Metsiku südame ligi. Clarice Lispector

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peopesa ja lasi mehe säästa-mind-sellest-säästa-mind-sellest-pilgu all ootamatult lendu väikese linnukese. Mõnikord aga, võib-olla öeldu iseloomu tõttu, ei tekkinud nende vahele ühtegi silda, kasvas hoopis vahemaa. „Otávio,“ lausus naine ühtäkki, „kas sulle pole vahel tundunud, et üks punkt, üksainus ilma mõõtmeteta punkt on ülim üksindus? Punkt ei saa isegi endaga arvestada, sest igal juhul on ta endast väljaspool.“ Lause hüples mehe käes, iga hetk maha pudenemas, nagu oleks Joana talle tulise söetüki visanud, lõpuks vabanes mees sellest vastulausega, mis oli aga külm, külm nagu tuhk, tuhk, mille alla mattis ta nendevahelise kauguse: vihma sajab, ma tahan süüa, täna on ilus päev. Võib-olla kuna Joana ei osanud mängida. Kuid ta armastas seda, kuidas ta oksaraage üles korjas.

      Ta hingas sisse õhtust sooja ja selget õhku, ja see, mis temas vee järele janunes, püsis pinges ja jäik, otsekui keegi, kes ootab, silmad kinni seotud, püssilasku.

      Saabus öö ning ta hingas endiselt samas viljatus rütmis. Ent kui hommik toale õrnalt valgust laotas, tulid asjad varjust värskena välja, ta tundis, kuidas hommik linade vahele hiilis ja ta avas silmad. Ta tõusis voodis istukile. Tal oli tunne, et surma ei olegi olemas, et armastus võib selle võita, et igavik on uuenemine.

      … Tädi…

      Reis oli pikk ja põõsastest taamal hoovas märja rohu jahedat lõhna.

      Oli varahommik ning Joana oli vaevalt jõudnud nägugi pesta. Koduabiline tema kõrval veeris ajaviiteks kokku kuulutusi trammi seinal. Joana toetas pea paremale vastu tooli ning suikus rataste maheda müra saatel, mis läbi puidu uinutavalt ta kõrvu kostis. Vilgas, hall, väledatest välkuvatest joontest triibuline maapind kihutas ta vidukil silme eest mööda. Kui ta silmad lahti teeks, näeks ta iga kivi ning salapära kaoks. Aga ta silmad olid poolsuletud ja nii näis, et rong sõidab kiiremini ning koidiku soolakas ja värske tuul vihiseb valjemini.

      Hommikuks oli ta söönud ühe imeliku tumeda koogi, mis maitses veini ja prussakate järele – see pandi talle ette säärase helluse ja haletsusega, et ta ei tihanud keelduda. Nüüd rusus see kõhtu ja tekitas kehas kurbust, mis sulandus ühte selle teise kurbusega – midagi liikumatut kardina taga –, millega ta uinus ja ärkas.

      „See sügav liiv viib ristiinimese hauda,“ pomises koduabiline.

      Ta astus üle liivavälja tädi maja poole, mis asus ranna lähedal. Liiva alt turritasid välja nääpsud tumedad rohukõrred, mis väändusid armutult valge pehme pinna peale. Nähtamatult merelt tuli tuuleiil, kandes endaga kaasa soola, liiva, vete väsinud kohinat, mässides neil seelikud ümber jalgade, noolides ahnelt naise ja tüdruku nahka.

      „Neetud,“ ütles koduabiline läbi hammaste.

      Uus, veel tugevam puhang tõstis tal seeliku üle pea, paljastades tema tumedad jässakad reied. Palmipuud visklesid meeleheitlikult ning valgus, hämar ja terav üheaegselt, kumas liival ja taevas, ehkki päikest ennast veel näha ei olnudki. Jumal hoidku, mis oli küll asjadega juhtunud? Kõik kisendas: ei, ei!

      Tädi maja oli varjupaik, kuhu tuul ja valgus sisse ei pääsenud. Koduabiline võttis ohates istet sünges elutoas, kus raske ja tumeda mööbli vahel helkisid õrnalt raamitud meeste naeratused. Joana jäi püsti, vaevu hingates seda lääget õhku, mis pärast tugevat merelõhna tundus imal ja umbne. Hallitus ja suhkruga tee.

      Viimaks läks välisuks lahti ja tädi – seljas suurte lilledega rüü – tõttas tema poole. Enne kui Joana jõudis end mingilgi moel kaitsta, oli ta litsutud kahe pehme sooja lihamassi vahele, mis nuuksete käes vappusid. Nende vahelt, pimedusest, kuulis ta hala, mis kostus nagu läbi vati:

      „Vaene orvuke!“

      Siis tundis Joana, kuidas tädi oma jämedate kätega ta näo oma rinna vastast järsult eemale tõmbas, silmitses teda hetke. Tädi liigutustes puudus sujuvus, need olid rutakad ja rohmakad. Nüüd haaras naist uus nutuhoog ning ta kattis Joana silmad, suu, kaela ahastavate suudlustega. Tema keel ja suu olid pehmed ja soojad nagu koeral. Joana sulges hetkeks silmad, surus alla iivelduse ja tumeda koogi, mis maost üles tõusis, ja värises üle kogu kere. Tädi võttis välja suure kortsus taskurätiku ja nuuskas nina. Koduabiline istus endiselt, jalad välja sirutatud, uurides paokil suuga maale. Tädi rinnavahe oli sügav, sinna võis käe nagu kotti sisse pista ja õngitseda välja mõne üllatuse: looma, karbi või jumal teab mille. Nuuksumisel rinnad muudkui paisusid, paisusid, ja majast hoovas küüslaugusegust ubade lõhna. Kusagil neelas keegi kindlasti suurte sõõmudega õli. Tädi rinnad võisid inimese enda alla matta!

