Planeet Vesi. Boriss Akunin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väga kauge ja mitte end kätte andma. Kas ookeani vira on vähem kaunis kui kullakangide hiilgus? Kas iga päev pole mitte täidetud sisuka tööga, raskuste ületamise ja lootusega? Sedasi võiks sellel imelikul saarel aastast aastasse elada. Õhtuti juua rummi ananassimahlaga, suitsetada oivalisi Havanna sigareid, mõtiskleda huvipakkuvatest asjadest, vaielda Masaga õilsa inimese käitumise peensuste ja muu tühja-tähja üle.

      Erast Petrovitš pelgas vaid üht: et tänu oma kurnavale heale vedamisele leiab ta galiooni üles hulga varem, kui tahaks. Kuid mis parata? Karmaga juba ei vaidle.

      Siseneti tänaseks ette nähtud ruutu. Fandorin lasi ankrud välja, need lohisesid natuke maad mööda põhja, kuni haakusid. Paat võpatas, tardus paigale.

      Tõmmata peliga allapoole.

      Kerge hüpe vetruvatel ratastel. Õgveneti peaaegu ideaalselt. Valmis.

      „Masa, mine!”

      Õhk õõtsatas õrnalt – jaapanlane avas tuukriruumi hermeetilise ukse. Klõps – pani jälle kinni. Minutit viis kulus selleks, et tuukriruumis rõhku pardatagusega ühtlustada (Fandorin jälgis manomeetri järgi).

      Submariin jõnksatas – Masa hüppas luugist välja. Natuke hiljem ilmus ta teisele poole illuminaatorit, sooritas rituaalse kummarduse, mis polnud vees sugugi lihtne, tegi silma, lasi välja ilusa joa hõbedasi mullikesi. Heitis end nii pikk kui lai vetikate kohale, hakkas pikkamööda ujuma, meenutades ovaalset valgevatsalist kerakala. Erinevalt Fandorinist ei kasutanud jaapanlane kunagi tuukriülikonda. Masa oli Aruba rahuliku elu ja merelise köögi peal end paksuks söönud ja veel ümaramaks läinud. Tema vee all ei külmetanud.

      Aeg-ajalt kella vaadates – tuli jälgida, et jaapanlane ei läheks hoogu ega magaks maha tagasitulekuaega – otsustas Erast Petrovitš, et võtab õige kah ette jalutuskäigu merepõhjas. Nähtavus oli nii hea, et ühe asemel jõuab isegi kaks ruutu läbi kammida. Ja lõi kõhklema – oli ta ju ise endale kinnitanud, et pole vaja kiirustada. See neetud lääne kultuur pressib idamaisele peale: tulemuse tagaajamine elukäigu nautimise arvelt.

      „Einoh, kuidas see teile meeldib?” ütles mister Bull sisesideliinil, minnes üle vene keelele.

      Ta oli skemaatiline inimene: Venemaast rääkis vene keeles.

      „Kas lugesite Reutersi agentuuri teadet? Nad kupatasid erru Witte, kes oli nende hullumajas ainus natukenegi süüdiv minister! Mu vanaema tavatses öelda: ära sega lollil nööri seebitamast, las ta poob end.”

      Vene keeles kõneles ta samasuguse juudiliku laulvusega nagu ka inglise keeles. Mis nime oli see mees kandnud kodumaal, enne seda, kui temast sai Pete Bull, see jäigi Fandorinil välja selgitamata. Mister Bull oli hakanud ameeriklaseks igaveseks ja pöördumatult. Oma varasemast asukohamaast rääkis ta eranditult halvustaval toonil, nimetades seda „lollide maaks”, „Rassejaks” või öeldes lihtsalt „neil seal”. Polnud mingit mõtet märkusi teha – insener läks nende peale veel sapisemaks.

      „Neil seal on võimule tulnud varaste jõuk, Bezobrazovi klikk,” jätkas Bull rahulolevalt. „Ma ütlesin teile: see õnnetu riik veereb põrgusse, aga teie vaidlesite vastu. Hukule määratud tõprakari, keda juhivad sead – vaat mis on see teie Rasseja.”

      Erast Petrovitš oli tuhat korda enesele tõotanud, et ei lase inseneril ennast poliitilistesse vaidlustesse kiskuda, kuid ei pidanud siiski vastu.

      „Huvitav, kui Venemaa on teile ebameeldiv ja ebahuvitav, miks te siis nii pingsalt jälgite kõike, mis seal t-toimub?”

      Hammustas keelde, kuid oli juba hilja.

      Telefon vakatas, ent seevastu kostis lõginat, kolinat. Alla viiv luuk paiskus lahti, torni ilmus Bulli pea. Ülespoole keeratud nägu – kondine, raamistatud musta pootsmanihabemega, rohelisi prilliklaase kurjakuulutavalt välgutav (insener kannatas glaukoomi all) – liikus sõjakas tikis.

