Kaardimaja. Michael Dobbs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maastikuautod muda maitsta said, olid kas reede hilisõhtuti, kui liiga hoolimatult üle majaesiste murulappide sõideti, või tillukest Emmat või Johnnyt erakooli viies. Valimispropaganda tegemine mõjuks siin lausa vulgaarsena. Siin ei loetud hääli, neid lausa kaaluti.

      „Veel üks vol-au-vent, Mr Urquhart?” Tema ette lükati taldrik võbiseva koogiga, pakkujaks ülekaaluline naine, kelle rindu katva lillelise kanga alla paistis olevat peidetud kaks rahutut kassi.

      „Ei, ma tänan, missis Morecombe. Kardan, et läheksin lõhki!”

      Kannatamatu tooniga. See viga vaevas neid juba palju põlvkondi. Urquhartid, uhke sõjameeste suguvõsa Šoti mägismaalt, kelle loss asus Loch Nessi kaldal, kuni saabus MacDonaldite klann ning lossist jäid vaid varemed. Urquhart mäletas lapsepõlvest nõmmede jahedat kristallpuhast õhku, kui ta koos vana jäägriga tundide kaupa niiske turbasambla ja magusalõhnaliste sõnajalgade peal lebas, oodates õige hirvepulli ilmumist, ise kujutledes, kuidas tema vanem vend Alastair samal ajal Dunkirki hekkide vahel sakslasi varitseb. Vend kutsus teda FU-ks, hüüdnimi, mis isale ei meeldinud, kuigi läks aastaid, enne kui Francis põhjust mõistis. Tal polnud selle vastu midagi, kui ta õnnelikult vennal sabas tolknes. Aga Alastair ei tulnudki koju. Ema varises kokku ega taastunud kunagi päriselt, elades kadunud poega leinates ja Francist hooletusse jättes, seega tuli FU viimaks lõunasse, Londonisse. Westminsterisse. Surreysse. Hülgas oma kohustused. Ema ei rääkinud temaga enam iial. Oma pärandist loobumine kasvõi kogu Šotimaa eest olnuks andestamatu, aga Surrey nimel?

      Ta ohkas, kuigi näol valitses endiselt naeratus. See oli tal täna juba kaheksateistkümnes valimiskomitee tuba, mida külastada, ning hommikune huumorist pikitud entusiasm oli juba ammu koost varisenud ja õudusega asendunud. Neljakümne minuti pärast suletakse valimiskabiinid ning hääletamine on läbi. Urquharti särk oli läbimärg. Ta tundis end väsinult ja ebamugavalt, vangistatuna naistekarja, kes teda spanjeli järjekindlusega jahtisid.

      Kuid naeratus jäi näole püsima, sest tema elu oli muutumas, tulemusest hoolimata. Urquhart oli juba aastaid poliitikaredelil ülespoole roninud, parlamendisaali tagareast nooremministriametite1 kaudu kuni valitsuskabinetini välja, kus temast oli saanud parteiorganisaator, üks kahest tosinast võimukaimast mehest kogu valitsuses. Talle kuulusid uhked tööruumid aadressil 12 Downing Street, peaministri kabinetist vaid mõne jardi kaugusel. Just numbrit 12 kandva ukse taga olid kunagi kohtunud kaks kõigi aegade hinnatuimat britti, Wellington ja Nelson, esimest ja ainsat korda. Ajalugu kajas neilt seintelt vastu, nagu ka võim, mis nüüd temale kuulus.

      Ent Urquharti võim ei seondunud otseselt tema avaliku ametikohaga. Parteiorganisaatori rolliga ei kaasnenud kabineti täisliikme staatust. Urquharti selja taga polnud ühtegi võimsat ministeeriumi ega massiivset riigiametnike armeed; tema amet oli nähtamatult tagatubades rügada, avalike kõnede ja teleintervjuudeta. Varju jääv mees.

      Kuid ka distsiplineeritud mees. Tema oli korrahoidja, kes teiste seas kubjast mängis. Teda austati, kuid ühtlasi kardeti veidi. Tema oli valitsuses kõige tundlikuma poliitilise antenniga minister. Et hääled kokku saada, pidi ta teadma, kust parlamendiliikmeid üles leida, päevast päeva, õhtust õhtusse, ning seega pidi ta teadma ka nende saladusi – kellega nad salaplaani peavad, kellega nad magada võivad, kas nad on hääletamiseks piisavalt kained, kas nende käsi on kellegi teise taskus või kellegi teise naise rinnal. Kõik need tillukesed teravate äärtega saladused koguti kokku väiksesse musta märkmikku ja lukustati seifi, mille võtmetele ei pääsenud ligi isegi peaminister.

