Northangeri klooster. Jane Austen

Чтение книги онлайн.

      JÄRGMISEL päeval ruttas Catherine mineraalvee müügisaali hoopis suurema innuga kui tavaliselt, ta oli kindel, et näeb mr Tilneyt veel enne lõunat ning oli valmis noormeest naeratusega tervitama, kuid naeratus osutus tarbetuks – mr Tilney ei ilmunud kohale. Müügisaali külastuseks moes olevate tundide jooksul käis sellest läbi kogu Bath – välja arvatud mr Tilney; rahvahulgad saalisid pidevalt uksest sisse ja välja, trepist üles ja alla; kohal olid inimesed, kes kedagi ei huvitanud ja keda keegi näha ei tahtnud; keda aga polnud, see oli mr Tilney. „Küll see Bath on ikka üks meeldiv paik,” lausus mrs Allen, kui nad olid ennast mööda saali edasi-tagasi marssimisega lõplikult ära väsitanud ning sättisid end nüüd suure kella juurde istuma. „Kui tore oleks, kui meil siin mõni tuttav oleks.”

      Mrs Allen oli seda soovi nii palju kordi asjata avaldanud, ta õigupoolest ei lootnudki enam selle täitumisele; kuid meile on õpetatud, et „miski pole võimatu”, kuna „lakkamatud püüdlused viivad sihile” ja väsimatu usinus, millega mrs Allen oli iga päev sama asja soovinud, pidi nüüd viimaks õiglaselt tasutud saama: ta oli saanud istuda vaevalt kümme minutit, kui temaga umbes ühevanune daam, kes tema kõrval istus, pöördus pärast seda, kui oli teda mitu minutit tähelepanelikult silmitsenud, ülima lahkusega tema poole järgmiste sõnadega: „Madam, meie viimasest kohtumisest on küll palju aega möödas, aga ma ei usu siiski, et eksin – teie nimi on ju Allen, kas pole?” Saanud jaatava vastuse, teatas võõras, et tema nimi on Thorpe, ning mrs Allen tundis kohe ära oma endise koolikaaslase ja lähedase sõbratari, keda ta oli pärast nende mõlema abiellumist näinud vaid ühe korra ja sedagi aastaid tagasi. Nende rõõm kohtumise üle oli mõistagi väga suur, arvestades sellega, et nad polnud viimase viieteistkümne aasta jooksul teinud katsetki ühendusse astuda. Nad tegid teineteise hea välimuse kohta komplimente; ja märkinud, kui kiiresti oli aeg pärast nende viimast kohtumist mööda lennanud, kuidas nad poleks ealeski osanud arvata, et võivad Bathis kohtuda ja kui tore oli taas vana sõbratari näha, asusid nad vahetama uudiseid oma perekondade, õdede ja nõbude kohta, kusjuures mõlemad rääkisid korraga, soovides pigem infot jagada kui vastu võtta ega kuulanud teineteist peaaegu üldse. Kui jutt läks perekonnale, oli mrs Thorpe’il aga mrs Alleni ees suur eelis, kuna temal olid lapsed; ja kui ta kiitis pikalt-laialt oma poegade andekust ja tütarde ilu, jutustas nende tegevusest ja väljavaadetest, seletas, et John õpib Oxfordis, Edward töötab Merchant Taylorsi juures ja William on meremees, kusjuures neid kõiki armastatakse ja austatakse nende töö-ja õpingukaaslaste poolt rohkem kui kedagi teist maailmas, siis polnud mrs Allenil võimalik samalaadseid uudiseid edastada ega suruda oma vastumeelselt kuulavale ja uskmatust ilmutavale sõbratarile peale lugusid samasugustest triumfidest; ta oli sunnitud istuma ja teesklema, et kuulab kõiki neid emalikke tundeavaldusi, ent ta leidis lohutust teadmises, et mrs Thorpe’i rotundi pitsid-nagu tema terav silm peagi ära tabas – polnud pooltki nii ilusad kui tema enda omad.

      „Sealt mu kallid tütrekesed tulevadki!” hüüatas mrs Thorpe, osutades kolmele elegantsele neiule, kes üksteisel käe alt kinni hoides nende poole tulid. „Kulla mrs Allen, ma lausa põlen soovist neid teile tutvustada; teiega kohtumine valmistab neile suurt rõõmu; pikim kolmest on Isabella, mu vanim tütar; eks ole ta ju kena? Ka ülejäänud kahte tüdrukut imetletakse väga, aga minu arust on Isabella kõige ilusam.”

