Päästja. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ekslema. Siis lõi naise silmis loitma tuhm vihatuluke, mida Harry oodanud oli.

      „Ment?”

      „Ma arvasin, et meil oli kokkulepe, et te Platast kaugemale ei lähe.” Harry vaatas naisest mööda, laulja poole.

      „Päh,” ütles naine, seades end otse Harry ette seisma.

      „Sa ei ole narkoosakonnast. Sa oled see politseinik telekast, kes tappis…”

      „Mõrvarühmast.” Harry võttis tal kergelt käe alt kinni. „Tead mis. Sa leiad seda, mida otsid, Platalt. Ära sunni mind sind arreteerima.”

      „Ei saa.” Naine väänas oma käe lahti.

      Harry kahetses otsekohe ja tõstis käed üles. „Ütle vähemalt, et sa ei kavatse praegu siin midagi osta, siis ma võin edasi minna. Okei?”

      Naine vaatas teda, pea viltu. Õhukesed veretud huuled tõmbusid vaevumärgatavalt pingule. Otsekui oleks olukord talle lõbu valmistanud. „Tahad, ma ütlen sulle, miks ma sinna minna ei saa?”

      Harry ootas.

      „Sest mu poeg on seal.”

      Harry tundis, kuidas magu kokku tõmbus.

      „Ma ei taha, et ta mind sellisena näeks. Mõistad, ment?”

      Harry vaatas naise räsitud näkku, otsides sõnu.

      „Häid jõule,” ütles naine ja pööras talle selja.

      Harry kukutas sigareti pruuni lumeputru ja hakkas astuma. Ta tahtis oma tööga ühele poole jõuda. Ta ei vaadanud vastutulijatele otsa ja ka nemad ei vaadanud teda, vaid maas olevat jääkirmetist, otsekui oleks nende südametunnistus must, otsekui tunneks maailma kõige heldekäelisema sotsiaaldemokraatia kodanikud siiski piinlikkust. „Sest mu poeg on juba seal.”

      Fredensborgveienil, Deichmani raamatukogu kõrval peatus Harry maja ees, mille number seisis tal kaasas oleval ümbrikul. Kallutas pea kuklasse. Fassaad oli värskelt halliks ja mustaks võõbatud. Grafitikunstniku märg unenägu. Mõnel aknal rippusid juba jõuludekoratsioonid, moodustades pehme kollase valguse taustal siluetid, millest jäi hubase, turvalise kodu mulje. Ja võib-olla need olidki, sundis Harry end mõtlema. Sundis, kuna kaksteist aastat tööd politseis ei olnud suutnud jätta teda nakatamata selle tööga kaasnevast inimvihkamisest. Kuid ta sõdis sellele vastu, ta pidi.

      Harry leidis uksekella juurest nime, sulges silmad ning üritas välja mõelda kõige õigemat väljendit. See ei aidanud. Naise hääl segas teda ikka veel.

      „Ei taha, et ta mind sellisena näeks…”

      Harry andis alla. Kas võimatu väljendamiseks on üldse õiget viisi?

      Ta surus sõrme külmale metallnupule ja kusagil majas hakkas helisema kell.

      Kapten Jon Karlsen võttis sõrme kellanupult, pani rasked kilekotid kõnniteele ning vaatas piki fassaadi üles. Maja nägi välja, nagu oleks selle pihta tulistanud kergkahurvägi. Suured krohvilahmakad olid alla langenud ja kolmanda korruse tulekahjus kannatada saanud korteri aknad olid lauatükkidega kinni löödud. Ta oli alguses sinisest majast mööda kõndinud kuni Fredrikseni välja; tundus, nagu oleks pakane kõik värvid välja imenud, muutes Hausmannsgate majade fassaadid sarnasteks. Alles siis, kui ta nägi noorte okupeeritud maja, mille seinale oli maalitud „Läänerannik”, mõistis ta, et oli liiga kaugele läinud. Mõra välisukse klaasil kujutas V-tähte. Võidumärk.

      Jon väristas tuulejaki all õlgu ning tundis heameelt, et jaki all olev Päästearmee vormiriietus oli paksust puhtast villast.

