Mõrv mustikamuffinitega. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

      “Tean. Olen sellest nii elevil.” Andrea asetas reklaamid ainsale vabale pinnale, töösaare ääres olevale pukile. “Taevake! Kui palju küpsiseid sa küll küpsetasid?”

      “Nii palju, et neist piisaks homme keskpäevani. Proua Baxteri kodunduse tüdrukud panevad soojendustelkidesse toiduletid üles.”

      “Kui ilm püsib sama külm, siis on neil kindlasti palju kliente.”

      Hannah märkas, et õde suisa lõdises, ja valas talle kruusi kohvi. “Võta. Näed külmunud välja.”

      “Olengi. Kas see on kofeiinivaba?”

      “Ei. Tahad, et teeksin?”

      “Kindlasti mitte. Vajan täna hommikul kogu kofeiini, mis mul õnnestub kätte saada. Al tahab, et jaotaksin need reklaamid terves linnas laiali. Pean isegi võõrastemajja sõitma.”

      Hannah asetas õe ette taldriku krõpsude šokolaadiküpsistega. Need olid Andrea lemmikud. “Võta õige natuke šokolaadi, saad energiat.”

      “See on suurepärane ettekääne – võtan selle vastu.” Andrea haaras küpsise ja haukas sellest hiiglasliku ampsu. “Mmarmasan nneid niivga.”

      “Tean.” Hannah mõistis õe mõmisevat märkust – “Armastan neid nii väga” – õigesti. “Võin reklaamlehed sinu eest võõrastemajja viia. Pean keskpäeval sinna niikuinii minema, et Connie Maciga kohtuda.”

      Andrea neelas oma küpsisesuutäie rutuga alla. “Sa kohtud Connie Maciga?”

      “Just nii. Linnapea peab osalema ühel koosolekul ja palus mul Connie Macile Lake Edeni ringkäigu ajal teejuhiks olla.”

      “Sinul alati veab!” Andrea häälest kostis kadedus. “Luba, ma tulen sinuga kaasa. Palun, Hannah?”

      Hannah’le meenus Tom Sawyer ja aia värvimine. Andreast oleks ringkäigu ajal suur abi, kuid Hannah ei tahtnud oma liigset innukust demonstreerida. “Ma ei tea. Peaksin seda üksinda tegema. Kas loodad niimoodi Janiega kokku saada?”

      “Janiet ei ole seal. Ta ütles mulle, et veedab suurema osa päevast kaubanduskeskuses ja aitab härra MacIntyre’it köögipoega. Aga tahaksin nii väga Connie Maciga kohtuda. Olen ta suurim fänn ja saaksin sind ringkäigul aidata. Sa tead ju, kui osav suhtleja ma olen.”

      “Tõsi,” nõustus Hannah. Andreal oli anne sõbruneda iga võõraga kõigest viie minutiga. See oli ka üks põhjustest, miks ta oli kinnisvaramaaklerina nii edukas.

      “Kas võin tulla, Hannah? Luban, et osutan sulle vastuteene. Ükskõik, mida tahad.”

      Hannah muigas. Andrea näol oli täpselt sama ilme, mis ka siis, kui ta kuuendas klassis oli anunud Hannah’t, et võiks kanda koolis Hannah’ leerikingiks saadud pärlkõrvarõngaid. “No … eks sa siis võid vist jah.”

      “Oi aitäh, Hannah!” Andrea heitis pilgu oma punast ja musta värvi šotiruudulisele jakile ja sirgelõikelistele viigipükstele. “Ei tea, kas ma peaksin kodust kiiresti läbi hüppama ja riideid vahetama.”

      “Näed kena välja,” ütles Hannah, hoides ära tõenäoliselt tunnipikkuseks veniva mukkimisseansi. “Peame poole tunni pärast minema hakkama ja me ei taha ju hiljaks jääda.”

      Andrea heitis pilgu kraanikausi kohal rippuvale kellale. “Sul on õigus. Me ei taha sundida Connie Maci meie järele ootama. Võib-olla peaksime kohe praegu lahkuma.”

      “Poole tunni pärast,” jäi Hannah kindlaks ja oli õe innukusest lõbustatud. “Võõrastemajja sõitmiseks kulub ainult kakskümmend viis minutit.”

      “Olgu, kui nii arvad. Võib-olla peaksin mina juhtima.”

