Valelikud võrgutajad. Sara Shepard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päeva pärastlõunal helistas proua DiLaurentis uuesti, seekord juba paanikas. Õhtuks olid DiLaurentised politseisse helistanud ning järgmisel hommikul olid DiLaurentiste tavaliselt rikkumatule majaesisele murule pargitud politseiautod ja uudistebussid. See oli kohaliku uudistekanali soovunelm: ilus rikas tüdruk, kes on läinud kaduma riigi ühes turvalisemas kõrgklassi linnas.

      Näinud esimest õhtust uudistelugu Alist, helistas Hanna Emilyle. „Kas politsei küsitles sind täna?”

      „Jah,” sosistas Emily.

      „Mind ka. Sa ei rääkinud neile …” Ta tegi pausi. „Jenna loost, ega ju?”

      „Ei!” Emily ahmis õhku. „Miks? Kas nad võivad sinu arust midagi teada?”

      „Ei … see ei ole võimalik,” sosistas Hanna sekundi pärast. „Meie oleme ainukesed, kes teavad. Meie neljakesi … ja Alison.”

      Politsei küsitles tüdrukuid – nagu ka peaaegu kõiki teisi Rosewoodi elanikke, alates Ali teise klassi võimlemisõpetajast ja lõpetades tüübiga, kes müüs talle ükskord Wawas Marlborot. Oli kaheksandale klassile eelnev suvi ja tüdrukud oleksid pidanud basseinipidudel vanemate poistega flirtima, üksteise tagaaedades küpsetelt maisitõlvikutelt teri sööma ja terveid päevi King Jamesi ostukeskuses poodlema. Selle asemel nutsid nad üksinda oma baldahhiinvoodites või jõllitasid tühjal pilgul fotodega kaetud seinu. Spencer sattus tubade koristamisega hoogu, analüüsis, mille üle ta tegelikult Aliga tülitsenud oli, ja mõtles asjadest, mida ta Ali kohta teadis ning mida keegi teistest ei teadnud. Hanna veetis tunde oma magamistoa põrandal, peites tühjaks söödud Cheetose pakid voodimadratsi alla. Emily ei suutnud lakata mõtlemast kirjale, mille ta oli Alile saatnud enne, kui too kadus. Kas Ali oli selle üldse kätte saanud? Aria istus koos Pigtuniaga oma toas kirjutuslaua ääres. Aja jooksul hakkasid tüdrukud üksteisele üha harvemini helistama. Kõiki piinasid samad mõtted, kuid polnud jäänud midagi, mida üksteisele öelda.

      Suvest sai kooliaasta, millest sai omakorda järgmine suvi. Ikka ei mingit Alit. Politsei jätkas otsimist – kuid vaikselt. Meedia kaotas huvi, võttes kinnisideeks Center City kolmikmõrva. DiLaurentised kolisid peaaegu kaks ja pool aastat pärast Ali kadumist Rosewoodist koguni ära. Mis puudutas Spencerit, Ariat, Emilyt ja Hannat, siis ka neis toimus mingi nihe. Kui nad nüüd Ali vanast tänavast möödusid ja pilgu tema majale heitsid, ei lülitunud nuturežiim automaatselt sisse. Selle asemel hakkasid nad midagi teistsugust tundma.

      Kergendust.

      Loomulikult, Alison oli Alison. Ta oli õlg, mille najal nutta, ainus, kellest sooviksid, et ta helistaks su silmarõõmule ja selgitaks välja, mida too sinu vastu tunneb, ja temale jäi viimane sõna küsimuses, ega su tagumik uute teksastega liiga suur ei tundu. Aga samas tüdrukud kartsid teda. Ali teadis nende kohta rohkem kui keegi teine, kaasa arvatud halvad asjad, mille oleks tahtnud maha matta nagu surnukeha. Oli kohutav mõelda, et Ali võiks surnud olla, aga … kui oligi, siis vähemasti olid nende saladused kaitstud.

      Ja olidki. Vähemalt kolmeks aastaks.

      1

      APELSINID, VIRSIKUD JA LAIMID, OH IMET!

      „Keegi ostis viimaks DiLaurentiste vana maja ära,” ütles Emily Fieldsi ema. Oli laupäeva pärastlõuna ja proua Fields istus, näpitsprillid ninal, köögilaua ääres ning tegeles rahulikult arvetega.

      Emily tundis, kuidas vanillikoola, mida ta jõi, hakkab korraga sõõrmeid mööda ülespoole kihisema.

      „Minu arust kolis nende majja üks sinuvanune tüdruk,” jätkas proua Fields. „Ma kavatsesin täna neile selle korvi viia. Äkki tahad seda ise teha?” Ta osutas nurgas lebavale tsellofaanis õudushunnikule.

