Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis. Martin Kukk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohale jõudis, ootas neid väravas Ali ning nõudis jällegi raha. Suure tõenäosusega aimasid kohalikud halba ning panid konvoile saatemeeskonnaks tsiviilriietuses politseinikud kaasa. ANA majoril klõpsati kohe käte ümber rauad kinni ja ta viidi jaoskonda selgitusi andma. Selle intsidendiga tema kompaniiülema karjäär lõppeski. Kuulsin hiljem, et ta jätkas teenistust kuskil staabis.

      Läheme aga missiooni esimeste nädalatega edasi. Cornwallist läände ja Serakoorist põhja jääva osa võttis eelmine kompanii brittidelt ajutiselt üle, kuid tagasi anda ei jõudnudki. Teadsin, et vaenlane on selles vastutusala osas ringi liikumas, kuna varem oli Daqhiqi kontrollpunkt pidevalt mässuliste rünnakute all olnud. Paigutasin seetõttu täiesti teadlikult antud ala peale just oma kogenuma jalaväerühma ülema, kuid minu üllatuseks kadus vaenlane nagu vits vette. Üksikud tulekontaktid meestel küll olid. Ka paar isevalmistatud lõhkekeha pandi patrullide teele ette, kuid sellist intensiivset kokkupõrget taliibidega, nagu britid varem seal kandis kogema pidid, meil ei olnud. Esimene rühm teostas sealjuures operatsioone ka sügavale vastaspoole „kapsaaeda”, kuid ka need reidid möödusid ilma suuremate vahejuhtumiteta. Kõige kurioossem oli asja juures see, et nimetatud kontrollpunkti tagastamisel merejalaväelastele vestlesin viimaste bossiga, mainides, kui hästi ja rahulikult me elu vastutusala loodenurgas möödus, kuid brittidega tulid tagasi ka taliibid.

      Algasid lahingud, mis kostsid tihti Wahidini välja. Mul puudus igasugune seletus antud fenomenile. Järgneval korral lahingugrupi staabis mariinide kompaniiülemaga kohtudes näitasin talle kaardil kohta, kuhu isiklikult ühe jaoga patrulli tegin, ja mulle vaatasid vastu veidike üllatunud silmad. Kolleeg teatas, et nii kaugele minna enam vaja ei ole ja tegelikult ei saagi, kuna vaenlane seob nad tulega juba tunduvalt varem. Ma ei saanudki lõppkokkuvõttes aru, millega meie koalitsioonipartnerid taliibide sellise „austuse” välja teenisid.

      Luy Mandah’ vadi1, Luy Mandah’ küla ning ala, mis vadist itta jäi, kuulusid küll meile, aga sinna me esialgu oma nina ei toppinud. Nimetasime seda kanti ussipesaks, kuna teadsime, et taliibid naudivad idas täielikku liikumis- ja tegevusvabadust. Kuid vaikusel kaua kesta ei lastud. Mulle mainiti juba Eestis, et 2011. aastal saab taliibide pidu Luy Mandah’ ümber lõpu. Küsimus oli vaid selles, kes külasse siseneb ja millal. Britid valmistasid meie Helmandisse saabumise ajal suuremat operatsiooni juba ette, tehes alasse üksikuid reide. Oma esimese langenu saigi meie lahingugrupp just teisel pool vadi. Olime just veetmas oma esimesi päevi Wahidis, kui vastu hommikut äratas meid kõva kärgatus. Nagu selgus, oli isevalmistatud lõhkekeha surmanud briti merejalaväelasest sõduri. Ma ei hakka eelseisva operatsiooni „uksi” täielikult avama, kuna tulen selle juurde järgnevas peatükis detailsemalt tagasi. Iseloomustan vaid mõne sõnaga seda keskkonda, mis meid idas ees ootas. Külad asusid nn rohelises tsoonis. Ümberringi laiusid puude ja põõsaste liinid. Põldudel lainetas enamasti kõrge mais. Rohke veega täidetud kraavid kõnelesid sellest, et suured autod võib koju jätta. Kohati avanes tegelikult täitsa kodune suvine pilt, kui poleks olnud pruune savionne, turbaneid ja burkasid kandvaid isikuid ning tapvat kuumust (umbes +45 ºC varjus ja kuni +60 ºC päikese käes). Kui küsida sõjaväelaselt tema tegevuse kohta mingis taktikalises olukorras, siis tavaline vastus on järgmine: „Eks maastik ütleb, kuidas midagi teha.” Meile ütles see alljärgnevat: kui tahad liikuda Kesk-Helmandis vähegi varjatult, siis ei saa kaitseväe poolt väljastatud kõrbevormi igal pool selga tõmmata! Eraldatud vorm oli hele, aga maastik väljaspool külasid täiesti roheline. Mul ei jäänud muud üle, kui ametlikele vormielementidele lisaks alternatiive kanda lubada, mistõttu olid Estcoy-12 kaitseväelased patrullis nagu modellid moedemonstratsioonil, esitledes igaüks oma disaineriideed – kuidas vaenlasele vähem silma hakata, rohelisem välja näha ja kuumusele vastu pidada. Mõni värvis oma kõrbevormi spray tüüpi värvidega roheliseks, teine jällegi riidevärviga, kolmas kasutas kaitseväe vana rohelist laigulist vormi, neljas õmbles ümber uue rohelise digivormi. Kiiver oli kõigil ühesugune, samuti kuulivest ja rakmed. Ka eraldusmärgid jäid loomulikult varrukatele. Küsimus oli vormikuues ja pükstes ning seal pidin lihtsalt vabamad käed andma. Kandsin ka ise esialgu patrullides kõige modernsemat Kaitseväe rohelist välivormi ning mõistsin väga kiiresti, et +50 ºC kuumuses ma materjali paksuse tõttu kaua vastu ei pea. Materjal sobis Eesti tingimustesse, kuid Afganistani suveaega kindlasti mitte. Õnneks oli ühel eelneva kompanii sõduril veel suhteliselt heas korras ümberõmmeldud kuub müügiks, mille ostsin pikalt mõtlemata. Hiljem õnnestus rahvuslikul toetuselemendil hankida meile kuumuse vastu kohandatud brittide vormielemendid, mida ka paljud kandsid.

