Platvorm. Michel Houellebecq

Чтение книги онлайн.

      Võpatasin, pilt oleks äärepealt tasku läinud, süütasin sigareti, et ennast koguda: need unerohud olid tõesti liiga kanged, nad mõjusid mulle üsna rängalt; samas, eelmised ei pannud mind enam magama: lahendust ei paistnud kusagilt. Pensionärid tiirutasid aeglaselt ringiratast, mulle jäi mulje, et mees üritas rinda õieli ajada; pööreldes suunasid nad välisilma poole potentsiaalse naeratuse, oodates mõnd konkreetset inimest, kellele päriselt naeratada. Ilmselt olid nad varasemas elus olnud väikepoepidajad, muud ei osanud ma arvata. Oma nime kuuldes läksid grupi liikmed üksteise järel reisisaatja juurde, said võtme kätte ja suundusid oma tubadesse – ühesõnaga, hajusid laiali. Hommikusööki, tuletas saatja oma kõlaval häälel meelde, saab soovi korral juba praegu; samuti võisime tubades puhata; omal vabal valikul. Igatahes saame fuajees kokku kell kaks ja läheme klong’e vaatama.

      Minu toa aknast avanes vaade otse kiirteele. Kell oli pool seitse. Liiklus oli tihe, kuid topeltklaasist kostis läbi üksnes nõrk kumin. Öine valgustus oli kustunud, päike ei pannud terast ja klaasi veel kiiskama; sel tunnil oli linn veel hall. Tellisin tuppa topeltespresso, neelasin selle kõrvale ühe Efferalgani, ühe Doliprani ja kahekordse annuse Oscillococcinumit; seejärel heitsin pikali ja üritasin silmad kinni panna.

      Mingid moodustised liikusid aeglaselt piiratud ruumis; need tekitasid kumedat müra; need olid nagu ehitusmasinad või hiiglaslikud putukad. Tagapool seisis väikese kõvera mõõgaga mees ja katsus ettevaatlikult, kas mõõk on terav; tal oli peas valge turban ning jalas valged puhvpüksid. Äkitselt muutus õhk punaseks ja kleepjaks, peaaegu vedelaks; silme ees moodustuvate kondensatsioonitilgakeste järgi taipasin, et minu ja selle vaatepildi vahel on klaas. Mees oli nüüd pikali maas, mingi nähtamatu jõud hoidis teda paigal. Masinad olid kogunenud tema ümber; seal oli mitu koppa ja üks väiksem roomikutel buldooser. Kopad tõstsid oma liigendkäpad üles ja langetasid need üheskoos, rebides mehe keha hoobilt seitsmeks või kaheksaks tükiks; tema peas aga näis püsivat mingi kuratlik elujõud, tige naeratus läbistas tema habetunud nägu. Nüüd sõitis mehele peale buldooser, tema pea purunes nagu muna; klaasile, minu näost mõne sentimeetri kaugusele, pritsis aju- ja luutükke.

      5

      Kokkuvõttes on turism kui tähenduse otsimine ühes mängulise suhtlusega, mida see soosib, ning piltidega, mida esile kutsub, välisilma ja teise mõistmise järkjärguline, kodeeritud ja mittetraumeeriv vahend.

      Ärkasin keskpäeva paiku, kliimaseade kumises; pea valutas pisut vähem. Risti üle king size voodi lamades tutvusin ringreisi trajektoori ja trumpidega. Seni vormituna püsinud grupp pidi kujunema elavaks kogukonnaks; juba samal pärastlõunal tuli mul hakata ennast positsioneerima ja alustuseks kohe välja valida lühikesed püksid jalutuskäiguks klong’idel. Otsustasin teksasinise ja mitte ülearu liibuva poolpika säärega mudeli kasuks, mida täiendasin Radioheadi T-särgiga; seejärel pistsin mõned asjad seljakotti. Vaatasin vastikusega oma kujutist vannitoapeeglis: kramplik bürokraadinägu oli kõige ülejäänuga traagilises vastuolus; kokkuvõttes nägin välja täpselt see, mis ma õieti olingi: neljakümnendates riigiametnik, kes üritab ennast puhkuse ajal nooreks maskeerida; masendav. Läksin akna juurde ja tõmbasin kardinad eest. Kahekümne seitsmendalt korruselt avanes imeline vaade. Imposantne hotell Mariott kõrgus vasakul nagu kriidikalju, millele osaliselt rõdude varju jäävad aknad vedasid horisontaalsed mustad triibud. Seniidis paistev päike tõi tasapindade ja nurkade kontrastid teravalt esile. Otse ees seisva keeruka sinakatest klaaspüramiididest ja – koonustest moodustuva struktuuri pinnal võis näha lõputut peegelduste labürinti. Silmapiiril istusid üksteise otsas Grand Plaza President Hoteli hiiglaslikud betoonkuubid, moodustades midagi astmikpüramiidi sarnast. Paremal kõrgusid Lumphini pargi roheliselt võbeleva pinna kohal ookrikarva kindlusena Dusit Thani tornid. Taevas oli täiuslikult sinine. Rüüpasin aegamisi Singha Goldi ja mõtisklesin pöördumatuse mõiste üle.

      All kutsus meie saatja inimesi ükshaaval välja, et jagada kõigile kätte hommikusöögitalongid. Tänu sellele sain teada, et bimbode nimed olid Babette ja Léa. Babette’il olid blondid lokid, või õieti mitte loomulikud lokid, pigem lihtsalt lainjad juuksed; sellel kuradi libul olid ilusad rinnad, mis paistsid tema läbipaistva (tõenäoliselt Trois Suisses’i etnomustriga) tuunika alt selgesti kätte. Samast kangast püksid olid niisama läbipaistvad; aluspükste valge pits oli selgelt näha. Léa oli hästi tõmmu ja kleenukesem; seda kompenseeris ilus tuharakaar, mida mustad jalgratturipüksid kenasti rõhutasid, ning agressiivsed rinnad, mille nibud erkkollase topi alt kikitasid. Tema pisikest naba kaunistas tilluke teemant. Vaatasin mõlemat mimmi väga tähelepanelikult, et nad seejärel igaveseks unustada.

      Talongide jagamine jätkus. Reisisaatja Sôn kutsus kõik osalised eesnime pidi välja; see ajas mul südame pahaks. Kurat küll, me oleme täiskasvanud inimesed. Mul tekkis väike lootus, kui ta ütles pensionäride kohta „härra ja proua Langlois”; kuid ta lisas veetleva naeratuse saatel otsekohe: „Josette ja René”. Tundus uskumatu, aga oli ometi tõsi. „Minu nimi on René,” kinnitas pensionär, ilma et oleks otseselt kellegi poole pöördunud. „No kahju küll,” pomisesin mina. Naine vaatas teda väsinud ilmel, otsekui tahtnuks öelda: „Jää vait, René, sa käid kõigile närvidele.” Äkitselt sain aru, keda ta mulle meenutas: härra Plussi Bahlseni reklaamidest. Võimalik, et see oligi tema. Pöördusin tema naise poole: kas nad on ehk kunagi mõnd kõrvalosa mänginud? Ei, muidugi mitte, teatas naine, nad pidasid lihapoodi. Ah nii, no see võis ka sobida. Too rõõmus mehike oli siis endine lihunik (Clamart’is, nagu naine täpsustas); oma piruette ja hüppeid oli ta niisiis esitanud lihtinimeste toitmiseks mõeldud tagasihoidlikus poekeses.