      „Jumal küll, ema, ei,” vastas Emily. Sellest ajast, kui Emily ema eelmisel aastal töö algkooliõpetajana lõpetas, oli temast saanud Pennsylvania osariigi Rosewoodi linna mitteametlik tervituskomitee esileedi. Suurde vitstest punutud tervituskorvi pani ta kokku miljon suvalist asja – kuivatatud puuviljad, need lapikud kummiasjandused, mis aitavad purki avada, keraamilised kanad (kanad olid Emily ema kinnisidee), Rosewoodi võõrastemajade reisijuhi, mida tahes. Ta oli eeslinnaema prototüüp, aga ilma džiibita. Tema arvates olid džiibid suurustlevad ja bensiiniõgijad, niisiis sõitis ta mitte just teab kui praktilise Volvo luukpäraga.

      Proua Fields tõusis püsti ja tõmbas sõrmedega läbi Emily kloorist kahjustatud juuste. „Kas sinnaminek häiriks sind liialt, armsake? Äkki peaksin Carolyni saatma?”

      Emily kiikas endast aasta vanema õe Carolyni poole, kes logeles mugavalt elutoa nurgas hiigelsuures La-Z-Boy tugitoolis ja vaatas „Dr. Phili”. Emily raputas pead. „Ei, pole viga. Ma lähen ise.”

      Kahtlemata vingus Emily vahel ning pööritas aeg-ajalt silmi. Kuid tõsi oli see, et ema palve peale tegi Emily ikka seda, mida talt parasjagu nõuti. Ta oli peaaegu läbinisti viieline, neljakordne osariigi meister liblikujumises ja hüperkuulekas tütar. Reegleid ja palveid järgida oli tal lihtne.

      Lisaks sooviski ta sügaval sisimas mingil määral põhjust, et Alisoni maja uuesti näha. Ehkki ülejäänud Rosewood oli Ali kolm aastat, kaks kuud ja kaksteist päeva tagasi toimunud kadumisest nähtavasti üle saanud, ei kehtinud see Emily kohta. Ta ei suutnud isegi praegu seitsmenda klassi aastaraamatule pilku heita, ilma et tahtnuks kerra tõmbuda. Mõnikord luges ta vihmastel päevadel ikka veel üle Ali vanu kirju, mida ta säilitas Adidase vabaajajalanõude karbis voodi all. Riidekapis hoidis ta puust riidepuul alles isegi Citizensi koortriidest pükse, mida Ali oli nõustunud talle laenama – hoolimata sellest et need olid talle nüüdseks kaugelt liiga väiksed. Viimased üksilased aastad Rosewoodis igatses ta samasugust sõpra nagu Ali, teades, et seda arvatavasti siiski ei juhtu. Ali ei olnud täiuslik sõber, aga kõigile vigadele vaatamata oli teda üpris raske asendada.

      Emily ajas end sirgu ja haaras telefoni kõrvalt varnast Volvo võtmed. „Ma olen natukese aja pärast tagasi,” hüüdis ta eesust enda järel sulgedes.

      Esimene asi, mida ta Alisoni vana, leherohke tänava lõpus asuva viktoriaanlikus stiilis kodu juures peatudes nägi, oli hiiglaslik rämpsukuhi kõnnitee veeres ja suur silt kirjaga TASUTA! Silmi kissitades märkas ta, et osa hunnikust on Alisoni kraam – ta tundis ära Ali magamistoa pesusametist katteriide ja ülearu puhvis polstriga vana tooli. DiLaurentised kolisid minema juba peaaegu üheksa kuud tagasi. Nähtavasti olid nad mõned asjad maha jätnud.

      Ta parkis Volvo hiiglasliku Bekinsi kolimisveoki taha ja tuli autost välja. „Oo,” sosistas ta, püüdes ära hoida alahuule reetlikku värinat. Tooli all oli mitu kuhja määrdunud raamatuid. Emily kummardus ja vaatas raamatuselgi. „Punane vaprusemärk”. „Prints ja kerjus”. Ta mäletas, et oli neid härra Pierce’i seitsmenda klassi inglise keele tundides lugenud; tunnis arutati sümbolismi, metafooride ja süžee keerdkäikude üle. Nende all oli veel raamatuid, osa neist nägid välja pigem nagu vanad kaustikud. Raamatute kõrval lebasid kastid; neile oli kirjutatud ALISONI RIIDED ja ALISONI VANAD PABERID. Korvpakendist piilus sinipunane pael. Emily sikutas kergelt paelaotsa. Kuuendas klassis saadud ujumismedal, ta jättis selle ükskord Alisoni juurde, siis, kui nad mõtlesid välja mängu nimega „Olümpia seksijumalannad”.

      „Tahad endale?”

      Emily hüppas püsti. Tema ees seisis pikk ja kõhn tüdruk, kellel oli kollakaspruun nahk ja metsik pahmakas mustjaspruune lokkis juukseid. Tüdruk kandis kollast särgikut, mille õlapael oli alla libisenud, paljastades oranži ja rohelise rinnahoidja õlapaela. Emily ei olnud kindel, aga ta arvas, et tal endal on kodus samasugune rinnahoidja. See pärines Victoria’s Secretist ja … ee… tissikorvid olid üleni kaetud väikeste apelsinide, СКАЧАТЬ