      Kui mrs Allen oli oma tütreid esitlenud, tuli mrs Allenile meelde ka miss Morlandit tutvustada. Tema nimi tekitas elevust; ja pärast viisakusavalduste vahetamist märkis vanim neidudest valju häälega: „Kui sarnane miss Morland ikka oma vennaga on!”

      „Lausa äravahetamiseni sarnane!” hüüatas tema ema ning siis kordasid nad kõik kaks või kolm korda: „Oleksin kohe taibanud, et ta on mr Morlandi õde!” Catherine sattus hetkeks segadusse; ent vaevalt olid mrs Thorpe ja ta tütred jõudnud alustada selgitamist, kus ja kuidas nad mr James Morlandiga tuttavaks said, kui Catherine’ile meenus, et tema vanim vend oli hiljuti saanud sõbraks ühe Thorpe’i nimelise kolledžikaaslasega ning oli jõulude ajal veetnud nädala nende juures Londoni lähistel.

      Kui see küsimus oli selgeks räägitud, väljendasid õed Thorpe’id paljude lahkete sõnadega oma soovi Catherine’iga lähemalt tuttavaks saada; nad väitsid, et peavad teda juba vendade sõpruse tõttu ka oma sõbratariks jne; Catherine’il oli seda meeldiv kuulda ning ta vastas nii ilusate sõnadega, kui vähegi oskas; ning esimese sõpruse märgina võttis vanim miss Thorpe’idest tal käe alt kinni, et teha mineraalvee müügisaalis väike ühine jalutuskäik. Catherine oli sellises vaimustuses oma Bathi tutvusringkonna kasvamisest, et ta miss Thorpe’iga lobisedes peaaegu unustas mr Tilney. Sõprus on kahtlemata parim palsam, mida armastuse tekitatud haavale määrida.

      Vestlus keerles teemade ümber, mida kaks noort daami, kes on hakanud teineteise vastu esimesest hetkest poolehoidu tundma, tavaliselt ikka avameelselt arutavad; jutt käis riietest, ballidest, flirtidest ja naeruväärsetest isikutest. Kuid miss Thorpe oli miss Morlandist neli aastat vanem ja vähemalt nelja aasta jagu paremini informeeritud, mistõttu ta oli neis küsimustes oluliselt kompetentsem. Ta võis võrrelda Bathi balle Tunbridge’i omadega; siin valitsevat moodi Londoni omaga; võis osutada mitmele oma uue sõbra maitsevääratusele, kui asi puudutas rõivastust; oskas ära tabada, et daam ja härra, kes näisid teineteisele pelgalt naeratavat, tegelikult hoopis flirtisid; ning leidis rahva hulgast hõlpsasti naeruväärseid isikuid. Catherine imetles neid oskusi, kuna need olid tema jaoks midagi täiesti uut ja mõistagi panid need teda oma uuele ruttavale imetlusega alt üles vaatama; see oleks võinud koguni takistada neil lähedaseks saada, ent miss Thorpe’i vaba ja lustakas käitumine ning ohtrad heameeleavaldused Catherine’iga tutvumise üle hajutasid igasuguse aukartuse ning äratasid vaid õrna kiindumust. Nendevaheline sõprus süvenes sedavõrd kiiresti, et poolest tosinast ringist mööda mineraalvee müügisaali ei piisanud; kui nad kõik koos lahkusid, pidi miss Thorpe ilmtingimata miss Morlandi lausa mr Alleni koduukseni saatma; ja lahku minnes surusid nad teineteisel väga kaua ja väga südamlikult kätt, olles eelnevalt mõlema suureks kergenduseks teada saanud, et nad näevad teineteist õhtul teatris ning lähevad järgmisel hommikul samasse kirikusse palvetama. Catherine kiirustas kohe trepist üles ning vaatas söögitoa aknast, kuidas miss Thorpe mööda tänavat eemaldus; imetles tema graatsilist kõnnakut, tema moodsat hoiakut ja rõivastust ning oli ülimalt tänulik, et tal õnnestus leida selline sõbratar.

      Mrs Thorpe oli lesk, kusjuures mitte just eriti jõukas; ta oli lahke, heatahtlik naine ja liialt järeleandlik ema. Tema vanim tütar oli kaunitar ning ka noorematel läks hästi, kuna nad tegid näo, et on sama ilusad kui nende õde, matkisid tema käitumist ning riietusid samas stiilis.

      See lühike kirjeldus peab asendama mrs Thorpe’i pikka ja üksikasjalikku jutustust oma perekonnast, mis võtaks enda alla kolm või neli peatükki, milles räägitaks kõlvatutest lordidest ja advokaatidest ning СКАЧАТЬ