Omal häälel. Toomas Hendrik Ilves

Чтение книги онлайн.

      Sellel, mida mina tegin psühholoogias, ei olnud mingit pistmist inimeste psühholoogiliste probleemide lahendamisega. Ma nimetan oma akadeemilist ala empiiriliseks epistemoloogiaks. See on tänaseks palju kaugemale arenenud ja seda kutsutakse nüüd kognitiivteaduseks (cognitive science). Tol ajal tähendas see ühelt poolt selget loodusteaduslikku suunda, teisalt huvi filosoofia vastu, ja nad ühendati nii, et selle abil uuriti olemasoleva nägemist või tajumist nii loodusteaduse kui ka filosoofia vaatenurgast. Ühelt poolt kuulus sinna Hume’i ja Berkeley6 tunnetusteooria ehk õpetus sellest, kuidas me teame seda, mida me teame; teiselt poolt hõlmas see psühhofüüsikat, mille abil sai mõõta, millised impulsid lähevad ajusse ja kuidas neid nägemismeele kaudu vastu võetakse.

      See oli minule niivõrd uskumatu asi, ma ei olnud midagi sarnast varem kogenud – ühelt poolt filosoofia, teiselt poolt loodusteaduslik meetod, mille abil võib vastata küsimusele, kuidas me teame, mida me teame, ning uurida, kas see võime infot omandada on kaasa sündinud. Minu esimesed neli publikatsiooni – kaks teaduslikus ajakirjas, teised kaks konverentsitööd – olid ilmingust nimega light adaptation, sellest, kuidas silmad kohanevad valguse lisandumisega. 1977. aastal osalesin nägemisvõime uuringutes (vision research), tegime kolleegidega kolmekesi teadustööd, millest sai ka osa minu lõputööst. Selleks tegime neli-viis erinevat eksperimenti – see on minu meelest õige bakalaureuse töö.

      Millised filosoofid peale John Stuart Milli ja John Locke’i on Teile olulised?

      Mill on ju lausa klassik, „Vabadusest” („On Liberty”) on niivõrd klassikaline tekst. Vabadus on alati olnud mulle südamelähedane, nagu ka kõik küsimused, mis puudutavad sõnavabadust ja muud sellist. Kas oli see seotud mingi vanemate vastase trotsiga või sellega, et keskkoolis oli meil, nagu kõikides keskkoolides sel ajal, autoritaarne juhtimine ja mina otsisin põhjusi, miks selle vastu võidelda, aga igatahes Milli ma lugesin küll juba 16-aastaselt. Milli mõtteid lugedes mõtlesin, et „jah, normaalne, ongi nii”. Tundus, et nüüd ma loen raamatut, kus väljendatakse ja põhjendatakse asju, mille peale ma olen mõelnud – ja need on väga targalt öeldud ja põhjendatud, nii et sellest kõigest oli kerge aru saada.

      Noorelt tahtsin lugeda filosoofiat, sest mulle tundus, et see on see õige asi. Käisin 15-aastaselt Barnes & Noble’i raamatukaupluses New Yorgis ja ostsin sealt Marxi-Engelsi antoloogia, sest ma tahtsin teada, mis see Marx on. Kõik rääkisid kommunismist ja Marxist, aga ma ei saanud sellest tuhkagi aru, kogu see rabe lähenemine jäi mulle võõraks. Millist seevastu ma sain aru. Järgmiseks lugesin, jällegi midagi mõistmata, Nietzsche raamatut „Moraali genealoogiast”. Kui lugesin seda 18-aastase tudengina uuesti, katsus ülikooli õppejõud mind aidata, aga 19. sajandi romantismi ma ei mõistnud sellegipoolest üldse. Hiljem, kui mõistsin juba paremini, siis see mulle ei meeldinud, olen alati selle vastu olnud.

      Alguses, kui ma alles hakkasin kirjutama ja mõtlema, lugesin väga palju filosoofiat. Locke jääb mulle oluliseks. Võibolla ei ole ma suutnud tema mõtetest lihtsalt välja kasvada, aga ma arvan, et keegi pole pakkunud paremaid seletusi ja põhjendusi, kuidas elada demokraatlikus riigis, mis on seal lubatud, mis ei ole lubatud ja miks. Samuti selgitab ta, miks on vaja põhiseadust ning miks tuleb kaitsta vähemust enamuse eest.

