Surnud mehe jäljed. Peter James
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Surnud mehe jäljed - Peter James страница 7

Название: Surnud mehe jäljed

Автор: Peter James

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные детективы

Серия:

isbn: 9789949278350

isbn:

СКАЧАТЬ ja seiras taas.

      Kasside mõtteid ei tea kunagi, mõlgutas Lorraine äkki. Ses suhtes sarnanes Alfie veidike Ronniega.

      Ta asetas taldriku maha ja võttis pihku Daily Maili. Juuksurisse minekuni oli poolteist tundi. Ta kavatses lasta juukseid triibutada ja külastada hiljem küünehooldussalongi. Talle meeldis end Ronnie jaoks ilusaks teha.

      Ta pööras päikese soojades kiirtes mõnulevalt lehti. Varsti läheb ta Ronnie särke triikima. Mees võis ju osta käekellade koopiaid, kuid särgid olid tal alati originaalid, alati ostetud Londoni Jermyn Streetilt. Ronnie nõudis, et need oleksid korralikult triigitud. Kuna säästuprogrammi tõttu olid nad koristajannast loobunud, jäid majapidamistööd Lorraine’i õlule.

      Naeratades meenutas ta abielu algusaegu, kui ta oli Ronnie riideid rõõmuga pesnud ja triikinud. Nad olid kohtunud kümne aasta eest, kui Lorraine töötas kaubanäitajana Gatwicki lennujaama tollivabas poes ning Ronnie lappis oma lõhutud elu kilde, sest mehe kaunis, kuid ajudeta kaasa oli putkanud Los Angelesse, et kolida kokku mingi filmirežissööriga, kellega tutvus Londonis linna peal tüdrukuteõhtut veetes ja kes olevat selles naises näinud staaripotentsiaali.

      Ta mäletas nende esimest puhkusereisi, pisikest üürikorterit Marbella lähistel, vaatega Puerto Banuse jahtlaevade ankrupaigale. Ronnie oli palkonil õlut libistanud, kadedusega jahte piielnud, tõotanud, et ühel päeval kuulub neile kogu sadama suurim jahtlaev. Ja naisterahvaga oskas Ronnie romantiline olla. Selles oli mees meister.

      Lorraine oli Ronnie riiete pesemist lausa armastanud. Oli T-särke, ujumispükse, aluspesu, sokke ja taskurätikuid sõrmede vahel hellitanud. Hinganud sisse Ronnie mehelikke lõhnu. Talle valmistas sügavat rahuldust jälgida, kuidas mees oli riietunud tema triigitud toredatesse särkidesse, nagu kannaks nõnda osakest temast endast.

      Nüüd oli see tüütu kohustus, ja mehe tigetsemine haavas teda.

      Ta süvenes taas hormooniravi käsitlevasse artiklisse, mida oli lugenud. Kestvasse debatti, kas menopausisümptomite vähendamine ja noorusliku välimuse säilitamine kaalub üles kaasneva rinnavähiriski ja muud ohud. Pea ümber tiirutas mesilane, kelle ta vehkimisi tõrjus, vahtides seejärel mõtlikult omaenese ihu. Kaks aastat puudus neljakümnest ja kõik kippus juba lodevaks, välja arvatud tema palju maksnud rinnad.

      Lorraine polnud veatu ja jalustrabav kaunitar, aga ta oli Ronnie keelepruugis ikka olnud kobe tükk. Heledad juuksed võlgnes ta Norra päritolu vanaemale. See polnudki nii igiammu, kui ta sarnaselt mustmiljoni blondiiniga tervel maakeral oli ahvinud Walesi printsessi Diana klassikaks muutunud soengut, ning paaril juhul oli temalt isegi küsitud, kas ta on Walesi printsess.

      On aeg, mõtles ta mornilt, võtta midagi ette ka ülejäänud kehaga.

      Toolil peesiskledes tuletas tema kõht meelde känguru taskut. Selline kõht on mitu last sünnitanud naistel, kui lihased lõtvuvad ja nahka on jäädavalt venitatud. Reitel kirendasid tselluliidilohud.

      Tema keha oli tabamas katastroof, seda hoolimata kolm korda nädalas eratreeneri juures käimisest (mille hind tegi Ronniele tuska).

      Mesilane naasis, tiirutas ümber ta pea. „Mine minema,” ütles Lorraine jälle käega vehkides. „Kõtt.”

      Siis helises tema telefon. Ta kummardus ja võttis maast juhtmeta majatelefoni. Helistas tema õde Mo, kelle tavaliselt rahulik ja reibas hääl oli täna kentsakalt pabinas. „Kas sul telekas mängib?”

