Intelligentsuse psühholoogia. René Mõttus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Eeldatavasti juhuslikult kahte erinevasse peenrasse kasvama sattunud taimede vahel süstemaatilisi geneetilisi erinevusi pole. Peenrad on aga üksteisest täiesti eraldi ning pakuvad taimedele täiesti erinevaid kasvutingimusi: ühes on rikas muld ning hea valgustus, teises vastupidi. Taimede kasvades näeme, et kummagi peenra piires on taimede kasvus erinevused – ilmselgelt on need tingitud vaid geneetilistest teguritest, sest ühe peenra piires on keskkondlikud tingimused identsed. Taimede kasvu pärilikkuse määr on seega 100 %. Kui me aga võrdleme kahte peenart omavahel, siis on neis kasvavate taimede vahel selged kasvuerinevused: paremates tingimustes kasvanud taimed on suuremad kui halvemates tingimustes kasvanud taimed. Seega võivad erinevates keskkondades kasvanud organismid keskmiselt tugevasti erineda ka nende nende tunnuste osas, mille variatiivsus on täielikult geneetiliste tegurite mõju all.

      IQ-testi tulemuste paranemisele aja jooksul pöörati ka varem tähelepanu, kuid Uus-Meremaalt pärit psühholoog James Flynn oli esimene, kes seda nähtust põhjalikult dokumenteeris (Flynn, 1987). See on ka põhjus, miks nähtust hakati nimetama Flynni efektiks. Paljud uurijad on pidanud testitulemuste paranemist oluliseks, kuna see kõneleb nende meelest otseselt selle vastu, et vaimsed võimed on päritavad. Et kaksikute uurimine ei jätnud keskkonna mõjudele väga kaalukat osa, siis tundus, et ligi pool sajandit kestnud IQ-testi tulemuste paranemine kiirusega paar-kolm punkti aastakümne jooksul saab olla tingitud vaid keskkonnateguritest ja seepärast peab geneetikute arutlusloogikas olema mingi viga. Tänaseks on aru saadud, et tegelikult ei ole Flynni efekt ja vaimsete võimete pärilikkuse määr üldse seotud. Testitulemuste üldine paranemine, isegi kui see on põhjustatud mingi keskkonnateguri poolt, ei kõnele midagi pärilikkuse osa kohta vaimsetes võimetes. Isegi palju suurema pärilikkuse osakaalu juures võiksid keskmised skoorid kas kasvada või kahaneda (nt pikkuse puhul see nii ongi). Põhjuseks on siin geenide ja keskkonnategurite interaktsioon.

      Peale testinormide tülika pideva uuendamise pakub Flynni efekt suurt väljakutset: mis on viimase poole sajandi jooksul olnud sellist, et vaimsete võimete testide tulemused on pidevalt kasvanud? Peatükk „Flynni efekt: intelligentsustestide skooride tõus ajas” analüüsib põhjalikult võimalikke vastuseid. Võimalike seletuste seas on näiteks järgmised: (1) inimesed on hakanud paremini toituma; (2) laste arv perekonnas väheneb; (3) lähiabielude hulk kahaneb ja (4) inimeste mõtlemine on muutunud aja jooksul teaduslikumaks.

      Teaduslikud prillid. James Flynni seletus tema enda nimelisele nähtusele on järgmine: meie esivanemad elasid tavamõistete maailmas, kus nende ees seisvaid probleeme oli võimalik lahendada konkreetse argimõistetes mõtlemise abil (Flynn, 2007). Kahekümnendal sajandil edenes aga teaduslik mõtlemine, mis kasutab abstraktseid mõisteid. Üha kasvav hulk inimesi, kes hakkasid tegema intellektuaalselt keerukaid töid, panid endale ette n-ö teaduslikud prillid (scientific spectacles), mille kaudu nad vaatasid maailma. Miks on just näiteks Raveni testi vastustes ilmnenud üks suuremaid skooride kasve alates eelmise sajandi 30. aastatest? Flynni järgi on vastus selles, et Raveni ülesannetes pole reeglid ette antud. Need tuleb luua endal kohapeal ja just selle oskuse poolest on iga järgnev põlvkond eelnevast natuke parem.

      Richard Lynn märgib oma retsensioonis James Flynni raamatule, et see idee pole päris originaalne (Lynn, 2007). Pigem üllatab, et Flynn pole jaksanud edasi mõelda ega paku ideid, kuidas oma teooria õigsust kontrollida. Ilmselt oleks selleks tarvis välja nuputada IQ-testidest sõltumatu indikaator, mis näitab, milline protsent kogu populatsioonist kasutab teaduslikku mõtlemist. Flynn ise toob näiteks televisiooni meelelahutussaated, mis tema tähelepaneku kohaselt on viimase poole sajandiga muutunud palju intellektuaalsemaks. Kui 1950. aastatel domineerisid infantiilsed saated, siis nüüd sellised nagu „Kes tahab saada miljonäriks?” Ta toob näiteks menuseriaali „24”, kus põimuvad 16 inimese eluteed. Ühesõnaga, Flynni seletuse õigsuse kontrollimiseks tuleks leida indikaatorid, mis näitavad iga põlvkonna abstraktse mõtlemise taset. Mida rohkem inimesi mingist kohordist mõtleb teaduslikes mõistetes, seda suurem on tõenäosus, et nad lahendavad eelmisest põlvkonnast suurema arvu IQ-testi ülesandeid (eriti selliseid, mis nõuavad analoogia märkamist või kohapeal reeglite väljamõtlemist). Ilmselt praegu ei tea keegi, milline see indikaator võiks olla. Kas ajalehtedes avaldatavate ristsõnade keerukus ja neile õigesti vastanute arv või siis sudoku tüüpi ülesannete populaarsus. See võib olla ükskõik milline taibukust nõudev tegevus, mida on ühtemoodi läbi aegade tehtud ja mille täpsust saab mingil viisil hinnata.

