi enam, kindlad mustrid on kadunud.

      „Kuradi siga!” karjub ta ja tunneb, kuidas hääl katkeb, see on toores ja haavatud.

      „Pea lõuad!” röögib David valjemini ja madalamal toonil.

      Ta tõstab käe Yasmine’i näo ette, justkui püüaks füüsiliselt takistada sõnade tuppa paiskumist.

      „Pea ise! Kurat, mis sa endast õige arvad? Ah? Ma ei ole sulle sittagi võlgu. Sa tead seda väga hästi!”

      Mees on otse tema ees, Yasmine tunneb tema keemia järele lõhnavat hingeõhku, 48-tunnise peo järgset torkivat higilõhna – mehe riietes, mehe nahal. Tema hääl on nüüd vaiksem ja ähvardavam.

      „Kes sa selline oled, et sihukest paska suust välja ajad? Ilma minuta istuksid sa endiselt svenssonite juures. Ilma minuta oleksid tööl oma sõbranna muti kuradi küünesalongis, sa tänamatu libu. Või oleksid surnud nagu su kuradi vend. Hakata siin mingist Tokyo-reisist jahuma, raisk … Justkui poleks see kõik minu korraldatud!”

      Ta tunneb põsel mehe süljepritsmeid ja teab, et too räägib õigust. Mees on seda nii palju kordi varemgi öelnud. Yasmine on seda nii mitu korda varemgi mõelnud. Tema võlg mehe ees on nii suur, et see õigustab auku, see õigustab kõike. Ta tunneb, kuidas minevik ta taas oma haardesse suleb. Selle raudne embus veab teda enda poole, aegamööda allapoole.

      Sel hetkel ei puudu palju, et ta laseks augu servast lahti. Paneks selle asemel käed mehe kaela ümber. Ta suruks mehe enda vastu, tunneks tema pead oma õlal, tema käsi oma piha ümber.

      Ent midagi on täna öösel teisiti. Tundub, nagu ripuks augu äärel nöörredel, see on täpselt käeulatuses. Fadi surm ja ülestõusmine. Maailm rappub ja pöörleb ja paneb tal pea ringi käima. Ühest ajavööndist teise reisimine muudab ta kergeks ja ebatõeliseks. Aga ta teab, et ei saa omal jõul redelit kätte, isegi selle jaoks on tal meest vaja. Võib-olla eriti just selle jaoks. Tal on vaja mehe käsi, et põhjatust august üles pääseda ja minevik liigestest lahti murda. Tal on vaja meest selleks, et saada vabaks ja päästa, mis päästa annab.

      Niisiis võtab ta ennast kokku ja tõmbub tagasi, sunnib ainuüksi tahtejõuga õrnuse vihkamiseks. Ta tõukab meest kõigest jõust rindu ja paneb oma karjesse kogu jõu, millega nende ühine düsfunktsionaalne minevik teda on õnnistanud.

      Mees koperdab sammu tahapoole, satub silmapilguks segadusse.

      „Kurat, milline feik sa oled!” karjub Yasmine. „Sa oled mõttetu kloun, David! Pead ennast kunstnikuks …”

      Ta naerab, õõnsalt ja rõõmutult.

      „Kunstnik! Hea nali küll! Sa pole aasta jooksul mitte sittagi teinud! Sa oled narkar, David. Tänavale sattumisest on puudu ainult üks väike samm. Ja mis juttu sa minu päästmisest ajad? Kas sa, kurat, ei saa aru, et ainult mina lahutan sind veel pargipingist?”

      Kaugemale ta ei jõua, sest nüüd tabab Davidi rusikas teda oimukohta. Peast käib läbi kõrvetav valu, kõrvad kohisevad, ta tunneb end kaalutuna. Ruum keerleb ja hüpleb ta ümber, kui ta tagurpidi betoonile kukub. Suus on metallimaitse. Kurbuse ja tühjuse maitse. Aja lõpu maitse.

      See maitseb nagu võit.