      Kui Jon pärast ohvitseride kooli uued vormiriided pidi saama, polnud ükski armee varustusosakonnas olevatest vormiriietest talle selga sobinud, nii et talle oli antud riie ning saadetud rätsepa juurde, kes oli talle suitsu näkku puhunud ja keeldunud ettepanekust lasta Jeesusel oma hing päästa. Kuid rätsep oli teinud tublit tööd ning Jon oli teda palavalt tänanud: ta polnud harjunud, et riided tal seljas istusid. Nad väitsid, et see tulenes tema kühmus seljast. Need, kes teda täna pärastlõunal Hausmannsgatet pidi tulemas olid näinud, olid ilmselt arvanud, et ta kõndis kummargil, et pääseda jääkülma detsembrituule eest, mis pühkis müriseva liikluse kõrval piki kõnniteid jääkristalle ja kõvakskülmunud prügi. Kuid need, kes teda tundsid, ütlesid, et Jon Karlsen tõmbas selja küüru, et oma pikkust vähendada. Ning et olla lähemal neile, kes olid temast alamad. Nagu ta näiteks kummardus, et kahekümnekroonine münt tabaks papist kruusi, mis oli ukse kõrval räpases värisevas käes.

      „Kuidas läheb?” küsis ta kubujussilt kõnniteel, kes istus rätsepaistmes lumehunnikul oleval papitükil.

      „Ma olen metadooniravi järjekorras,” ütles õnnetu kõlatul ja ebakindlal häälel nagu halvasti päheõpitud salmi, põrnitsedes Joni musta vormi püksipõlvi.

      „Mine meie kohvikusse Urtegatal,” ütles Jon. „Saad veidi sooja ja süüa ja…”

      Liiklusmüra summutas ülejäänu, kui valgusfooris nende selja taga süttis roheline tuli.

      „Pole aega,” vastas kubujuss. „Ega sul ei juhtu viiekümnekat olema?”

      Joni hämmastas alati narkomaanide vääramatu keskendumisvõime. Ta ohkas ja torkas topsi sajase paberraha.

      „Mine Fretexisse ja vaata, äkki leiad soojemaid riideid. Kui seal pole, siis Majakasse tuli just uusi talvemantleid. Sa külmetad end selles õhukeses teksatagis surnuks.”

      Ta ütles seda alistunult nagu keegi, kes juba teadis, et kink kulub narkotsi peale, kuid mis siis? See oli nagu refrään, vaid üks neist võimatutest moraalsetest dilemmadest, mis ta päevi täitsid.

      Jon vajutas veel kord kellanupule. Ta nägi ukse kõrval oleval määrdunud kaupluseaknal oma peegelpilti. Thea ütles, et ta oli suur. Polnud ta midagi suur. Ta oli väike. Väike sõdur. Kuid pärastpoole jookseb väike sõdur Møllerveieni august Akerselvat pidi Grünerløkka ja Ida-Osloni, ja edasi läbi Sofienbergparkeni Gøteborggata majja nr 4, mis kuulus armeele ja mida oma töötajatele välja üüriti. Ta avab B-trepikoja ukse, tervitab võib-olla kerge peanoogutusega mõnda teist üürilist, kes loodetavasti arvab, et Jon on teel oma üürikorterisse viiendal korrusel. Kuid selle asemel sõidab ta liftiga kuuendale korrusele, läheb pööningu kaudu A-trepikotta, kuulatab, kas õhk on puhas, enne kui kiirustab Thea ukseni ning koputab nende kindlat signaali. Ja tüdruk avab talle ukse ja oma süle, kuhu ta võib pugeda ja üles soojeneda.

      Midagi värises.

      Alguses arvas ta, et see oli nõlvak, linn, pind ta jalge all. Ta pani ühe koti käest ning pistis käe püksitaskusse. Mobiiltelefon vibreeris ta käes. Ekraan näitas Ragnhildi numbrit. See oli täna juba kolmas kord. Ta teadis, et ei saa seda enam edasi lükata, ta pidi seda Ragnhildile ütlema. Et nad Theaga kihluvad peagi. Kui ta vaid leiaks õiged sõnad. Ta pani telefoni taskusse tagasi ning vältis peegelpilti. Kuid langetas otsuse. Ta pidi lõpetama arg olemise. Saama julgeks. Suureks sõduriks. Thea pärast Gøteborggatal. Isa pärast Taimaal. Jumala pärast taevas.

      „Mis on?” kajas kellanuppude kohalt kõlarist.

      „Ee, tere. Jon siin.”

      „Mis asja?”

      „Jon Päästearmeest.”

      Jon ootas.

      „Mis СКАЧАТЬ