Lumememm. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ memm pidanud olema näoga tänava ja avatud vaate poole.

      „Aga miks…” hakkas Jonas ütlema, kuid isa katkestas teda:

      „Küll ma nendega räägin.”

      „Mispärast?” küsis ema esikust, ja Jonas kuulis, kuidas ta oma pikkade mustade nahksaabaste lukke sirinal lahti tõmbas. „Sellest ei ole ju midagi.”

      „Ma ei luba säärastel oma maa peal ringi joosta. Kohe, kui tagasi tulen, võtan nad käsile.”

      „Aga miks ta tänava poole ei vaata?” küsis Jonas.

      Ema ohkas esikus. „Ja millal sa tagasi tuled, kallis?”

      „Homme millalgi.”

      „Mis kell?”

      „Mis siis? Kas sul on mõni kokkusaamine?” Isa küsis seda nii mokaotsast, et see pani Jonase judisema.

      „Ma mõtlesin söögi valmis teha,” ütles ema, kes tuli samal hetkel kööki, läks pliidi juurde, vaatas kastrulid üle ja keeras kahele keeduplaadile kuumust juurde.

      „Tee lihtsalt valmis,” ütles isa ja pöördus tööpinnal oleva ajalehepataka poole. „Küll ma siis tulen ka.”

      „Olgu.” Ema läks isa selja taha ja surus end tema vastu. „Aga kas sa tõesti pead juba täna õhtul Bergenisse sõitma?”

      „Minu külalisloeng on kell kaheksa hommikul,” ütles isa. „Pärast lennuki maandumist läheb terve tund, et ülikooli saada, nii et ma ei jõuaks, kui läheksin hommikul vara esimese lennukiga.”

      Jonas nägi isa kuklalihaste järgi, et ta lõtvus pisut, et ema oli jälle osanud õiged sõnad leida.

      „Miks lumememm meie maja poole vaatab?” küsis Jonas.

      „Mine pese käed puhtaks,” ütles ema.

      Söödi vaikuses, mida katkestasid vaid ema lühidad küsimused Jonasele selle kohta, kuidas koolipäev möödus, ning poisi napid ja ebamäärased vastused. Jonas teadis, et kui ta vastaks liiga üksikasjaliselt, alustaks isa vastikut pinnimist, mida nad selles „naljategemise kohas” õppisid või ei õppinud. Või siis tulistaks küsimusi laste kohta, kellega Jonas oli mänginud: mida nende vanemad teevad ja kus nad elavad. Küsimusi, millele Jonas isa meelepahaks kunagi rahuldavalt vastata ei osanud.

      Kui Jonas oli voodisse heitnud, kuulis ta, kuidas isa emaga allkorrusel hüvasti jättis, kuidas välisuks sulgus, auto õuel käivitus ja ära sõitis. Nad jäid kahekesi. Ema pani teleka käima. Jonas mõtles ühele asjale, mida ema oli küsinud. Miks Jonas enam sõpru külla ei kutsu. Ta ei teadnud, mida vastata, ta ei tahtnud ema kurvastada. Aga nüüd jäi hoopis tema ise kurvaks. Ta hammustas põske, tundis kibemagusat valu, mis kiirgas kõrvadeni, ja vahtis tuulekella metalltorusid, mis lae all pendeldasid. Ta tõusis voodist ja läks aknale.

      Lumine aed peegeldas küllalt valgust, et silm seletaks all seisvat lumememme. See paistis nii üksildane. Keegi oleks pidanud talle mütsi ja salli andma. Ja vahest ka luuavarre, millest kinni hoida. Samal hetkel libises kuu pilve tagant välja. Must hambarida ilmus nähtavale. Ja silmad. Jonasel jäi hing kinni ja ta taganes sammukese. Kruusasilmad sätendasid. Ja need ei vahtinud majaseina. Vaid vaatasid üles. Siia üles. Jonas tõmbas kardina ette ja puges voodisse tagasi.

