Palgamõrvar. Tom Wood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülesanne, mille Alvareze tulek oli tema õlgadele ladunud.

      Saksa luure oli osutunud väga abivalmiks ning nõustus täitma Alvareze soovi, hoolimata sellest, et neile edastatud informatsioon oli õige napp. Teated Pariisi tulistamistest olid jõudnud üle piiri ning sakslased püüdsid igati aidata.

      Alvarez ei rääkinud neilegi midagi kadunud mälupulgast, nagu oli sellest ka prantslastega suheldes vaikinud. Eelkõige soovis Alvarez leida nimelt seda, Ozolsi tapja tabamine oli teisejärgulise tähtsusega, kuid ta hoidus mainimast seda mõne teise riigi luureteenistusele. Nood tahtnuks siis teada, mis informatsioon on mälupulgale talletatud, aga kõige kergemini jõutakse selles selgusele siis, kui mälupulk on oma valdusse võetud.

      Ta istus üüriautosse ja sõitis tagasi hotelli juurde. Möödunud kaks päeva olid olnud väga pikad ning näol, mis talle vannitoa peeglist vastu vaatas, heiastus pinge. Ta pidi Langleyle järjekordselt ette kandma, kuid enne seda oli vaja tund aega magada.

      Tema saavutused olid parimal juhul napid. Naaber oli lasknud majja mehe, kelle kirjeldus sarnanes palgamõrvari omaga. Polnud mingeid tõendeid, et Ozolsi tapja oli käinud Svjatoslavi korteris, sealt midagi leidnud või ära võtnud, kuid see polnud Alvarezele mingi üllatus. Svjatoslavi finantsdokumentide ja telefonikõnede väljavõtted olid juba käes, ent nende läbivaatamise mõte ei meeldinud Alvarezele põrmugi.

      Naaber, herr Eichberg, oli kirjeldanud võõrast teisiti ja aidanud kunstnikul visandada portree. Palgamõrvar oli habeme maha ajanud ja juukseid lõiganud, kuid muud tunnused oleksid sobinud kellele tahes. Tal võinuks ju sündsuse pärast olla pikk nina või lõualohk, mõtles Alvarez kibestunult.

      Joonistus oli edastatud kogu Saksamaa politseile, kuid Alvarez teadis, et tapja ei jää sinna kuigi kauaks. Tõenäoliselt oli ta sellest riigist kadunud juba enne Alvareze saabumist. Igaks juhuks vaatasid võimud kõik lennujaamade ja vaksalite turvakaamerate lindistused läbi.

      Alvarez võttis kohvrist juukselõikuri ja silus põgusalt oma number kaks soengut. Ta käis korraks kuuma duši all ning heitis siis magama, kuid und ei tulnud. Mõni aasta tagasi unetuses vaeveldes oleks ta võtnud telefonitoru ja rääkinud Jenniferiga, kuid praegu polnud tal kellegagi suhelda. Inimesed hoidusid isegi tõrjumata Alvarezest eemale ja kui ta olekski tahtnud neid lähemale lubada, pani ta tähele, et enamasti seda ei soovitudki.

      Mõni naine näis leidvat põnevust temale lähenemisest, aga kui mõisteti, et sellest ei tule midagi välja, tõmbusid nad tagasi. Enamasti üsna ruttu, kuid Jennifer oli kõige kauem vastu pidanud. Alvarez tahtnuks helistada Christopherile, kuid oli raske rääkida pojaga, keda ta nii harva nägi, ja pealegi nimetas poeg nüüd kedagi teist issiks.

      Helin äratas Alvareze. Ta hüppas voodist ja haaras telefoni. Kella järgi oli ta maganud kõigest mõne minuti.

      “Halloo?”

      “Mister Alvarez, räägib Gens Luitger BKA-st. Kohtusime täna.”

      BKA – Bundeskriminalamt – FBI Saksamaa vaste. Luitger oli selle organisatsiooni kõrge ja lugupeetav ohvitser ning põgusast vestlusest hoolimata jäi Alvarezele temast väga pädeva mehe mulje. Ta rääkis inglise keelt soravalt, ainult puhuti oli aktsenti märgata.

      “Jah,” vastas Alvarez. “Kuidas käsi käib?”