      3. Bergort – sügis 2000

      Koha nimi on Bergort, seda kutsutakse Bergortiks, las nimetavad seda, kuidas tahavad, meile on see ükspuha. Me ei oska seda nagunii hääldada, sellest hoolimata oleme neist paremad. Nüüd teame, et nad ei oskaks nagunii siin rääkida, ennast mõistetavaks teha. Väljaspool neid seinu on nad tummad, hullemad kui tummad, sest nad püüavad. Nad kähistavad ja kokutavad, arvavad, et siin toimetulekuks piisab nende ümmargustest konsonantidest ja voolavatest vokaalidest, piisab, kui kokutades ja kogeledes selgeks teha, mida sa tahad. Aga sellest ei piisa, mitte elu seeski. Nende vehklevad käed, ekslevad pilgud, kulunud mustad viigipüksid, sallid ja ehted. Kuidas võikski neist piisata? Meie teadsime seda esimesest päevast saadik. Kuidas see neil tähele panemata jäi? See, et me oleme siin võõrad. Meist ei saa iialgi midagi rohkemat kui meie piiratuse summa. Endast parima andmine pole meiesuguste puhul kunagi piisav.

      Teeme oma otsuse siin, uue ja vana, kulunud korteri elutoa põrandal, kus parkett on kriibitud, köögi kapiuksed täis kritseldatud, meie tobedad mälestused ikka veel seina ääres seisvasse kolimiskasti surutud, oodates, et keegi asja käsile võtaks. Et keegi pakiks meid lahti ja sobitaks kõige uue sekka. Siinsamas parketil otsustame, et me ei ole nagu asjad kastides, me ei saa kedagi ootama jääda, ei saa usaldada noid seal köögis, kes meid siia tõid ja siis alla andsid. Neid, kes koosnevad vaid vanadest rõivastest, vanadest mõtetest ja vanast keelest.

      Istume vaikides. Kuuleme köögist kostvat hakkimist ja jutupominat, nad nurisevad väljakuäärses poes müüdava tahini üle, selle üle, et tomatid on hapud, petersell ja oliiviõli kehv, siin põhjamaal pole ühtegi korralikku köögivilja. Vaatame teineteisele otsa, sa naeratad mulle ja silitad mu põske, lükkad mu laubalt juuksesalgu kõrvale. Äsja õpetasid mulle väga lõbusa sõna. Viini šnitsel. See oli mingi söök, mida koolisööklas pakuti, mingi pruun ja hall asi, võib-olla sisaldas see liha. Me ei tohi ju sealiha süüa, aga see on meile ükskõik. Kõrvale pakuti kartuleid, kõikide söökide juurde käib alati kartul.

      Istume põrandal, kuulame köögist kostvat seletamist ja nurinat ja tundub, nagu oleksime siin üksi, ainult sina ja mina, meie ja köögi vahel on ookeanid ja maailmad, galaktikad ja universumid. Kipaka rõduukse vahelt puhub tuppa külm tuuleõhk ja sa sosistad mulle:

      „Me peaksime selle asemel võib-olla hoopis Viini šnitslit sööma.”

      Naerame, kuni meil tuleb õhust puudu. Sellest saabki kõik alguse. Saame loota vaid teineteisele.

      Esialgu ei käi me kuskil mujal kui koolis. Ootan sind barakkide juures, peites end põõsaste taha, mis sügisel, pärast lehtede langemist, muutuvad sama paljaks ja inetuks kui kõik muugi. Teisel pool õue telliskiviseinal oleva suure kella minuteid lugedes korjan põõsastelt valgeid marju, mis mu sõrmede vahel plahvatavad ja tühjaks jooksevad.

      Kõik on hall, kogu aeg sajab vihma, kuni hakkab lund tulema. Algul ei suuda ma seda uskuda, helbed tulevad eikuskilt ja on kerged nagu mõtted, unistused või tuul. Ma külmetan, hüppan ja värisen ning ootan, ootan, ootan.

      Mõtlen, kes tohivad käia selles suures telliskivikoolis, ja miks meie peame koolis käima neis barakkides, СКАЧАТЬ