      3. PEATÜKK

      1. päev. Košenill

      Harry istus Palace Grilli baaripukil ja luges teateid, mis soovitasid baarikülastajatel mitte paluda krediiti, mitte tulistada klaverimängijat ja Be Good or Be Gone. Õhtu oli veel noor ja peale tema oli baaris ainult kaks tüdrukut, kes istusid lauas ja klõbistasid oma mobiilidel ning kaks poissi, kes mängisid noolemängu hoolikalt kätteõpitud liigutuste, kuid kehvade tulemustega. Dolly Parton, kes oli Harry teada kantrimuusika maitsekohtunike poolt taas armu leidnud, vingus lõunaosariikide ninahäälel kõlarites. Harry heitis uuesti pilgu kellale ja vedas endaga kihla, et Rakel Fauke ilmub uksele seitse minutit üheksa läbi. Ta tundis sedasama kripeldavat ärevust, mida alati, kui pidi naisega kohtuma. Ta ütles endale, et see on vaid tingrefleks nagu Pavlovi koertel, kel hakkas söögikella helina peale ila tilkuma ka siis, kui nad süüa ei saanud. Ja täna õhtul nad süüa ei saa. See tähendab: nad saavad vaid süüa. Ja meeldivalt vestelda oma praegusest elust. Või õigemini: naise praegusest elust. Ja Olegist, pojast, kelle Rakel sai oma vene eksmehega tookord, kui töötas Moskvas Norra suursaatkonnas. Poiss oli tundlik ja kinnise loomuga, aga Harryl oli õnnestunud saavutada temaga kontakt, mis oli hoopis lähedasem kui Harry suhe oma isaga. Ja kui Rakel lõpuks enam vastu ei pidanud ning oma teed läks, siis ei teadnudki Harry, kumb kaotus talle suurem oli. Aga nüüd ta teadis. Sest nüüd oli kell seitse minutit üheksa läbi ning Rakel seisis uhkelt ja sirgelt uksel, kaunilt kaarduva seljaga, mida Harry käed nii hästi mäletasid, ja kõrgete põsesarnadega õhetavas näos, mida mees mäletas oma näo vastas. Ta oli lootnud, et naine ei näe ehk välja nii hea. Nii õnnelik.

      Rakel tuli tema juurde ja nad surusid põsed vastamisi. Harry vabastas naise meelega esimesena embusest.

      „Mida sa vaatad?” küsis Rakel ja nööpis mantli lahti.

      „Tead isegi,” vastas Harry ja kuulis, et oleks pidanud enne häält selitama.

      Rakel naeris tasakesi ja tema naer mõjus nagu esimene sõõm Jim Beami: Harryl hakkas soe ja mõnus.

      „Ära!” ütles Rakel.

      Harry teadis täpselt, mida see ‘ära’ tähendas. Ära hakka jälle pihta, ära tee asja piinlikuks, jätame selle teema. Ta oli öelnud seda vaikselt, peaaegu kuulmatult, aga ometi kõlas see nagu vali kõrvakiil.

      „Sa oled kõhnaks jäänud,” ütles Rakel.

      „Nii nad räägivad.”

      „Laud…?”

      „Kelner tuleb meile järele.”

      Rakel istus Harry vastu baaripukile ja tellis aperitiivi. Camparit muidugi. Harry oli teda Košenilliks kutsunud, loodusliku pigmendi järgi, mis andis magusale vürtsikale aperitiivile selle iseloomuliku värvi. Sest Rakel armastas kanda erepunast. Ta väitis, et kasutab seda hoiatusvärvina nagu loomad, kes kasutavad erksaid toone, et neist eemale hoitaks.

      Harry tellis veel ühe koka.

      „Miks sa nii kõhnaks oled jäänud?” küsis Rakel.

      „Seen.”

      „Mis?”

      „See pistab mu vist nahka. Aju, silmad, kopsud, keskendumisvõime. Imeb välja värvid ja mälu. Seen kasvab, mina kahanen. Tema saab minuks, mina saan temaks.”

      „Mis sa jahvatad?” pahvatas Rakel, näol vastikusgrimass, aga Harry nägi, et ta silmad naersid. Talle meeldis kuulata, kuidas Harry jutustab, isegi kui see oli vaid vaba teadvusevoog. Ta rääkis Rakelile seenerünnakust korteris.

      „Kuidas teil läheb?” päris Harry.

      „Kenasti. Minul läheb hästi. Olegil läheb hästi. Aga ta tunneb sinust puudust.”

      „Kas ta ütles nii?”

      „Sa ju tead seda isegi. Tead, sa peaksid tal paremini silma peal hoidma.”

      „Mina СКАЧАТЬ