Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli. Margit Mikk-Sokk

Чтение книги онлайн.

      X peatükk

      Kohtumine Ufoga

      Minu elus on olnud igasuguseid huvitavaid ja kummalisi seiku. Näiteks olen ma lausa viiel korral ufosid näinud. Esimene kord oli pärast sõjaväge 1972. aasta mais. Viljandi ringsõit oli just valmis saanud ja sõitsin veoautoga Viljandist Tallinna poole. Terve tee kuni Imavereni nägin enda ees lendamas hõbedast silindrit. Mina keerasin Imaverest Tallinna peale, objekt läks otse edasi. See sai olla ainult lendav taldrik, kui oleks lennuk olnud, oleks see ammu selle aja jooksul minu vaateväljast kadunud, objekt aga püsis terve tee minu ees.

      Teine juhus oli aastaid hiljem, kui istusin ühel sügisõhtul maal õues ja korraga nägin kõrvuti kolme lennukit lendamas. Ühel hetkel keerasid need sirgjoones otse üles taevasse ja läksid ära. Tavaline lennuk kunagi niimoodi manööverdada ei saa.

      Kolmas kord oli, kui sõitsin Raplast Tallinnasse ja nägin, et kõrval lendab lennuk. Sõitsin sellele järgi, Saku juures see objekt tegi 90kraadise pöörde ja läks ära, enne Ülemiste järve keeras kõrvale.

      Neljas kord oli 2000. aasta detsembris pärast jõule. Ärkasin öösel kell neli üles ja tundsin, et keegi vaatab aknast sisse. Väljas oli täitsa valge, neli rohelist mehikest vahtisid akna taga. Olid sellised eriliste nägudega, täpselt nagu on kirjeldatud ja filmidest nähtud. Ütlesin, et teate poisid, kaduge siit minema.

      Kuidas ma ufodega suhtlesin? Ma arvan, et ufod saavad telepaatilisel teel inimestest aru. Telepaatiline keel on kõigil rahvastel üks, pole vahet, kas oled soomlane või eestlane.

      Rääkisin seda lugu oma tuttavale, kes elas naabruses Saue tänaval. Ta ütles, et oli ka öösel kell neli ärganud, läinud vetsu, teinud suitsu ja vaadanud, et väljas on täiesti valge ja imestanud, et miks naine pole tööle läinud. Tähendab laev oli kusagil kõrval maandunud.

      Viimane kord nägin ufot 2007. aastal, kui koos kolleegiga Hannoveri konverentsile lendasime. Oli hästi selge ilm, meil pidi olema vahemaandumine Kopenhaagenis. Umbes 50 km enne Kopenhaagenit nägime, kuidas kolmemeetrise läbimõõduga taldrikukujuline objekt liikus serviti lennuki tiiva alt läbi.

      Kindlasti on olemas teine planeet, on kõrgemaid arengutasemeid, ma arvan, et meie oleme universumis ühed madalama arengutasemega.

      XI peatükk

      Alvi Jelisejevi meenutused

      Kuigi Volli on oma esimesest naisest Alvist lahutatud, on nende vahel tänaseni head suhted säilinud. Üsna hiljuti aitas Alvi Vollit veel tema tööski.

      Alvi Jelisejevi jutustus

      Pärast Räpina tehnikumi lõpetamist 1968. a tulin Polli katsebaasi laborandina tööle. Pollis oli tol ajal palju noori, vabu kortereid ei olnud, mind pandi koos teise Räpina tehnikumi lõpetajaga vanasse mõisahoonesse ühte külalistetuppa elama. Meie tuba oli väga populaarne, igal õhtul kogunesid kõik Polli küla noored meie juurde, istuti kella üheni öösel, aeti juttu, me ei saanud magamagi jääda.

      Ma olin noorena kroonikakirjutaja. Leidsin hiljuti pööningult oma vanad päevikud. Me olime tüdrukutega arutanud, et millist meest keegi endale soovis. Olin kirjutanud, et minu tulevane peab olema tumeda peaga, pruunide silmadega ja pikka kasvu.

      Nüüd lugedes mõtlen, et just sellise mehe ma saingi. Mul oli küll neid heleda peaga kavalere, kes tantsima võtsid, aga seda õiget tunnet nendega ei tekkinud. Mulle ei meeldinud ükski heleda peaga mees. Eks igaühel on oma saatus ette määratud.

