Teine maailmasõda: lühiajalugu. Norman Stone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lubaduse. Märts 1939 oligi brittide seisukohta silmas pidades otsustav murdepunkt. Nüüd ei usaldatud Hitlerit enam üldse. Suurbritannia kiirendas ümberrelvastumist ja vaatas ringi, otsides järgmist võimalikku Saksamaa ohvrit, millest esimene ja kõige ilmsem tundus olevat Poola. Üks linn, nimelt Danzig (tänapäeval Gdańsk) Läänemere rannikul oli juba peaaegu täiesti sakslaste valduses. Linn paiknes Wisła suudmes, Wisła aga oli Poolale tähtis kaubatee ja Danzig rikastus just Poola teraviljakaubanduse arvel. 1919. aastal kavatsesid poolakad linna hõivata, aga Briti peaminister Lloyd George ei tahtnud sakslasi rohkem alandada ja nõudis Danzigile vabalinna staatust. Seepeale ehitasid poolakad uue sadama ja Danzigist sai majanduslikus mõttes vaikne kolkalinn. Kui Hitler asus end maksma panema, reageerisid Danzigi sakslased sellega, et nõudsid valjuhäälselt liitu Saksamaaga. 1939. aasta kevadel viskas Hitler veel hagu tulle. Memel (tänapäeval Klaipėda) oli paljuski samasugune sakslaste linn ning Hitler saatis oma sõjalaevad seda üle võtma. Ja teatas seejärel poolakatele, et tahab ka Danzigit. Nüüd aga oli ta tunginud võõrale territooriumile. Poolast oleks võinud väga kergesti saada midagi suure Slovakkia taolist, väga katoliiklik ja mitte eriti slaavilik, sest venevastaseid meeleolusid oli siin rohkem kui ükskõik kus mujal. Riigi mineviku mõjul oli siin välja kujunenud ääretult tugev katoliiklik rahvuslus ning tugevasti sõjaväelastele toetuv valitsus oli kindlalt otsustanud enda eest seista ja ei soovinud samasugust saatust, mis tabas tšehhe. Nüüd tulid britid appi ja pakkusid pärast Tšehhoslovakkia hävitamist end garanteerima Poola piiride julgeolekut. Poola välisminister kolonel Józef Beck tõmbas oma sigaretist mehise mahvi ja andis Briti saadiku ettepanekule jaatava vastuse. 1939. aasta suvel võttis Hitler Danzigi ikka ja jälle jutuks, aga Suurbritannia garantii jäi ilmselgeks takistuseks. Muidugi oli tegu järelemõtlematu sammuga ja kui inglased aru said, millega nad on hakkama saanud, hakkasid nad otsima võimalust anda tagasikäik. Rahalises mõttes ei antud poolakatele peaaegu mitte mingisugust abi ning seejärel devalveeriti antud garantii sellega, et jagati garantiisid kõigile ja kõigele, kaasa arvatud Kreeka, Türgi ja Rumeenia, mille välisminister oli andnud häiret. Kõik see tundub tagantjärele vaadates vägagi jabur. Hitler aga oligi ajanud maailma hulluks. Kõik väljaütlemised ja nurinad koos tema taha koondunud rahva andekusega suunaski riigi üleüldise hävingu teele või vähemalt nii see tundus. 1939. aastal elanud mehed on öelnud, et nende meelest oli sõda Saksamaaga selle aasta suvel juba käimas ja selle ajendeid leidus nii siin kui ka seal. Hitler lihtsalt tuli peatada.

      Võib-olla oleks Hitler pärast Poolat pidanud pausi, kui ta oleks arvestanud vastuseisu, mis ta ise oli esile kutsunud. Aga ta pidas jälle oma intuitsiooni kõige kindlamaks teejuhiks, sest nagu oli temaga varemgi sageli juhtunud, andsid kriisid ikka mingi tulemuse ja see lõi maailma tummaks. Püüdes saavutada Nõukogude Venemaaga mõningaid kokkuleppeid, olid britid ja prantslased saatnud Moskvasse oma missioonid. Nõukogulased arutasid nendega liidu võimalusi, aga ütlesid samas, et vajadusel hakkab nende armee tegutsema ka Poola territooriumil. Sellega polnud poolakad nõus. Läbirääkimised liidu üle ei jõudnud kuhugi välja ja seejärel sõlmis Stalin ühtäkki pakti Hitleriga, keda peeti tema surmavaenlaseks. Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop lendas 22. augustil Moskvasse ja kirjutas seal 24. augusti väga varasel hommikutunnil paktile alla. Sellega jõuame kahe sõja vahele jäänud aja teise tähtsa teguri juurde, kui taotlused olid tegelikkusega ohtlikus ja hukutavas vastuolus. Kommunistid haarasid 1917. aastal võimu, kuulutasid kogu maailma töölised vendadeks, võitsid kodusõja ja asusid põllumajanduslikku Venemaad ümber kujundama. Antud juhul tõi revolutsioon miljonitele inimestele ainult türannia ja nälja ning jäi ka ise püsima ainult parasiitlike suhete tõttu läänega. Oma suure panuse revolutsiooni heaks andsid Saksa töösturid kolmekümnendate aastate alguses, kui NSV Liidus kuulutati välja viie aasta plaan. Plaanikohaselt võeti talurahva lastelt ära toiduvili ja taludelt seemnevarud, mille nüüd sõid ära Saksamaa sead; nälga suri kaheksa miljonit ukrainlast, osa neist kannibalismi ohvritena, kõige selle vastu tarniti Venemaale aga Saksa masinaid. Pärast Hitleri areenile tõusu need majandussuhted hääbusid, aga siis võtsid teatepulga üle ameeriklased, täpsemalt umbes 100 000 peamiselt töötut inseneri. Seejärel tabas Nõukogude Liitu kõige kummalisem paroksüsm, mis iial mõnes riigis on juhtunud. Kolmveerand kõrgematest ohvitseridest ja kaks kolmandikku kommunistliku partei keskkomiteest anti kohtu alla ja hukati, seejärel mõrvati aga massiliselt veel tohutu hulk süütuid inimesi, kelle hauad leiti alles palju aega hiljem. Ja ometi pidi olema tegu maailma töölisklassi huvide eest võitleja ning Adolf Hitleri verivaenlasega. Tookord ei saanud mitte keegi aru, mis toimub, ja ajaloolased pole sellest päris aru saanud tänapäevani. Enamik toonaseid kommentaatoreid kandis Stalini riigi lihtsalt maha ja kui üldse, siis hindas Poolat tugevamaks („See suur mehine rahvas,” nagu ütles nende kohta Briti peaminister Chamberlain). Lõppude lõpuks olid ju poolakad säilitanud 1920. aastal oma iseseisvuse, andes Punaarmeele hävitava hoobi, ja see võit koos järgnenud puhastusega sõjaväes jättis NSV Liidu sõjalisest väärtusest vägagi ebaselge mulje.