      Eestis pole locke’ilik, põhiseadusele tuginev süsteem veel sugugi enesestmõistetav. Mulle meenub selgelt, kuidas siis, kui ma vetostasin keelatud rajatiste seaduse põhiseaduse vastasena, ütles põhiseaduse komisjoni esimees Eesti televisioonis: „Mis sest, et see on põhiseaduse vastane, rahvas ju tahab seda!” Konstitutsionalism on väga oluline, et kaitsta meid enamuse türannia eest, mis populismi tingimustes võib olla päris karm ja tuua kaasa väga halbu tagajärgi. Põhiseaduslik demokraatia on lihtsalt empiiriliselt osutunud kõige humaansemaks viisiks asju korraldada. Ilma demokraatiata on nadi, aga isegi demokraatiat tuleb piirata, vähemust tuleb alati kaitsta, sest „puhas” demokraatia võib lõppeda halvasti.

      Kuidas paigutate oma vaateid poliitilisel kaardil? Kui mõttekas üldse on kaasaja poliitikas vasak-parem, liberaalne-konservatiivne jaotus?

      Mind on alati süüdistatud selles, et ma ei ole päris õige sotsiaaldemokraat. Ja ma ei oskagi öelda, kuhu end paigutada. Kindlasti olen liberaal. Aga kas see on sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne lähenemine, kui ma usun, et riigil on teatud roll, kui ma ei usu hayeklikku liberalismi ehk libertaarlusse? Ma usun, et väikese riigi ja väikese kultuuri puhul peab riigi roll olema suurem. Kui asjadel lihtsalt lasta karmis turuvõistluses omasoodu minna, tähendab see, et väikestel kultuuridel ei ole mingit lootust – olgu see tõdemus sotsiaaldemokraatlik või midagi muud, aga üks väike kultuur ei saa alluda puhtalt turumajanduslikele reeglitele. Kui meil öeldakse: „Miks meile üldse ülikooli vaja on, teised ülikoolid on ju palju paremad?”, siis mina ei usu, et see on nii.

      Nii et ma ei tea, kuhu end paigutada. Sotsiaaldemokraadid väidavad, et ma ei ole õige sotsiaaldemokraat, aga Eesti liberaalid ja konservatiivid ütlevad just: „Ah, sa oled ju mingi sotsiaaldemokraat.”

      Ja „liberaalne” tähendab Euroopas ja Ameerikas eri asju.

      Mõnes mõttes võiks öelda, et ma olen Ameerika mõistes liberaal, tähendab, meie mõistes konservatiivne liberaal. Ameerikas nimetasin end Scoop Jacksoni demokraadiks, see tähendab inimest, kes on kommunismi vastane ja korraliku riigikaitse ning inimõiguste kaitsmise toetaja, aga samas mitte puhta turumajanduse pooldaja. Samuel Huntingtoni on nimetatud konservatiivseks liberaaliks. Ta oli eluaegne demokraat, aga talle oli oluline, et riik ja põlisrahvaste kultuur oleksid kaitstud. Umbes nii mõtlen ka mina – kas see on vasakpoolne või parempoolne mõtteviis, ma ei oska öelda. Kui Eesti varasemas poliitikas on keegi, keda olen kõrgelt hinnanud, siis on see Jaan Tõnisson, kes oli põhimõtteliselt küllaltki liberaalne, aga sai ka aru, et väikeriik peab kaitsma oma rahvuskultuuri.

      Liiga lihtsakoelised määratlused, mis on käibel meie poliitilises diskursuses, on minu meelest täiesti mõttetud. Vahel loodaks nii poliitikutelt kui ka poliitkommentaatoritelt enam haritust. Aga see ei kehti ainult Eesti avaliku arutelu kohta, vaid ka mujal. Soomeski.

      Soomes peetakse NATO pooldajaid automaatselt parempoolseteks.

      Jah, unustades, et NATOt poleks kunagi tekkinud, kui Ernest Bevin, leiboristist Suurbritannia peaminister, ei oleks käinud ameeriklastele peale, et NATOt on väga vaja, et asi ei lõpeks halvasti. NATO ajalugu ei ole sugugi „parempoolne”. Ameeriklased ütlesid esialgu, et väga hea, teeme North AtlanticTreaty, see tähendab lepingu, aga see O – organization – oli samuti oluline. Ja Bevin, väga vasakpoolne Labor’i poliitik, oli esimene, kes seda nõudis. Ta oli hästi teadlik sellest, kuidas NKVD töötas, ta oli läbi teinud tööpartei Labor’i 30-aastase võitluse stalinistidega. Ta sai aru, et Lääne demokraatiat tuleb kaitsta, ja ta oli mures, nähes selle õõnestamist seestpoolt.