      Westminsteris on selline teave ühtlasi võim. Paljud Urquharti valitsusparteis võlgnesid oma positsiooni jätkuvuse parteiorganisaatori kabinetile, mis nende isikliku elu probleeme lahendas ja vahel ka varjas. Tagapingil istujad, kes mässuplaane pidasid, või eespingis olijad, kes ambitsioonide tõttu teelt kõrvale kaldusid, muutsid meelt, kui neile meenutati, et partei andestas nende varasemad eksimused, ent pole midagi unustanud. Hämmastav, kui koostööaltiks võis poliitik muutuda, kui tema avalik elu isiklikuga kokku põrgata ähvardas. Jah, koguni too kõhukinnisuse all kannatav transpordiminister Staffordshire’ist, mees, kes plaanis konverentsikõnet, mis tema valdkonna piire kaugelt ületas ja peaministri mängumaale tungis, oli mõistusele tulnud. Piisas vaid ühest telefonikõnest tema armukese majja, mitte kodusele numbrile.

      „Francis, mis kuradi moodi sa mind siit üles leidsid?”

      „Keith, kas tegin mingi jubeda vea? Anna andeks, tahtsin sinuga kähku vestelda selle väikese kõne teemal, aga tundub, et otsisin su numbrit valest kohast.”

      „Mida põrgut sa sellega silmas pead?”

      „Ah, kas sa ei tea? Meil on siin kaks nimekirja. Üks ametliku infoga, teine … Noh, ära muretse, meie väike must märkmik asub kindlas kohas. Teist korda seda enam ei juhtu.” Väike paus. „Või kuidas?”

      Transpordiminister ohkas ja selles kostus nii melanhooliat kui süütunnet. „Ei, Francis, paganama kindlasti mitte.” Veel üks patustaja parandas kähku meelt.

      Partei oli Francis Urquhartile palju võlgu, seda teadsid kõik. Nende valimiste järel tuleb võlgade sissenõudmise aeg.

      Üks pühendunud prouadest tõi Urquharti tagasi olevikku. Põnevil pilk, põsed roosatamas, hingeõhus tunda muna ja vesikressiga võileibade haput järelhaisu, häbelikkus ja taktitunne kuumuse ja valimispäeva ekstaasi tõttu kuhugi kadunud.

      „Rääkige meile, mister Urquhart, millised on teie plaanid? Kas kandideerite ka järgmistel valimistel?” uuris ta julgelt.

      „Mida te silmas peate?” vastas ta üllatunult, pilgus solvumine.

      „Kas mõtlete pensionilemineku peale? Olete kuuskümmend üks, kas pole? Järgmiste valimiste ajal juba kuuskümmend viis või enamgi,” jätkas ta pealekäimist.

      Ta pidi oma pikka ja nurgelist kogu allapoole kummardama, et naisele otse näkku vaadata. „Missis Bailey, ma olen endiselt selge mõistuse juures ning paljudes ühiskondades arvataks, et olen just jõudnud poliitikule sobivasse kõrgikka,” vastas ta, huuled kokku surutud, heasoovlikkus näolt kuhugi kadunud. „Mul seisab ees veel palju tööd. Asju, mida tahan saavutada.”

      Ta pööras näo kõrvale, püüdmatagi enam kannatamatust varjata, kuigi teadis sügaval sisimas, et naisel oli õigus. Noorpõlve terve, roosakas jume oli ammu kadunud, kuldjuus halliks muutunud, nagu talle naljatada meeldis. Justkui selle kompenseerimiseks lasi ta juuksed tavalisest pikemaks kasvada. Tema kogukas keha ei täitnud traditsioonilise lõikega ülikondi enam sama valatult kui varasematel aastatel ning kõik möödunud talved olid sinistesse silmadesse jäisust lisanud. Ta pikk kasv ja sirge selg jätsid rahvast täis tubades endiselt soliidse mulje, kuid üks minister, kellele ta kord varba peale astunud oli, ei pidanud paljuks märkida, et tema naeratus meenutab sedasorti urni sanga, millest võiks leida kellegi külma tuhka. „Ja varsti võib see olla sinu tuhk, sa vana litapoeg,” oli sama mees veel nähvanud. Urquhart polnud enam õitsevas keskeas ega suutnud seda varjata isegi enda eest. Kogemus pole enam ta liitlane.

      Kui palju aastaid oli ta jälginud, kuidas nooremad ja andetumad mehed temast kiiremini edasi jõuavad? Kui palju kordi oli ta nende pisaraid ja tagumikku pühkinud, nende saladusi sügavale matnud, et nende teed puhtana hoida? Jah, nad olid talle võlgu! Tal on veel aega, et oma jälg jätta, kuid nii tema kui missis Bailey teadsid, et seda pole palju.

      Aga too naine jälitas teda edasi, käies talle peale High Streeti ostukvartalisse viiva üherealise sõidutee ehitusettepaneku asjus. Urquhart kergitas otsekui paludes kulme ja suutiski endale tõmmata oma abikaasa Mortima tähelepanu, kes parasjagu toa teises otsas banaalseid klišeesid puistas. Too tegi ühe pilguga kindlaks, et viimane aeg on teda päästma tulla, ning kiirustas oma mehe kõrvale.

      „Daamid, СКАЧАТЬ