      Kui juba maastikust juttu tuli, siis puudutan lühidalt teemat, mille kohta paljud minult küsinud on. Nimelt moonikasvatus ja kõik sellega seonduv. Võin selgituseks nii palju öelda, et moon kasvab talvel ning saagi korjamine toimub kevadel. Meie olime aga teatavasti suvine rotatsioon ja heroiini algaine kasvatusega me seetõttu kokku ei puutunud. Kui ma esimese missiooni ajal 2007. aastal kompaniiga üksikutel kordadel kaasas käisin, nägin sadu pisikesi moonikasvatusi ja usun, et ka viis aastat hiljem polnud paljud neist kuhugi kadunud. Küsisin oma eelkäijalt, kas temal moonipõldudega tegeleda tuli, kuid vastus oli eitav. Selleks eksisteerisid riigis omad organid. Mainimist väärt on muidugi asjaolu, et pärast seda, kui koalitsioonijõud olid mingis piirkonnas korra majja löönud, saabus alale Afganistani moonipõldude hävitamise üksus ja kündis moonipõllud läbi. Nendel aladel, kus koalitsiooni ei olnud ja võimutsesid taliibid, käis moonikasvatus täie hooga. Üksikud talupojad ei olnud muidugi kirjeldatud situatsiooniga rahul ja teatasid, et kes tahab raha teenida, siis koligu üle taliibide alale.

      Aga nüüd tagasi esimeste missioonipäevade juurde. 18. mail said kõik lahingugrupi allüksused ülesandeks Neb-kanali (vt joonis 1) ületuskohtades teostada isikute läbiotsimise operatsioon. Estcoyl oli selliseid kohti kolm: Wahidi, Elhaami ja Serakoori juures. Just viimase kontrollpunkti juures asunud jagu kandis mulle kell 10.05 ette, et nende pihta on avatud tuli granaadiheitjast ja käsitulirelvadest. Parajasti silla peal olevad eestlased õnnestus vaenlasel hetkeks tulega maha suruda. Vastutule avas kontrollpostil oma viimast päeva veetnud vana kompanii jaoülem, kuna ainult kõrgemast kohast võis näha tulistavat taliibi. Paari minuti möödudes oli aga tule ülekaal juba meie poiste käes, mistõttu vaenlane edasisest tegutsemisest loobus. See oli siis pättide esimene „tervitus”.

      Samal 18. mai õhtul tuli luurekanalitest teade, et lähiajal kavatsevad taliibid endast suure haardega märku anda ja see informatsioon pidas paika. Järgmisel hommikul saabusidki ettekanded, et mitmeid naaberlahingugruppide tugipunkte on rünnatud kaudtulega. Ka Camp Bastionisse kukkus kaks 107 mm raketti, mis ei olnud tegelikult mingi üllatus. Bastioni suurus tähendas samal ajal tegelikult ka tema haavatavust. Mõned rotatsioonid pärast meid tungis hambuni relvastatud mässuliste jagu baasi, korraldades koalitsioonile ootamatu ja suuri kaotusi nõudnud rünnaku. 19. mail alanud taliibide „pisikesed nõelamised” tegid mind veidi murelikuks. Esiteks oli vaenlane võimeline suurel maaalal koordineeritult tegutsema. Teine punkt puudutas vastaspoole võimalikku suvist kampaaniat. Suhtusin väljakuulutatud võitlushooaja algusesse tegelikult väga skeptiliselt, sest minu teada polnud taliibid enam ammu võimelised laiaulatuslikuks võitluseks, kuid antud päev andis aluseid uuteks kahtlusteks. Kui kell näitas Wahidis 13.28, vihiseski üle telgi midagi ning sekund hiljem kõlas kärgatus. See oli vastase granaadiheitja RPG (vene k ручной противотанковый гранат) lask. Tankitõrje granaadiheitja kildgranaat lendas üle ja lõhkes põllulapil kellelegi kahju tekitamata. Umbes kümne minuti pärast lasti granaadiheitjast teist korda Wahidi suunas. See lask oli lühike ning tabas patrullbaasi seina. Rünnak tuli lõunast, vadi kandist. Laskjat me tuvastada ei suutnud, mistõttu seekord meie relvad vaikisid. Üldjuhul kasutasid vastased „lase ja jookse”-taktikat ehk pärast üksikuid valanguid automaatrelvadest, mis olid niigi väga hästi varjatud positsioonist teostatud, kadusid vastased kiirelt nelja tuule poole. Sellise tegevuse vastu oli väga raske rohtu leida. Oli see siis kiirustamisest, relvade halvast seisukorrast või laskjate oskamatusest tingitud, kuid täpsusega taliibid meie õnneks üldjuhul ei hiilanud. Antud rünnaku puhul pani mind muretsema asjaolu, et üheks СКАЧАТЬ