Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad. Haruki Murakami
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad - Haruki Murakami страница 4

СКАЧАТЬ ta salamisi, kuidas ta Saral kleiti seljast ära võtab. Kuidas ta haagid lahti teeb ja luku vaikselt lahti tõmbab. Nad olid vaid korra vahekorras olnud, kuid seks temaga oli olnud mõnus ja rahuldust pakkuv. Nii riietes kui riieteta nägi Sara viis aastat noorem välja, kui ta tegelikult oli. Ta nahk oli õrnvalge, rinnad ei olnud küll suured, kuid kaunilt ümarad. Aegamisi naise naha paitamine oli olnud imeline ning naise keha embamine pärast ejakulatsiooni tekitas mõnusa tunde. Aga sellega ei saanud asi piirduda. Sellest sai Tsukuru väga hästi aru. Armatsemine oli kahe inimese ühe. Kui oli midagi saada, siis pidi olema ka midagi vastu pakkuda.

      „Milline sinu keskkooliaeg oli?” küsis Tazaki Tsukuru.

      Sara raputas pead. „Las see minu keskkooliaeg olla. See oleks suhteliselt igav jutt. Võin kunagi rääkida, aga praegu tahan ma sinu lugu kuulda. Mis sellest viieliikmelisest sõprusringist saanud on?”

      Tsukuru haaras pihku peotäie pähkleid ja pistis mõned neist suhu.

      „Kuigi keegi meist seda välja ei öelnud, kehtisid meie vahel mõned kirjutamata reeglid. Üks nendest oli „niipalju kui võimalik, tegutseda viiekesi koos”. Püüdsime vältida, näiteks, vaid kahekesi väljaminemist. Poleks sellest kinni peetud, oleks grupp võinud varsti laiali minna. Pidime olema terviklik sisekaemuslik üksus. Kuidas seda nüüd öeldagi… Me püüdsime säilitada häirimatut harmoonilist kommuuni.”

      „Häirimatut harmoonilist kommuuni?” Sara hääles kostis siirast imestust.

      Tsukuru põsed võtsid kerge puna. „Eks keskkooli ajal mõeldakse ikka igasuguseid veidraid asju välja.”

      Tsukuru nägu pingsalt vaadates kallutas Sara kergelt pead. „Ei, ma ei arva, et see oleks veider. Kuid mis oli selle kommuuni eesmärk?”

      „Nagu ma juba enne ütlesin, oli grupi algne eesmärk aidata kooli, kuhu olid kogunenud õppimisvõime ja õpihimu probleemidega lapsed. See oli alguspunkt, mis loomulikult oli meie jaoks kuni lõpuni ääretult oluline. Ent aja möödudes sai ühtseks kommuuniks olemine eesmärgiks omaette.”

      „Selle eksisteerimine, selle alalhoidmine ise sai eesmärgiks.”

      „Küllap.”

      Sara ütles silmi kissitades: „Just nagu universum.”

      „Universumi kohta ei oska ma midagi öelda,” tõdes Tsukuru, „kuid tol ajal pidasime ülimalt oluliseks kaitsta kiivalt meie vahel tekkinud erilist keemiat. Nagu püüaks hoida tikutuld tuule käes kustumast.”

      „Keemiat?”

      „Konkreetses paigas juhuslikult tekkinud energiat. Midagi, mis teist korda enam ei teki.”

      „Nagu Suur Pauk?”

      „Ka Suure Paugu kohta ei tea ma suurt midagi,” nentis Tsukuru.

      Sara rüüpas suutäie Mojitot, uuris piparmündilehe kuju iga nurga alt ja ütles siis: „Tead, mina olen tütarlaste erakooli kasvandik, seega ei saa ma ausalt öeldes aru riigikooli poiste-tüdrukute segagruppide ühendustest. Ma ei suuda hästi ette kujutada, millised need olla võisid. Küllap te viiekesi püüdsite kommuuni häirimatu eksisteerimise nimel olla seksuaalselt karsked. Tähendab see seda?”

      „Ma ei ole päris kindel, kas karskus on just see õige sõna. Nii ülepingutatud asi vist ikka ei olnud. Aga tõsi ta on, et me püüdsime hoiduda vastassugupoolega suhetesse astumisest.”

      „Kuid te ei rääkinud sellest?” küsis Sara.

      Tsukuru noogutas. „Me ei pannud seda sõnadesse. Meil ei olnud eraldi reeglite raamatut.”

      „Aga sina ise? Kui te kogu aeg koos olite, kas Shiro ja Kuro sind siis ei lummanud? Sinu jutte kuuldes jäi mulle küll mulje, et need kaks olid üsna kütkestavad inimesed.”