      „Jäta mind rahule!“ kriiskas Joana, põrutas jalaga vastu maad, silmad pärani, keha vabisemas. Tädi toetus ehmunult vastu klaverit. Koduabiline lausus:

      „Jätke parem, ta on väga väsinud.“

      Joana oli näost kahvatu ja hingeldas. Tema segaduses silmad vilasid toas ringi, otsides pääseteed. Seinad olid paksud, ta oli vang, vang! Mees maalil silmitses teda habeme tagant, tädi rinnad võisid ta vohava rasva all lämmatada. Joana lõi raske ukse valla ja põgenes.

      Tuule ja liiva iil lõõskas tuppa, keerutas üles kardinad, hingas ruumi värsket õhku. Tädi, kes taskurätiku sisse nuukseid ja ehmumist mattis – milline õudne pettumus –, nägi lahtise ukse vahelt veel vilksatamas vennatütre paljaid nääpse sääri, mis jooksid, jooksid taeva ja maa vahel mere poole, kuni kadusid silmist.

      Joana nühkis käeseljaga kuivaks suudlustest ja pisaratest märgunud näo. Ta hingas sügavamalt, tundis ikka veel tädi jaheda sülje lääget maitset, magusat parfüümi, mis õhkus ta rindadelt. End enam tagasi hoidmata purskus nüüd temast viha ja tülgastus ning kaljurahnude vahele kummardudes hakkas ta öökima, silmad kinni, keha valulik ja kättemaksuhimu täis.

      Tuul raputas teda nüüd armutult. Tasa hingates tundis Joana, kahvatu ja habras, kuidas soolane, mänglev iil käis läbi tema keha, keha sees ringi, ja andis talle jõudu. Ta paotas silmi. Kaugel sädeles meri hõbedastes lainetes, lamas seal – põhjatu, vägev, vaikne. Lähenes see aga võimsalt ja mässeldes, viseldes ümber iseenda. Siis heitis tasase liiva peale… heitis nagu elus keha. Väikeste lainete all on meri – meri. Meri – lausus Joana vaikselt, hääl kähe.

      Ta ronis kaljurahnudelt alla, astus jõuetult üle inimtühja ranna, kuni jalad puudutasid vett. Põlvede värisedes kükitas ta ning neelas veidike merd. Nii jäi ta sinna puhkama. Aeg-ajalt sulges ta pooleldi silmad ning olles merega täpselt ühel kõrgusel, ta õõtsus, nõnda mõjuv oli vaatepilt – vaid üks pikk roheline joon, mis sidus ta silmad igaveseks veega. Päike trügis pilvede vahelt välja ning vee peal helkivad pärlid olid tulesädemed, mis süttisid ja kustusid. Meri silmitses teda kaugelt üle lainete, tasa, ilma hala, ilma rindadeta. Suur, suur. Suur, Joana naeratas. Ja ühtäkki, niisama, ootamatult, tundis ta eneses midagi tugevat, midagi naljakat, mis tekitas temas kergeid värinaid. Aga see polnud külmast, ta ei olnud ka kurb, see oli miski suur, mis tuli merest, mis tuli soola maitsest huulil, ja temast, temast endast. See ei olnud kurbus, see oli lausa hirmuäratav rõõm… Iga kord kui ta vaatas merd ja mere tasast sillerdust, tundis ta, kuidas miski ta keha, taljet, rinda pigistab ning siis selle vabastab. Ta ei teadnud isegi, kas naerda, see ei olnud otseselt naljakas. Vastupidi, oh vastupidi, selle taga oli hoopis eilne sündmus. Ta peitis näo kätesse, jäädes justkui häbiga ootama, tundes, kuidas naeru ja ohete soojus temast välja imetakse. Vesi puudutas ta jalgu, mis nüüd olid paljad, kurises ta varvaste vahel, ning põgenes siis, ise nii selge, nii selge, nagu lüüme olevus. Lüüme ja elus… Joanal tekkis soov seda rüübata, pikkamööda närida. Käed kausjalt koos, ammutas ta pihku vett. Väikene tasane järveke sädeles tüünelt päikese käes, soojenes, nõrgus välja, põgenes. Liiv imes selle kähku-kähku ning veest polnud enam jälgegi. Joana kastis oma nägu, tõmbas keelega üle tühja soolase peopesa. Sool ja päike olid pisikesed СКАЧАТЬ