      “Hea mõte,” nõustus Hannah kiiresti. Ta oli tahtnud juba mitu nädalat oma maasturit koristada, kuid ta ei olnud ikka veel selleni jõudnud. Andrea auto oli alati ülipuhas, sest ta sõidutas sellega kliente ringi.

      Keegi koputas taas tagauksele, ent enne kui Hannah jõudis pukilt tõusta, avas Delores ise ukse. “Oi kui tore. Mul on hea meel, et sa siin oled, Andrea. Saate nüüd mõlemad Ezekiel Jordani maja näha. Pange mantlid selga ja tulge kohe sinna. Ja kasutage esiust, siis kogete terviklikku muljet.”

      Uks sulgus taas ja Andrea ilme oli lõbustatud. “Mitte midagi ei ole muutunud. Ema käsutab meid ikka veel samamoodi nagu siis, kui olime veel lapsed.”

      “Käsutab jah,” ütles Hannah, kui tõusis, et nagist jope võtta. “Aga mitte ainult meid. Ema käsutab kõiki.”

      “Ma ei suuda uskuda, et ema sai selle kõik vähem kui kuu ajaga valmis,” märkis Andrea, kui nad Ezekiel Jordani maja tagauksest väljusid ja läbi lume ta Volvo poole sammusid.

      Hannah ootas, kuni õde oli autouksed lahti keeranud, ja libistas end siis kõrvalistmele. “Olen sama rabatud kui sinagi.”

      “Sellest saab kindlasti kogu talvekarnevali tõmbenumber.” Andrea pani auto käima ja keeras parkimiskohalt kõrvaltänavale. “Eriti seepärast, et tal on Ezekiel Jordani algupärane palisanderkirjutuslaud. Mida ma küll sellise kirjutuslaua eest annaks! Selle kuldne inkrustatsioon on lihtsalt hunnitu.”

      Hannah jäi nähtud ajaloolise maja peale mõtlema, kui nad mööda kõrvaltänavat sõitsid. Deloresel oli tõeline anne paigutada kindla ajastu mööbel kauniks väljapanekuks ja hoolimata ema murest Abigail Jordani köögiriistade asetuse pärast oli Hannah leidnud ainult kaks asja, mis olid olnud vaid veidi valesti. “Mulle meeldis kõige rohkem salong. See nägi nii autentne välja ja võin selgelt ette kujutada, kuidas Ezekiel ja Abigail seal oma hobusenahast sohval istusid ja telekat vaatasid.”

      “Telekat?” Andrea pööras pea, et õele terav pilk suunata, kuid märkas siis Hannah’ näol säravat laia naeratust. “Ära kiusa mind, Hannah. Sa tead ju, et sada aastat tagasi ei olnud telekat!”

      “See on kindlasti ka põhjus, miks neil nii palju lapsi oli. Polnud elektrit. Polnud telekat. Neil polnud öösiti midagi muud teha.”

      Andrea andis endast parima, et manada näole laitev ilme, kuid rikkus selle naerupahvakuga. “Sa oled ikka lootusetu.”

      Hannah nõjatus istme seljatoele ja nautis läbi linna looklevat sõitu. Tänavad olid täna tegevust täis. Kõik valmistusid talvekarnevaliks.

      “Oleksid pidanud mulle ütlema, et Norman hakkab inimestest Ezekieli salongis ajastutruusid portreefotosid tegema,” ütles Andrea, kui Old Lake Roadile keeras ja kiirust lisas. “Oleksin saanud end varem kirja panna.”

      “Ma ei teadnud. Ma ei ole Normaniga umbes nädal aega rääkinud. Aga see on suurepärane mõte. Armastan neid vanu seepiavärvi pilte.”

      “Ema ütles mulle, et Norman on täielikult talvekarnevalile pühendunud. Ta palkas ühe teise hambaarsti enda asemel kliinikusse tööle, teeb portreefotosid ja annetab tulu ajalooühingule ning osaleb isegi mitme võistluse žüriis. Norman on tõepoolest imetore mees.”

      “Näib, et ema on sind oma usku pööranud.”

      “Mida sa silmas pead?”

      “Ta on laulnud terve nädala kiidulaulu Normanile. Arvan, et ta kardab, et tal hakkab potentsiaalne väimees sõrmede vahelt libisema.”

СКАЧАТЬ