      On väga vähe usutav, et teaduslikkus tabas kõiki maid ühel ajal ja samas ulatuses. Järelikult peavad maad üksteisest millegi poolest erinema ning olema suurema ja väiksema teaduslikkuse mõju perioodid. See võiks olla üheks võimalikuks põhjuseks, miks riigid erinevad keskmise IQ skoori osas. Võimalik, et mehed (või ka naised) alluvad sellele mõjule erisugusel määral ja seda peaks olema võimalik märgata. Lõpuks tuleb seletada, mis on juhtunud viimase kümne aastaga, mille jooksul tuntud IQ-testide tulemused on hakanud kahanema. Midagi taolist pole seni leitud ja seepärast ripub Flynni seletus õhus. Tuleks näidata, et vähemalt põhimõtteliselt on võimalik mõõta ühiskonna seisundit, mis määrab, kui hästi seal kasvanud inimesed suudavad lähendada kasvava keerukusastmega maatriksite või analoogiate leidmise ülesandeid. Kui seda ei ole põhimõtteliselt võimalik mingil põhjusel teha, siis ei saa teooriat kontrollida.

      Erisugused seletused ei välista üksteist. Näiteks sugulusabielude vähenemine võib olla sama sotsiaalse protsessi üks avaldusi, mille teiseks ilminguks on ühiskonna üleminek hüpoteetilis-deduktiivsele mõtlemisele. Seni kuni Flynni enda teaduslike prillide hüpoteesile pole piisavat tõestust, ei saa maha matta ka toitumise hüpoteesi, mis võib samuti olla moderniseerumise tulemus. Näiteks on üsna selge, et samal ajal IQ skooride kasvuga on kahanenud ka laste keskmine arv perekonnas. Hiljuti lahkunud Robert Zajonci (1923–2008) töödest on teada, et üheks IQd mõjutavaks teguriks võib olla keskmine intellektuaalne vanus perekonnas (Zajonc, 2001). Seega seletub IQ skooride kasv vähemalt osaliselt keskmise laste arvu kahanemisega perekonnas, sest laste vähesus suurendab perekonna keskmist IQd. Testi tegijate seas on üha rohkem ainulapsi, nende IQ on veidi kõrgem kui lastel, kes on pärit paljulapselistest peredest, viimaseid oli varasematel aegadel suhteliselt rohkem. Väga raske oleks lahutada teaduslike prillide hüpoteesi perekonna suuruse muutusest, sest just teaduslikud prillid võivad muude asjade kõrval mõjutada ka perekonna suurust.

      INTELLIGENTSUSE NEUROBIOLOOGILINE ALUS

      Sõltumata sellest, kas inimeste intelligentsuse erinevusi mõjutavad rohkem geneetilised või keskkonnategurid – või sootuks nende interaktsioon –, on üsna mõistlik oletada, et need erinevused peaksid kuidagi peegelduma ka inimeste aju toimimises ning võib-olla isegi ehituses. Sellest tuleb lähemalt juttu peatükis „Intelligentsus ja neuropsühholoogia”.

      INTELLIGENTSUSE TAGAJÄRED

      Ilmselt on paratamatu, et intelligentsuse uurimine sünnitab ise intelligentsusevastast liikumist. Paljud inimesed, kes ei ole rahul enda IQ skooriga või testimise praktikaga üldisemalt, üritavad väita ühte kahest: esiteks kas seda, et intelligentsusel ei ole inimeste elus üldse mingit tähtsust, või siis seda, et peale intelligentsuse on veel teisi asju, mis on inimese elus olulised. Viimase väitega peab kindlasti nõustuma: peale intelligentsuse on kindlasti väga palju teisi asju, mis määravad inimese elutee ja tema edukuse. Esimene väide, et intelligentsusel ei ole praktilises elus tähtsust, on aga demonstreeritavalt vale. Usaldusväärselt suur arv uuringuid on näidanud, et inimeste sotsiaalse ja akadeemilise edukuse ning nende tervise üheks kõige paremaks ennustajaks on psühhomeetriliselt mõõdetud IQ-tase. Sellest kõigest tuleb lähemalt juttu käesoleva raamatu õige mitmetes peatükkides.

      INTELLIGENTSUS JA SELLE MÕÕTMINE ÜHISKONNAS

      Tüüpilised eksiarvamused intelligentsuse kohta

      Intelligentsuse ja selle mõõtmise vastu on olnud pidev ühiskondlik huvi. Selles huvis põrkuvad aga tihti vastandlikud arvamused, mis on olnud toiduks mitmetele laialt levinud eksiarvamustele. СКАЧАТЬ