      „Ei, ma olen aias,” vastas Lorraine.

      „Ronnie sõitis New Yorki, eks?”

      „Jah, ma rääkisin temaga äsja. Mis lahti?”

      „Hirmus asi on juhtunud. See on kõikjal uudistes. Maailma Kaubanduskeskusesse põrutas sisse lennuk.”

      8

Oktoober 2007

      Vihm tihenes, rabises teadusliku kriminalistika osakonna bussi katusele valjusti nagu raheterad. Aknad olid tumedad, lubasid sisse valgust, aga hoidsid eemale uudishimulikke pilke. Valgust õues praegu siiski nappis, oli vaid kõle märg videvik, mille linnatänavate kümme tuhat laternat värvisid roostekarvaliseks.

      Pika šassiiga Transiti mürakate välismõõtmete kiuste oli istumisruum bussis ahtake. Parajasti mobiilikõnet lõpetav Roy Grace juhatas nõupidamist, laual lahti juurdluskaustik, mille ta oli võtnud oma varustusekotist.

      Peale Glenn Bransoni olid temaga koos laua ümber surutud vanemkriminalist, politsei otsinguoperatsioonide juht, üks kriminalistikaosakonna vilunud töötaja, üks kahest sündmuspaika valvanud mundrimehest ning arheoloogiaekspert Joan Major, keda Sussexi politsei kutsus sageli appi skelette tuvastama ja samuti ütlema, kas juhuslikud luud, mida leiti kas ehitusplatsidelt või laste poolt metsast või mida kaevasid üles aednikud, kuuluvad inimesele või loomale.

      Bussis oli jahe ja niiske, valitses tugev sünteetiliste materjalide lõhn. Monteeritud metallriiuli ühte lahtrisse olid pakitud kuriteopaiga kilest eralduslindid ja teise laibakotid, lisaks telgipüstitusvahendid, kiled maapinna katmiseks, köied, isoleerjuhtmed, haamrid, saed, kirved, plastpudelid kemikaalidega. Grace tundis alati, et neis bussides on midagi masendavat. Need meenutasid haagissuvilaid, kuid ei sõitnud iial lõkkeplatsidele, ainult surnute juurde või vägivaldsete kuritegude sündmuspaika.

      Kell oli 18.30.

      „Nadiuska on hõivatud,” teavitas komissar kogunenud rühma ja pani mobiili käest.

      „Kas see tähendab, et me saame Frazeri?” päris Glenn mõrult.

      „Jah.”

      Grace nägi pettunud näoilmeid. Nadiuska De Sancha oli riiklik patoloog, kellega kõik Sussexi kriminaalpolitseinikud eelistasid töötada. Ta oli kärme, huvitav ja naljahimuline – tagatipuks ka silmale meeldiv. Frazer Theobald oli seevastu range ja aeglane, ehkki tema töö oli ülimalt korrektne.

      „Kahjuks lõpetab Frazer praegu Esheris lahkamist. Siia ei jõua ta enne kella üheksat.”

      Grace püüdis kinni Glenni pilgu. Mõlemad teadsid, mida see tähendab – neil läheb hommikuni.

      Grace kirjutas juurdluskaustiku esimese lehekülje ülaserva: BRIIFING SÜNDMUSPAIGA UURIMISE EEL. Reede, 19. oktoober. Kl 18.30. Objekt: Uue Inglismaa kvartali ehitusala.

      „Kas tohib anda soovituse?” küsis Joan Major.

      Arheoloogiaekspert oli sümpaatse välimusega pisut üle neljakümneaastane naine, pikkade pruunide juuste ja moodsate kandiliste prillidega, seljas rullkaelusega must pullover, jalas pruunid püksid ja toekad saapad.

      Grace viipas käega.

      „Mina soovitan, et tutvume esialgu kiiresti olukorraga, kuid pihta hakata pole täna tingimata tarvis, eriti kuna õues on pime. Need asjad kulgevad päevavalgel alati kergemini. Paistab, et skelett on seal jupp aega lebanud, mistõttu veel üks päev ei tee väga vahet.”

      „Hea mõte,” ütles Grace. „Ometi ei tohi unustada, et siin käivad ehitustööd.”Ta vaatas otsa politsei otsinguoperatsioonide juhile, tervisest pakatava jumega pikka kasvu habemikule, kelle nimi oli Ned Morgan. „Lepi brigadiriga kokku, Ned. Äravoolutunneli lähiümbruses tuleb töö katkestada.”

      „Ma vestlesin temaga saabudes. Brigadir on mures, sest tähtaja lõhkiminekul ähvardab firmat trahv,” seletas Morgan. „Kui mainisin, et me võime siia jääda СКАЧАТЬ