Elu sügavusest. Juhan Liiv

Чтение книги онлайн.

      Ma vaatasin: Paised, haavade armid, pool-lahtised ja uued haavad olid su südames, su keha urbverine, su pää okaskrooniga kaetud, su nägu verine, armiline, jälk, ja siiski paistis nende haavade vahelt ilmotsatu suurt, heldet, kurba, jumalikku…

      „Ära vaata mind!” sosistasid su huuled – rinnale viskusin sulle ja vaatasin su heldeisse silmadesse.

      Kaasa kiskusid –

      – Ära vaata! –

      Kaasa kiskusid.

      Tiigri küüntel purustasid mind, aga ma ei suutnud sinust lahkuda!

      Miks ei kuulnud ma teiste hoiatust! –

      O tume hiiglane, aeg, kes sinu silmadesse on vaadanud, seda kisud sa ühes!..

      SINA PEAD!

      Mina ei taha teid näha, kevade esimesed sinililled, mina ei taha teid vaadata. Ja pool-jõllitades vaatan ma siis lillede poole.

      Sina pead!

      Mina ei taha aga. Minu südames on samasugune kustunud kulu, nagu see sammal, mille seest teie olete tõusnud; sammal ja pool-mädanenud mullane rohi. Ei, mina ei taha teid näha.

      Siis sureta ennast!

      Ei jõua aga.

      Siis pead meid vaatama aga!

      Mina pean! Mispärast mina pean? Mina tulin küll – tõtt öelda – teie pärast siia. Mina olen teid igal aastal vaatama tulnud – kasvate lepiku nurga juures heinamaal – aga miks peaksin ma ennast – jälle teist petta laskma. Ei, ma ei taha!