      Hitler tegi Stalinile ettepaneku jagada kokkuleppega Poola ja veel teisedki Euroopa piirkonnad. Stalin, kes oli solvunud, sest britid olid teda kohelnud nagu mõnd Buhhaara emiiri, oligi nõus. Poola otsustati jagada Venemaa ja Saksamaa vahel kaheks ning venelastele jäi õigus öelda oma sõna sekka mujalgi. Oli ka majanduslikke punkte: Stalin pidi saama relvi ning Hitler toorainet, mis võimaldas Saksamaal vähendada blokaadi mõju ja hankida kautšukit, naftat, mangaani, volframit ja palju muud. Muidugi poleks mõistuspärases maailmas järgnenud sellele mingit Teist maailmasõda. Kui Venemaa ja Saksamaa leppisid Poola jagamises omavahel kokku, ei saanud prantslased selle vastu midagi teha ja seda vähem britid, kellel polnud suurt sõjaväge ja kelle lennuvägi alles kogus jõudu. Paraku polnud tegu mõistuspärase maailmaga: Hitler oli kõik välja vihastanud. 1. septembril saatiski ta oma tankid üle Poola piiri. Briti alamkoda tõusis tagajalgadele, kui peaminister üritas rääkida midagi vahetalitusest, ja kuna prantslased kartsid, et kui nad jäävad erapooletuks, võivad britid nende arvel Hitleriga kokku leppida, lõid nemadki kampa. Kui Suurbritannia 3. septembril kella üheksa paiku hommikul oma ultimaatumi edasi andis, oli selle juures lisa, mis teatas, et ultimaatumiga liitub peagi ka Prantsuse valitsus (nagu kella viie ajal pärastlõunal juhtuski).

      Hitler oli uues riigikantseleis oma kabinetis – peaaegu kolmkümmend korda viisteist meetrit suures ruumis, mille kuuest põrandani ulatuvast aknast avanes vaade aeda, sealsamas seisis haruldasest punasest Verona marmorist hiiglaslik kaardilaud ja seinal vaatasid maalidelt alla Hitleri lemmikkangelased Friedrich Suur ja Bismarck. Niisugune ruum sobis hästi maailmavalitsejale ja Albert Speer oli riigikantselei ehitanud just seda silmas pidades. Nüüd, 3. septembril saabus laitmatus diplomaatilises vormis Briti suursaadik välisministeeriumi, et esitada ultimaatum, mis sisuliselt tähendas sõja kuulutamist. Hitleri välisminister von Ribbentrop oli füürerile kinnitanud, et seda ei juhtu, aga nüüd pidi ta Hitleri laua ees seistes taluma tolle puurivat pilku: Hitler istus minuti-paar vaikides ja küsis siis tigedalt: „Mis siis nüüd?” Ribbentrop oli väitnud, et Inglismaa ei lähe kunagi mõne niisuguse koha nagu Danzig pärast sõtta. Siin polnud aga tegu sõjaga Danzigi pärast. Hitler oli surunud rahvad nurka ja need panid vastu. Siin sõditi au nimel, ehkki see oli juba toona vanamoodne mõiste, aga ikka veel kõrges hinnas. Neville Chamberlain ei paistnud silma ei huumorimeele ega kujutlusvõime poolest, kuid temagi sai aru, kuidas see kõik lõpeb. Tal oli jutuajamine Ameerika suursaadiku Joseph Kennedyga (tulevase presidendi isa), kes jäädvustas oma päevikus Chamberlaini sõnad: „Kogu praeguse loo teeb mõttetuks selle koledus; lõppude lõpuks ei saa [me] päästa poolakaid, suudame kõigest pidada kättemaksusõda, mis tähendab kogu Euroopa hävingut.” Peagi vahetati Chamberlain välja Winston Churchilli vastu, kes erinevalt Chamberlainist oli kasvanud kuninganna Victoria maailma sõjakas vaimus ja andis natside väljakutsele isiklikult vastuse. See oligi esimene tõsisem komistuskivi, mida Hitler kohtas. Kõik muu – Versailles, Rahvasteliit, kullastandard, väike Entente – oli võimalik kõrvale heita, mitte aga Churchill.

      Teine peatükk

      SAKSAMAA EDU

      Eelmisel leheküljel: Saksa sõdurid Pariisis triumfikaare juures, juuni 1940 (Bettmann/Corbis).

СКАЧАТЬ