      „Sest ma tunnen oma Ameerika kodakondsusest iga päev rõõmu! Loen sellest, mis teie armetus riigis sünnib, ja tänan jumalat, kellesse ma ei usu! Aga teie, Fandorin, olete lihtsalt rumal, et pole seniajani passi vahetanud! Kinnitan teile, kahe või kolme aasta pärast ei ole mingisugust Venemaad olemaski! Kukub kokku nii mis paugub! Ja paras! Ei mina teda taga nuta!”

      „Vale puha,” vastas Erast Petrovitš julma muigega. Ta teadis, kuidas Venemaa laimajale vastu nina anda. „Plärtsute niisama. Nagu olite, nii ka jääte venelaseks. Kes jooksis telegraafi? Seep see ongi.”

      „Teie japs on vastik nuhk,” kraaksatas mister Bull seepeale ja tõmbus tagasi, lüües luugi kolaki kinni.

      See lugu, millega Fandorin russofoobi suskas, leidis aset kuu aja eest. Masa oli tollal haaratud hüpoteesist, et vihatud insener üksnes teeskleb Vene impeeriumi vaenlast, tegelikult aga teenib ohrankas ja on pandud isanda järele nuhkima. Kord ilmus jaapanlane ärevana ja teatas: „Lurjus reetis ennast! Ta läks just salaja telegraafi ja võttis luugi juurde sappa. Minnes piilus kogu aeg üle õla! Isand, me tabame ta teolt! Lähme ruttu!”

      Põnevile aetud Fandorin järgnes teenrile. Ja tõesti: vargsi ringi vaadates ulatas Bull telegrafistile mingisuguse depeši. See pidi minema Peterburi.

      Erast Petrovitš kortsutas üllatunult kulmu.

      Lühike vestlus telegrafistiga, mida toetas kümnekuldnane kullast Wilhelmina, andis üllatava tulemuse. Selgus, et mister Bull teeb regulaarselt Venemaale rahaülekandeid. Kord Kišinjovi pogrommi ohvritele, kord Harkovi kubermangus nälgivate talupoegade toetuskomisjonile, kord vaeslaste hoolekande seltsile.

      Liistule tõmmatud insener vihastas hullupööra, rääkis kokku kohutavaid jõledusi ja teatas, et katkestab lepingu, sõidab kohemaid minema. Tuli teda pikalt keelitada ja lubada, et telegraafi-intsidenti ei mainita enam kunagi. Kuid mõnikord ei keelanud Erast Petrovitš siiski enesele lõbu seda lubadust murda. Sest öeldud on: „Õilis mees peab järgima mõõdukust kõiges, kaasa arvatud karmuses oma lõbude suhtes”.

      Illuminaatorisse ilmus jälle Masa. Raputas pead, ajas silmad kahetsevalt pungi. Ei midagi.

      „Lähen ujun n-natuke,” ütles Fadorin telefonisse inglise keeles, andes mõista, et intsident on ammendatud. „Minge torni ja jälgige diferenti, muidu hoovus nügib meid…”

* * *

      Päev teeskles kuni õhtuni välja, et on täiesti tavaline, täpipealt samasugune nagu kõik teised Aruba päevad.

      Järgides väljakujunenud rituaali, lamaskles Fandorin loojangu eel üürimaja väikesel valgel terrassil lamamistoolis ja ootas päikese loojumist, et võiks juua esimese pokaali kohalikku punši De Ruyterit. Põhimõtted ei lasknud Erast Petrovitšil tarvitada alkoholi päikese paistel. Muidu jood veel end siinses paradiisis põhja nagu paljud teised ekspatriandid.

      Suurest maailmast, kus sünnivad mastaapsed kuritööd, põrkuvad impeeriumid, karjäärid sööstavad komeedina taevasse ja pudenevad pisikesteks sädemeteks, oli endine riiginõunik ja vabakutseline detektiiv mitte ainult tahtnud põgeneda, vaid juba ka põgenenud – töö ja puhta õndsuse kaugesse rahusadamasse.

      Maailm on paha, rumal ja inetu. Üks inimene ei suuda omal jõul tema puudusi parandada. Kas sel juhul poleks siis mõttekam asuda korrigeerima omaenese kõverusi ja puudusi? Hingelise rahu peamine saladus peitus selles, et mitte jälgida uudiseid, mitte lugeda lehti ja lülitada kuulmiselundid välja kohe, kui see pagana Bull hakkab Venemaast rääkima.

      Witte on erru saadetud? Soosingus on riigisekretär Bezobrazov, kes pooldab sõda Jaapaniga? Ai, kui pahasti…

      Stopp, СКАЧАТЬ