Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas enne ronima hakkamist puud uurida. See puu meeldiks isale väga. See oli ronimiseks lausa loodud, aga isa ei saa seda muidugi kunagi näha, sest ta on surnud ja Hannah’ üksi jätnud.

      Telefon piiksatas. Ekraanile ilmus sõnum Hannah’ parimalt sõbralt Abilt.

      Kui hull seal on? Kuis nõid on? x

      Hannah mõtles veidi ja vaatas kive, millest maja oli ehitatud. Sel majal polnud vigagi.

      Äge maja. Nõid on nagu ikka. x

      Hannah hüppas maapinnale ja arvas, et oli olnud ehk Maddiega kolimise suhtes liiga järsk, aga siis kuulis ta Maddie häält ja mõtles ümber. Kellega ta seal räägib? Kas see kutt on siis ikka veel kohal? Miks on Maddie meeste meelest nii külgetõmbav? Hannah polnud kunagi mõistnud, miks isa Maddiesse armus. Asi oli ilmselt seksis. Miks ta muidu oleks abiellunud pika kiitsaka naisega, kellel on taltsutamatud pruunid lokid ja kõrgklassi hääldus? Muud põhjust ei saanud ju olla.

      Hannah’ kõht korises. Toit. Tüdruk jätkas ringkäiku ümber maja, lootes, et jõuab ringiga tagasi sinna, kust oli alustanud, ja leiab midagi süüa, näiteks autost. Aeglaselt kõndides jõudis Hannah tallide ette õuele. Ta oli majale ringi peale teinud. Nõida polnud näha. Hannah võttis autost koti ja tuhlas majja minnes sealt šokolaadi otsida.

      Tumedaid seinu katsid lillelised tapeedid. Tere tulemast neljakümnendatesse. Võib-olla siis, kui Hannah mõtleks siia kolimisest kui teleeksperimendist, mis kestab mõne nädala, elaks ta selle üle ja elu muutuks võluväel taas normaalseks. Või vähemalt nii normaalseks, kui ilma isata üldse on võimalik.

      Maddie tegi ülakorrusel lahti esimese ukse ja astus vähese mööbliga tuppa. Kaheinimesevoodit kattis heegeldatud päevatekk. Tapeedil ja kardinatel ilutsesid väikesed roosid. Maddie kõndis akna juurde, vaatas õue ja eemal laiuvatele aasadele. Seal oli palju lehmi. Advokaat oli Maddiele rääkinud, et Daphne oli kaheksakümnenda eluaastani talupidamisega tegelnud, aga nüüd oli põllumaa antud teisele talupidajale. Sellest sai väikest tulu ja igast piskustki oli abi. Maddie kortsutas kulmu. Ta ei tahtnud praegu selle kõige peale mõelda.

      Põrandalauad kriiksusid, kui Maddie järgmisse tuppa läks. See oligi tagaukse kohal paikneva eendaknaga tuba. Näis olevat olnud raamatukoguruum. Kaht seina varjasid riiulid ja seinaorvas seisis suur kirjutuslaud. Lageda seina vastu oli surutud väike diivan. Diivanil olid tikitud padjad ja selle kohal seinal oli väga ilus randa kujutav akvarell. Maddie ei andnud järele kiusatusele võtta riiulist raamat, tal oli vaja maja edasi uurida.

      Koridoris tagasi, loendas ta ukseavad kokku ja taipas, et tuba, mida ta esimesest siin käigust mäletas, pidi olema uuemas majaosas. See oli palju suurem ja õhurikkam kui ükski siinsetest, kuigi köögi kohal asetsev tuba oli suur küll. Ta avas veel aknaid ja läks siis tagasi alla elutuppa.

      Maddie ei jäänud viivitama, kuid mõtles, kas jubeda vaipkatte all on algne põrand ikka alles. Seitsmekümnendatel tehti sisustuse mõttes palju vigu ja need vaipkatted olid üks hullemaid, veel jubedam oli ainult avokaadoroheline vannitoasisustus. Mööbel oli ilus ja ta kujutles, kuidas need vähesed vanematest jäänud mööblitükid, mida ta maha polnud müünud, sinna sobiksid. Maddie sulges silmad. Ta ei tohi möödunusse takerduda, see ei anna midagi. Toast lahkunud, läks ta tagapool paiknevasse väiksemasse ruumi. See oli ilmselt olnud Daphne kabinet. Seal oli ilus suur aken, aga mööblit peaaegu polnudki, ainult paar kaustakappi, laud ja tool. Maddie heitis pilgu laual lebavatele paberitele, aga need olid kõigest mingid vanad arved ja tal polnud tarvis neid uurida. Uued tulevad niikuinii liigagi ruttu.

