Õnneteraapia. Matthew Quick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda, et ta mu halvast kohast ära tõi, ja ütlen, et Nikki tuleks niikuinii suurema tõenäosusega Collingswoodi kui vaimuhaiglasse, ja kui seda ütlen, hakkab ema nutma, mis on väga kummaline.Ta peab auto teepervel kinni, toetab pea roolile, ei jäta mootoritki seisma ja nutab kaua aega – luristab ja väriseb ja toob kuuldavale nuuksumise hääli. Nõnda hõõrun ta selga, täpselt nagu tema minulgi dr Pateli kontoris, kui üks teatud laul mängima hakkas, ja pärast umbes kümmet minutit jätab ta lihtsalt nutmise ja sõidutab mind koju.

      Et heastada Cliffiga niisama istutud tund, teen hilisõhtuni trenni ja kui lähen voodisse, on isa endiselt kabinetis, uks suletud, nii et möödub järjekordne päev, mil ma ei vaheta isaga sõnagi. Minu meelest on imelik elada samas majas kellegagi, kellega ei saa rääkida, eriti kui see keegi on minu enda isa, ja see mõte teeb mind pisut kurvaks.

      Kuna ema pole raamatukogus käinud, pole midagi lugeda. Sestap sulen silmad ja mõtlen Nikkile, kuni ta ilmub mu unenägudesse – nagu alati.

      Oranž valgus tungib pähe

      Jah, ma usun tõepoolest õnnelikke lõppe, sest kohtan neid iga päev, kui väljun keldrist, lükkan pea ja käed prügikotist läbi, et mu torso oleks kilesse mässitud ja ma higistaksin rohkem, ning lähen jooksma. Püüan viieteistkümne kilomeetri pikkuse jooksuringi alati päikeseloojangu aega sobitada, et kümnetunnine treeningpäev lõpeks lääne suunal Knight’s Parki mänguväljakutest möödumisega, kus mängisin väiksena pesapalli ja jalgpalli.

      Kui läbi pargi jooksen, vaatan üles, et näha, mida on päeval mulle ette kuulutada.

      Kui päike on pilve taga, leian alati midagi positiivset, mis innustab edasi üritama, sest ma tean, et kuigi kõik võib tunduda praegu sünge, tuleb naine peagi mu juurde tagasi.Valgeid ja halle pilvetupse ümbritseva valgusjoone vaatamine annab lausa särtsu. (Seda efekti on võimalik kunstlikult tekitada, kui hoida kätt põlevast pirnist mõne sentimeetri jagu eemal ja jälgida silmadega käe kontuurjooni, kuni silmanägemine sootuks kaob, seda küll ajutiselt.) Pilvi on valus vaadata, aga see aitab, nagu kõik muugi, mis teeb haiget. Nii et ma pean jooksma, ja kui juba kopsudes kõrvetab, seljas pistab nagu noaga, jalalihased muutuvad kõvaks ja lõtv kõhunahk võdiseb, tunnen, et olen tolleks päevaks oma patud lunastanud ja et ehk on Jumalal piisavalt hea meel mind pisut aidata, sest küllap ta näitas just seepärast mulle tervelt nädal aega nii huvitavaid pilvi.

      Olen võtnud üle kahekümne kilo alla sellest peale, kui mu naine soovis hingamisruumi, ja mu ema ütleb, et peagi olen samas kaalus nagu keskkooliski, kui mängisin esindusmeeskonnas jalgpalli, ning sama palju kaalusin ma ka siis, kui kohtusin Nikkiga ja võib-olla pahandasid teda hoopis need kilod, mis ma meie viieaastase abielu jooksul juurde võtsin. Küll tema alles üllatub, kui näeb lahusoleku aja lõpus, et olen nii heas vormis!

      Kui päikeseloojangu ajal pilvi pole, nagu eile, ja ma vaatan üles taeva poole, tungib mulle pähe oranž ja pimestav valgus, ent see on peaaegu sama hea, sest kõrvetab ja jätab mulje, et kõik on jumalik.

      Kui jooksen, teesklen alati, et sörgin Nikki poole, ja see tekitab tunde, et tema nägemiseni jääb aega üha vähemaks.

      Maailma kohutavaim lõpp

      Kuna ma tean, et Nikki võtab igal aastal ühe suure teemana Hemingwayd, palun endale tuua mõne hea Hemingway romaani. „Kui võimalik, siis sellise, kus on armastuslugu, sest ma pean armastuse kohta tõesti ühtteist õppima, et saaksin olla parem abikaasa, kui Nikki tagasi tuleb,” ütlen emale.

      Kui ema raamatukogust naaseb, ütleb ta, et raamatukoguhoidja arvates on Hemingway parim armastusromaan „Hüvasti, relvad!”. Avan õhinaga raamatu ja tunnen, kuidas saan iga leheküljega üha targemaks.