      “Hästi,” vastas Luitger. “Ja mul on teilegi meeldivaid uudiseid. Ma lasksin oma meestel kontrollida riigist lahkunud kolmekümnendais aastais üksikult reisivaid mehi ja usutavasti meil vedas. Eile lendas britt Alan Flynn Berliinist Prahasse. See on kummaline, sest Alan Flynn viibib praegu kindla valve all ühes Põhja-Inglismaa vaimuhaiglas. Alan Flynni passi kasutanud mees sobib teie otsitava isiku tundemärkidega.”

      Teine britt, kelle identiteeti ta kasutab, mõtles Alvarez. “Kui kindel te selles olete?”

      “Nii kindel, kui vähegi olla saab.”

      Alvarez märkas Luitgeri hääletooni pisukest muutust, nagu oleks Alvareze küsimus teda pahandanud või solvanud. Ta mõistis põhjust. Luitger poleks helistanud, kui oleks informatsiooni tõepärasuses kahelnud.

      “Kas turvakaamerad salvestasid tema näo?”

      “Ei, kahjuks meie sõbral vedas, jälgimiskaamerad ei tabanud teda. Igatahes nägu mitte.”

      Alvarez muigas endamisi. “Ei olnud see mingi vedamine, just nõnda ta tegutseb. Tänan, et helistasite mulle nii kiiresti.”

      “See ei teinud vähimatki tüli. Minu meelest on oluline, et meie julgeolekuteenistused aitaksid teineteist igal võimalusel isegi siis, kui juhid pole sellega alati päri.”

      “Igatahes.”

      “Kuidas soovite jätkata? Minu mehed uurivad juhtunut nii põhjalikult kui vähegi võimalik, kuid usutavasti tuleb leppida teadmisega, et kahtlusalune on juba Saksamaalt lahkunud. Kui nõnda, siis lõpeb minu jurisdiktsioon piiril.”

      Alvareze mõistus töötas juba täiskäigul, kaalutledes kõiki võimalusi. Ta pidi Langleyst viivitamatult uut informatsiooni saama. Kui tapja kadus Tšehhi Vabariiki, siis on lood üsna halvad. On vaja rääkida Kennardiga, jagada kuuldut temaga ja küsida, mida avastati Pariisis või kas seal üldse midagi selgus. Ta mõistis, et Luitger on ikka veel liinil.

      “Sellest piisab, mu sõber,” kinnitas Alvarez masendusest hoolimata. “Olete teinud juba niigi enam kui küll.”

      Nad jätsid hüvasti ning Alvarez vajutas kiirvalimise nupule. Kennard vastas mõne kutsungi järel. Noormees tundus olevat väsinud.

      “John, kuula nüüd – tapja käiski Svjatoslavi korteris,” ütles Alvarez.

      “Kas ta leidis midagi?”

      “See on miljoni dollari küsimus.”

      “Kas sina leidsid midagi?”

      Alvarez kattis telefoni peopesaga ja aevastas. “BKA andmeil lendas tapja Tšehhi Vabariiki.”

      “Tšehhi Vabariiki?”

      “Täpsemalt Prahasse, aga nüüd võib ta olla juba kus tahes.”

      “Mida põrgut see kutt sepitseb?”

      “See on juba miljardi dollari küsimus. Kas sul on pliiats käepärast? Pane kirja.”

      Alvarez jagas Kennardile terve hulga korraldusi ja lõpetas kõne. Ta aevastas uuesti, lootes, et ei jää külmetusega voodisse. See olnuks tõesti halb õnn. Ta tõstis telefonitoru ja tellis toateeninduselt suure kannutäie kanget kohvi. Ees ootas pikk öö.

      18. PEATÜKK

      Prantsusmaa, Pariis

      Teisipäev

      23.16 Kesk-Euroopa aja järgi

      Kennard vajutas mobiiltelefoni kinni ja kaalutles hetke mõtlikult. Ta viibis tapja hotellis, käes kriminalistide täielik aruanne, ja käis sündmuskoha läbi, püüdes toimunut täielikult mõista juhuks, kui midagi oli veel kahe silma vahele jäänud. Prantsuse politsei ei ilmutanud ikka veel kuigi suurt abivalmidust, kuid vähemalt nad ei takistanud teda enam.

      Kuulnud Alvarezelt, mis oli Saksamaal juhtunud, katkestas Kennard senised toimingud. Ta kiirustas hotellist Rue du Fauborg Saint-Honoréle. СКАЧАТЬ