      Maddie vaatas sisse trepi all olevasse väikesesse tualettruumi ja läks siis üles, peatudes vahepeal, et ümmargusest aknast välja vaadata. Tuppa astudes nägi ta, et see sarnaneb alumise korruse elutoaga, kuid on madalama lae tõttu hubasem. Valgus hoovas sisse. Maddie kõndis toa teise otsa ja uuris kabineti kohal asuvat ruumikat vannituba. Polnud mingit märki, et Daphne – või üldse keegi – oleks seda ruumi kasutanud. Kapp oli tühi ja polnud ka käterätte ega tualett-tarbeid. Võib-olla Daphne ei jaksanud vanuigi selle majapoole eest hoolitseda. Maddiele sobis tuba täiuslikult, sest siin oli nii hommiku- kui ka õhtuvalgust.

      Toas paistis eelkõige silma suur nelja postiga voodi. See otsekui kutsus Maddiet ja naine oli liiga väsinud, et vastu panna. Vanast udusuletekist tõusis tolmu, kui madrats Maddie all lohku vajus. Tolmukübemed lendlesid päikesekiirtes ja Maddie surus maha soovi silmad sulgeda. Ta teadis, et isegi nii väsinult, nagu ta on, hakkaks ta uinudes kohe õudusunenägusid nägema. Maddie sundis ennast istuma ja siis voodist tõusma.

      „Hannah?” Pähe tungis selge hääl. Maddie otsib teda.

      „Hannah?”

      Kas Hannah kuulis hääles kerget paanikat? Ta naeratas. Lõpuks ometi oli rahulikkus häiritud. Tavaliselt ei märganud Maddie suurt midagi, olles vajunud oma värvide ja vormide maailma. Põrgut, ta polnud isegi tätoveeringu peale kisa tõstnud. Oli algul lihtsalt suu kinni pannud ja seejärel märkinud, et sinist värvi on kenasti kasutatud. Maddie polnud asja niigi palju uurinud, et mõista: tätoveering polnud ehtne. Nii palju siis talle närvidele käimisest. Maddie ei karjunud. Ta ei raevutsenud. Ta muudkui aga pakkis, et siia paganama Cornwalli kolida, ja korrutas sinna juurde, milline taeva õnnistus see on, et ta selle maja päris.

      Hannah lonkis kasuema juurde, kes seisis hallis.

      „Seal sa oledki.” Maddie naeratas. „Vaatasid ringi? Mis sa arvad?”

      Hannah kehitas õlgu.

      „Ma võtan selle magamistoa, mis asub elutoa kohal. Sina võid saada ükskõik millise teise toa, mida tahad. Siin on igatahes küllalt, mille hulgast valida.” Maddie vaikis korraks. „Sul on võib-olla vaja mõnest teisest toast mööblit juurde tuua. Kindlasti leiad kõik, mida vajad.”

      Hannah pööritas silmi ja ronis trepist üles. Maddie kohe pidi alati kõike positiivses valguses nägema. Millal see naine küll aru saab, et elu on nõme?

      Tubade vahel edasi-tagasi liikudes ei suutnud Hannah otsusele jõuda, kuid Maddiest tahtis ta jääda võimalikult kaugele. Tuba, kus Hannah praegu seisis, ulatus läbi terve maja. See asus täpselt köögi kohal, seal oli kena kamin. Mitte selline suur ja avatud nagu allkorrusel, vaid elegantne ja daamilik, musta võre ümber väike valgest puidust simss.

      Suuremas osas tubades oli mõni mööblitükk. Maddie oli öelnud, et Hannah võib võtta, mida tahab, nii et see ei pea tema otsust mõjutama. Ehk peaks lihtsalt valima toa, mis on Maddie omast kõige kaugemal, ja asi sellega.

      Kaminasimsile nõjatudes mõtles Hannah, kas kamin on töökorras. Peaks ikka olema, sest Maddie ei teadnud, kuidas keskküttega lood on. Naine pidi seda hiljem katsetama. Iga normaalne inimene oleks enne lasknud kellelgi maja üle vaadata, kui nad sisse kolivad, aga ei, Maddie oli kohe kiiruga Londoni maja maha müünud. Ta küll väitis, et oli sunnitud seda tegema, et isa arveid maksta, aga see jutt oli jama. Oleks võinud hoopis siinse maja ära müüa. See peaks ju ka kellelegi midagi väärt olema.

      Aknalauale istus lind.

      „Tere hommikust, härra Harakas.” Hannah näksas huult. Kas ta polnud siis ikka veel tobedatest lapsikutest eelarvamustest välja kasvanud? Ei, mitte siis, kui need olid sellised, mida isa oli talle õpetanud ammu enne seda, kui kasuema mängu tuli. Hannah läks akna juurde ja uuris linnu säravmusti sulgi lähemalt. Harakas kallutas pead, enne kui ära lendas.

      Akna all seisis korralik meigilaud. See oli põrgu moodi tolmune, aga puit tolmu all oli ilus. Hannah istus laua ette. Siin oli tal avatud aknast suurepärane vaade tohutu suurele puule, mis kasvas muruplatsil. Puu okste vahelt nägi ta välju teisel pool külatänavat, seal mäletsesid СКАЧАТЬ