      Otsin lugedes lauseid, mida oleks hea tsiteerida, et saaksin teadmisi pilduda, kui Nikki ja tema kirjandushuvilistest sõpradega järgmine kord välja läheme, et saaksin öelda prillidega Phillipile: „Kas kirjaoskamatu tola teaks seda tsitaati?” Ja siis mainin nagu muuseas midagi Hemingwaylt.

      Aga romaan on tõeline pettus.

      Lugeja elab terve aeg jutustajale kaasa, et ta tuleks sõjast tervena välja ning et tema ja Catherine Barkley kooselu oleks kena. Jutustaja elab üle tõepoolest kõiksugu ohtlikud olukorrad, isegi õhkulaskmise, ja suudab viimaks raseda Catherine’iga, keda ta väga armastab, Šveitsi põgeneda. Nad elavad mõnda aega mägedes, on armunud ja elu hea.

      Hemingway oleks pidanud sellega teose ära lõpetama, sest need inimesed olid pärast sünge sõja ellujäämisvõitlust niisuguse õnneliku lõpu ära teeninud.

      Aga ei.

      Selle asemel mõtleb ta välja maailma kohutavaima lõpu: Hemingway laseb Catherine’il surra verejooksu kätte pärast seda, kui nende laps surnult sünnib. Ma pole nii piinavat lõppu varem kohanud ega tõenäoliselt kohta ka ei kirjanduses, kinos ega isegi televiisoris.

      Nutan lõpus hirmsasti, osaliselt tegelaste pärast, seda küll, aga samuti seepärast, et Nikki õpetab lastele sellist raamatut. Ma ei suuda ette kujutada, miks peaks keegi niigi mõjutatavatele teismelistele nõnda hirmsat lõppu tutvustama. Siis võiks neile juba öelda, et kõik pingutused kusagile edasi areneda on täiesti tühised?

      Tuleb tunnistada, et olen esimest korda pärast lahusoleku aja algust Nikki peale pahane, et ta klassiruumi sellist pessimismi külvab. Ma ei kavatse Hemingwayd veel niipea tsiteerima hakata ega loe enam iialgi tema raamatuid. Ja kui ta oleks veel elus, kirjutaksin talle kohe kirja ja ähvardaksin ta säärase pahuruse eest paljakäsi ära kägistada. Mõni ime, et ta end maha lasi, nagu sissejuhatuses öeldakse.

      Mul on sulle ain’t armastust 5

      Niipea kui dr Pateli sekretär näeb mind ooteruumi astumas, paneb ta raadio kinni, ning see ajab mind naerma, sest ta püüab seda teha nagu muuseas, et ma ei märkaks.Ta näib hirmunud, pöörab hellalt nuppu – sedasi käituvad kõik, kes on näinud mu hooge, justkui ma polekski enam inimene, vaid mõni metsik hulkuv loom.

      Kohtun pärast lühikest ootamist Cliffiga, et osaleda teisel seansil, ning lähitulevik näeb ette, et jõuan sinna edaspidi igal reedel.Valin seekord pruuni tooli ja me istume kesk pilvi nahklamamistoolidel ja räägime sellest, kui väga meile meeldivad naised, ning „tšillime niisama,” nagu Danny ikka ütleb.

      Cliff küsib, kas mulle meeldivad uued rohud, ja ma ütlen, et meeldivad küll, kuigi ma pole kõrvalmõjusid tegelikult üldse märganud ning võtsin vaid pooled neist tablettidest, mis ema mulle eelmine nädal andis – mõned peitsin keele alla ja sülitasin vetsupotti, kui ta mu üksi jättis.Ta küsib, kas esines ka kõrvalmõjusid, nagu hingeldamist, isutust, peapööritust, soovi ennast tappa, soovi kedagi teist tappa, potentsihäireid, ärevust, sügelust, kõhulahtisust, ja ma ütlen talle, et ei esinenud.

      „Aga hallutsinatsioone?” pärib ta ja kallutab end pisut ettepoole, silmad kissis.

      „Hallutsinatsioone?” küsin.

      „Hallutsinatsioone.”

      Kehitan õlgu, ütlen, et ei ole enda teada hallutsinatsioone näinud, ja ta ütleb, et need poleks jäänud märkamatuks.

      „Ütle emale, kui näed midagi imelikku või hirmutavat,” sõnab ta, „aga ära muretse, sest sa tõenäoliselt ei näe hallutsinatsioone. Sellist rohtude kombinatsiooni tarvitavad inimesed näevad hallutsinatsioone väga harva.”

      Noogutan ja luban, et annan hallutsinatsioonidest emale teada, kuigi ei usu, et neid üldse nägema hakkan, СКАЧАТЬ