Suure nutu ajal. Enn Kippel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ikka segasemaks läheb su jutt,“ kibeles nüüd Claus, „kõnele selgemini!“

      „Mida ma vilets tagaaetud loomake suudan kõnelda, nälg, väsimus ja hirm köidavad keele!“

      „No, egas meister Schenkenbergi majast ükski rändsell ole tühja kõhuga lahkunud!“

      „Mine kööki, küll emand annab seal sulle leiba,“ ütles meister, valmistudes tõsiselt jätkama tööd.

      Kuid tundmatul rändsellil ei näinud olevatki tahtmist siis nii pea lahkuda, vaid silunud korraks oma kõrbpunaseid näokarvu, ütles ta päris äkki:

      „Moskoviit põletab ja tapab…!“

      „Juba jälle?“ imestuti, kuna meister Schenkenberg pidi uuesti katkestama töö.

      „Laastab ja piinab…!“ täiendas rändsell.

      „Ei see põrgupoeg pea ka kunagi vahet!“ siuna Claus.

      „Mis vahet tal vaja pidada, see ju ta amet,“ ütles rändsell.

      „Selles on ta osav!“ kinnitati.

      „Juurus lagastas, hävitas ja hukkas,“ hakkas nüüd külaline lähemalt seletama, „kiriku juures murdis kellamehel luid, sai seal ka ühe munga kätte ja ajas vardasse, kuna õpetaja pääses hirmuga tulema!“

      „Eks meie karda ja värise tema pärast siingi, sest Viiburi rahu ei võtnud ta vastu: et ta aga juba nii ruttu ning äkki…!“ ja meister Schenkenberg raputas oma halli kulupead.

      „Kuidas nad sindki ei võtnud õnneks?“ päriti.

      „Olin kirikuaias puu otsas, vennad, suure lõhmuse tihnikus, kust värisedes jälgisin seda liigutavat lugu!“ ja rändsell puhkes kuuldavalt nutma.

      Seisti masendunult vaikides ja vaadati kaastundliku pilguga sellele paljukannatanud inimesele otsa. Siis aga kogus end rändsell ja jätkas:

      „Suurest hirmust värisedes oleksin ma puu otsast alla kukkunud, kuid õnneks suutsin end pussakaga köita tüve külge, ja sealt siis nägin, kuis inimesed pildusid end maha ja nuttes roomasid nagu ussikesed nende eest, kuid see valmistas moskoviidi sõjameestele aina rõõmu! Ühe dominiiklase, kes julgesti oli astumas mööda oma usklikkuse rada neile vastu, võtsid nad kinni, ajasid teibasse ning panid ta sellele nagu troonile istuma; laulnud siis oma suuga veel ühe laulu kaanonist kiituseks Kristusele, andis see vaga mees oma õndsaks muutunud hinge tema kätte hoida!“

      Keegi ei tihanud katkestada rusuvat vaikust, kuni lõpuks Jacobus soendas sõnada:

      „Kuidas nad seda dominiiklast vardasse ajasid, mina säärast hukkamist oma ihuliku silmaga veel ep ole näinud.“

      „Pagan mis pagan,“ ütles pearaputusel Claus, „asjatult on sind tõstetud selli seisusesse!“

      Kuid rändsellile ei tekkinud selle kirjeldamisega mingit raskust, sest ta oli seda jõledat hukkamist näinud oma ihuliku silmaga ja ta kõneles nõnda:

      „Pihlapuulatt tahuti teravaks, põletati tulel kuumaks, kisti munk siruli ja tõsteti siis kõige vardaga püsti; niikaua ta veel elas ja laulis, kuni ora, tungides kopsudesse ja südamesse, viis hinge!“

      „Ja nii tegid nad Juuru kiriku juures?“ päriti kaheldes.

