Väike luuleraamat. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,

      tuul mängib lillelõhnaga -

      mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

      Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune

      viib sinimetsa poole kaugele,

      sääl kasekõne loob kui pilvi teele,

      et kanda kojukutset minu meele.

      Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,

      et õitsvad kodus valged ristikheinad.

      Kuu kuma on täna nii selge,

      kõik pilved on kadunud,

      kuid süda on siiski nii haige,

      kõik mõtted on uinunud.

      Kesk merevett valgus on kudund

      tee taevasse, kaugele -

      sääl mälestus kõnnib ja särab,

      et paistis kord päikene!

      Kuu kuma on täna nii selge,

      laul uinunud lainetes;

      veel üksindasügise liigub

      poolkoltunud lehtedes. -

      Õhtu köitis jutuheided

      unejätkuks puhkama,

      pimedus käib väljas ringi,

      laulab, nutab tuulega.

      Tiksub kell ja ahju taga

      kilgid tasa laulavad,

      vanaema kustund silmad

      hangunud pilgul vaatavad.

      Puhkab isa, puhkab ema,

      kuulda üksi hingamist,

      nagu unenäo sõudu,

      taluhaldja liikumist.

      Peretoas kõnnib keegi,

      tuli nagu vuhises,

      keegi nagu vaatab aknast,

      tares nagu kõlises…

      Pimedus käib väljas ringi,

      laulab, nutab tuulega -

      ööde varjud täitvad südant

      üksilduse tundega.

      Tiksub kell ja ahju taga

      kilgid tasa laulavad -

      kadund aastasajad tõusvad,

      pikas reas rändavad.

      Aastasajad kõnelevad -

      kuulda üksi hingamist,

      nagu unenäo sõudu,

      taluhaldja oigamist.

      Nagu magus unenägu

      tine hõise igal pool;

      üle aasa ujub tasa

      valge udu jahe vool.

      Metsa põues nagu kõne,

      punga puhkemise jutt;

      üle välja, üle põllu

      rõõm kui värin, õnne nutt.

      Eha kumab, päike magab,

      siiski kõik kui ärkvel veel,

      nagu õnnis ootamine:

      armas on ju ammu teel!

      Ja mu südant täidab sala

      nagu soojus sumaja:

      võiksin läbi vaikse ilma

      kodu hõiskeks sulada!

      Oo hing, kas tunned, kuhu surevad

      kõik sihita teed?

      Oo hing, kas tead, kuhu lõpevad

      kõik teeta sihid?

      Vaata mulle silmi, armas otsatus!

      Vaata mulle silmi, minu sõber!

      Sinu kõne on kui naer saatuseks

      minu kurvale küsimise-laulule;

      sinu kõne kui nutt kostuseks

      minu ärdsele pärimise-mõttele:

      midagi ei jõua pärale!

      Kõik on seotud iseendasse:

      meri ja maa, taevas ja päike,

      kõik, mis elab ja on -

      otsata, lõpmata!

      Oo, viige tervisi, viige tervisi

      jumala randadele, valged lagled!

      Oo, viige tervisi, viige tervisi

      valguse vainudele, valged purjed!

      Kõik need tunded kogusin lagledeks

      laiale küsimise-lagendikule!

      Kõik need mõtted punusin purjedeks

      lugemata pärimise-paatidele!

      Sind ma armastan, jumala rand,