      „Mõlemad neiud olid tõepoolest kütkestavad. Kumbki omamoodi. Valetaksin, kui ütleksin, et nad mind ei lummanud. Kuid ma püüdsin niipalju kui võimalik nendest mitte mõelda.”

      „Niipalju kui võimalik?”

      „Just,” ütles Tsukuru. Ta tundis, kuidas ta põsed taas pisut punaseks tõmbusid. „Kui ma aga mõtlesin neist, siis püüdsin neist mõelda kui ühest paarist.”

      „Ühest paarist?”

      Tsukuru võttis hetke aega, et sobivaid sõnu leida. „Kuidas seda nüüd öeldagi. Mõtlesin neist kui väljamõeldud olendist. Ühest vormitust, abstraktsest olendist.”

      „Hmm…” ütles Sara imetlusega ning jäi siis mõneks ajaks selle üle mõtlema. Tundus, nagu tahaks ta midagi ütlema hakata, kuid muutis siis meelt ja hoidis oma suu kinni. Mõne aja pärast ta jätkas: „Sa astusid pärast keskkooli lõpetamist Tōkyōs ülikooli ja lahkusid Nagoyast. Nii, eks ole?”

      „Nii jah,” vastas Tsukuru. „Pärast seda olen ma Tōkyōs elanud.”

      „Mis ülejäänud neljast sai?”

      „Teised jätkasid õpinguid kohalikes ülikoolides. Aka astus Nagoya ülikooli majandusosakonda, kus tema isa õpetas. Kuro astus inglise kirjanduse kateedri poolest kuulsasse naiste eraülikooli. Ao sai tugeva ragbimängijana soovituse nimekasse eraülikooli kaubandusteaduse erialale. Shiro jättis lähikondlaste pealekäimisel lõpuks idee minna veterinaarkooli ning otsustas muusikaakadeemia klaveriosakonna kasuks. Kõikide koolid olid sedavõrd lähedal, et sai kodust käia. Ainult mina tulin Tōkyōsse tehnikaülikooli.”

      „Miks sina võtsid kätte ja Tōkyōsse tulid?”

      „Põhjus on väga lihtne. Selles ülikoolis oli kõige tuntum jaamahoonedisaini õppejõud. Jaama ehitus on üsna spetsiifiline ja erineb tavalise hoone püstitamisest, seega tavalisse tehnikaülikooli astumisest ning seal ehitus- ja inseneriala õppimisest poleks mulle reaalselt kasu olnud. Spetsialistile on vajalik erialane väljaõpe.”

      „Kindlad eesmärgid teevad inimelu lihtsamaks,” sõnas Sara.

      Tsukuru nõustus sellega.

      „Kas teised neli jäid Nagoyasse seepärast, et mitte hajutada seda kaunist kommuuni?” päris naine.

      „Keskkooli kolmandal aastal arutasime viiekesi oma edasiste valikute üle. Peale minu teatasid kõik, et nemad jäävad Nagoyasse ja jätkavad õpinguid kohalikes ülikoolides. Keegi neist seda küll otse ei öelnud, kuid oli selge, et nad teevad seda grupi püsimise nimel.”

      Aka oleks oma hinnete põhjal hõlpsasti Tōkyō ülikooli sisse saanud, ka vanemad ja õpetajad soovitasid talle seda tungivalt. Küllap oleks ka Ao oma füüsilise võimekusega saanud soovituse mõnda mainekasse Jaapani ülikooli. Kuro, kes oli loomult kõige rafineeritum ja kellele oleks vaimselt virgutav suurlinna vaba elu hästi sobinud, oleks loomulikult võinud mõnda Tōkyō eraülikooli edasi õppima minna. Nagoya on muidugi ka suurlinn, kuid ei saa ju eitada, et kultuurilisest küljest vaadatuna on Tōkyōga võrreldes tegemist siiski kõigest suuremat sorti provintsilinnaga. Lõpuks otsustasid nad siiski Nagoyasse jääda. Igaühe valitud ülikool oli tase madalam kui võinuks. Shiro oli ilmselt ainus, kel polnud algusest peale kavatsust Nagoya tolmu jalgadelt pühkida – isegi kui gruppi poleks tekkinud. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kes oleks ise julgelt seiklusi otsima läinud.

      „Kui minult tulevikuplaanide kohta küsiti, siis vastasin, et ma ei ole veel otsustanud. Tegelikult aga olin selleks ajaks oma sisimas juba kindel, СКАЧАТЬ