      Volli oli sihikindel noormees. Ma alguses pelgasin temaga suhet luua, sest ta oli minust neli aastat noorem, aga ta jätkas visalt minu juures külas käimist. Ühel hetkel hakkasimegi koos elama. Tükk aega me ametlikult ei abiellunudki, kuna meil olid lahkarvamused minu tulevase perekonnanime osas. Mina ei tahtnud tema nime võtta, sest see oli vene nimi. Tahtsin oma nime peale jääda. Tema surus oma tahtmist peale. Me viisime kolm korda abiellumiseks avaldust sisse, blankettide täitmisel tekkis aga alati nagelemine, sest Volli nõudis oma nime ja mina ei olnud nõus ja siis tulime jälle tulema. Perekonnaseisuametis suhtuti juba lõpuks irooniliselt, et ega need ju kokkuleppele ei jõua ega abiellutud ei saa. Kolmas kord ma ka ikka ajasin vastu, et tahan oma Tomsoni nimele jääda, aga lõpuks andsin järele ja siiski registreerisime ära. Selleks kulus kolm aastat. Nüüd ma olen mehe perekonnanimega ära harjunud. Kui me abiellusime, oli meil juba kaks last ja ootasin kolmandat.

      Volli on isasse, suur rahvus, suruvad ennast peale. Tema teeb, mida tema tahab. Tema isa sai eesti keelest aru küll, aga rääkis ikka vene keeles. Mina jälle ka kange, rääkisin eesti keeles vastu.

      Volli oli seltskonnainimene, tantsis kõvasti, võttis viina. Aga kuna ta on turske, siis temast ei saanud arugi, et ta viina oli võtnud. Tal on kogu aeg olnud tohutu energia, hommikul tõusis poolest ööst, vedas autoga karjakoplitesse loomadele vett, hiljem vedas õunakoormaid. Kõik imestasid, kust ta selle energia võtab. Poole üheni öösel üleval, hommikul kella poole viiest jälle autoroolis ja nii siiani. Ja õhtuks pole väsinud ka mitte. Tavalistest inimestest, kes väsivad, tema aru ei saa, hakkab neid veel tögama. See energia on talle ikka kõrgemalt poolt antud, seetõttu saab ta energiat teistelegi anda ja ravida.

      Volli raius elu aeg, et ei tema Pollist ära ei lähe, aga nüüd on juba 17 aastat Tallinnas elanud. Me oleme täiesti lahku kasvanud, aga ma võtan ta ikka vastu, kui ta külla tuleb. Alles hiljaaegu võtsin sekretärina Volli telefoni vastu, registreerisin inimeste kõnesid, kes tahtsid vett laadida lasta. Meil on tänaseni hea läbisaamine.

      Kui Vollil aastate eest see teine suhe tekkis, oli see minu jaoks niisugune südamevalu, et tahaks lausa mööda seina üles ronida, selline kannatus oli hinges. Volli lõpetas Luual kaugõppes metsanduse, oli metsatehnikuna Õisus tööl. Sealt leidiski uue elukaaslase. Kui inimene leiab noorema, siis ta on ju seitsmendas taevas. Nii noor naine on, enda tütrega ühevanune. Eks neil on seetõttu algusest peale olnud arusaamatused. Volli ei loobunud enda elustiilist, jätkas ikka meie juures käimist. Volli hakkas oma väikest last ka meie juurde tooma. Mäletan hästi, kui tüdruk esimest korda siia toodi, oli ta alla kolme aastane. Volli jättis ta minu hoolde, ise jälle sõitis kusagile. Panin lapse magama, jätsin öölambi põlema ja läksin teise tuppa televiisorit vaatama. Natukese aja pärast otsustasin kontrollida, kas laps on magama jäänud. Läksin vaatama ja näen, et laps üleni verine, käed ja nägu kõik verega koos. Ehmatasin ära ja mõtlesin, et mida ta nüüd on teinud. Toas oli hämar valgus. Selgus, et ta oli minu huulepulga leidnud ja ennast sellega kokku määrinud, kõik näo ja käed oli kokku mäkerdanud, isegi linad ja padi olid sellega koos.

      Ega Vollil ei ole kerge iseloom, kooseluks see ei sobi. Pead olema väga rahulik ja laskma tal elada oma elu. Tema tahab ikka minna ja tulla siis, kui ta ise tahab ja elada omapäi.

      Kui Vollil need võimed tekkisid, siis ta juba elas Tallinnas. Praegu on Volli meile kõigile arsti eest.

      Mõni vana perekonnatuttav imestab, et miks just Vollile on selline võime antud, et tema selline pidude panija. Igaüks tahaks ikka endale sellist annet. Ma arvan, et selleks on omad põhjused. Volli on väga kaastundlik, igale inimesele tunneb kaasa ja tahab kõiki aidata. Ta ei oska kellelegi ei öelda. Ta on tohutu lubaja, СКАЧАТЬ