      „Nii nad tegid!“

      Seesugune jutt oli jube, ta kiskus ihukarvad püsti, nii et sellidel kadus töölust ja neid hakkas vaevama tusk, sest kes teab, missuguseid kiusamisi on neilgi moskoviidilt karta, ja nad pärisid:

      „Kuhu ta oma otsa lõpuks käänas?“

      „Vajus ikka alla Pärnu poole,“ ja rändsell viipas edela suunas käega. „Värisesin kogu selle Issanda päeva puu otsas, kuna neid vooris sealt mööda ning läks läbi, nii et lõppu ei tahtnud enam tulla. Kui nad viimaks kadusid, siis ootasin puu otsas veel kogu öö, ja alles järgmisel hommikul, roninud alla, panin Tallinna poole tulema ega vaadanud enne tagi, kui olin linna väravas.“

      Kui siis palju kiusamisi pealtnäinud rändsell ühe õpipoisi juhtimisel läks läbi pimedate ja kõverate keerdkäikude keetmistuppa, ütles meister oma sellidele tõsiselt:

      „Seda juttu tuleb uskuda,“ ja kui siis keegi ei näinud selles kahtlevat, lisas ta enneöeldule: „Annaks Jumal, et see kibe karikas läheks meist mööda!“

      „Kas meil tarvitsebki karta,“ võttis nüüd sõnada Jacobus, „linnamüürid ja –tornid on kindlad, väravad paneme lukku…“

      „Oi poeg,“ katkestas teda meister, „kui Jumal ise ep ole meiega, siis ei avita meid ükski torn ega värav!“

      Kui igaüks oli seda lugu oma südames veel järele mõtlemas, ütles meister Schenkenberg äkki:

      „Aga sellest tuleks viia raele sõna!“

      „Egas see temalgi ole enam teadmata,“ arvas Jacobus.

      „Muidugi ep ole,“ kinnitas meister, „aga eks iga sõnum, mis talle vaenlasest viiakse, tuleb linnale kasuks, sest siis teab raad pidada tarka nõu,“ ja ta riputas oma nahkse põlle varna, pani ummiskingad jalga, võttis kepi ja astus välja, et viia raatman Johan Pepersackile vastkuuldud uudiseid.

      Sellid ei suutnudki jätkata katkestatud tööd, sest rändselli jutt oli toonud rahutuse linna rahapajja, kus pöörduti jällegi tagasi moskoviidi juurde:

      „Ise on nad veel kristlased, aga teevad hullemaid tempe kui paganad!“ ja Bendix sülgas põlastades.

      „Kuidas kristlased,“ ägestus Claus, „kuis on nad kristlased, kui ei usu Jumalat?“

      „Aga nad kannavad ju risti!?“

      „See on ainult nende paganlik vigur!“

      „Nüüd sa, Claus, kindlasti eksid,“ astus Jacobus sõnadega vahele, „nad on samasugused kristlased nagu meiegi.“

      „Kuis sa tohid ütelda, et mina eksin?“ ja Claus särtsahtas vihast. „Ise sa oled pagan, oled moskoviidi käsilane ning tema esimene trabant! Seda sa siin haudki, et ajada meid kõiki vardasse ja seepärast sa säärast jutustamist nii jonnakalt taga nõudsid!“ ja keerutades oma müntimisvasarat, oli Claus muutumas päris tigedaks.

      Visanud oma vasara kõrvale, tuli Ivo töökojast välja, sest seekord ei huvitanud teda vaidlus, mis muutus üha ägedamaks. Läbinud pimeda koja ja trepikäigu, suubus ta hoovi, mida kahelt küljelt piiras rahapaja hoonestik, kolmandalt küljelt naabermaja paemüür ja paremalt poolt merel hulkuva üksiku kaupmehe Caspar Volrabi elaniketa maja rohuaed, kus kasvasid metsistunud pähklipõõsad ja õitses sirel; ka kirsid olid seal laiutanud end üle kogu aia, nii et nende tärkavad võrsed ajasid end isegi müüriserval püsti.

      Hoovi parempoolses sopis, kuhu ainult lõuna ajal paistis päike, asetses üksik istumispakk, millel Ivo oli tihtigi armastanud mõtiskella. Vajunud sellel pakule, ei suutnud Ivo siitki leida rahu, sest ta mõtted tiirlesid nagu karussellihobused peas ja seisma ei jäänud neist ükski. Neitsi Dorothea, maotantsija, kuldseppmeistr Crameri tütar Gertrud Agneta ja rändselli jutustus – kõik nad segunesid, vaheldusid ja ekslesid ta mõtte keerdkäikudes ning ajasid huugama pea. Siiski hakkas ta mõtetekarusselli СКАЧАТЬ