Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ life)” ja “suureks elumeheks (le grand viveur)”, nagu ta ise juba varemalt ennast armastas nimetada. Ta oli moejünger, võluja, sübariit, maiasmokk, kunstnik ja kunsti toetaja, kirjanik ja jutustaja, valitseja ja klaun – kõik kokku, eriti aga just jutustaja. Isegi need, kes teda kaua aega ei suutnud tõsiselt võtta, allusid tema kõneldud sõnale, tema häälele ja sätendavaile silmadele. Keegi ütleb oma mälestusis: “Tema ilus hääl laulis ja muutus pehmeks, helisedes keset liigutatud vaikust nagu vioola. See inglane, kes alles hiljuti oli tundunud veidrana, saavutas oma lihtsusega, õigemini – ületas ilmerikkusega inimsoo imelisemad oodid. Paljud meist olid pisarateni liigutatud. Kunagi polnud keegi uskunud, et inimsõnas peituks niisugune ilu.” Keegi teine kinnitab: “Kogu inimsoo ajaloos pole olnud niisugust vestlejat. Tema rääkis ja kõik, kes teda kuulasid, imestasid, miks ei kuula teda kogu maailm.” Ja temal endal polnud suuremat lõbu, suuremat õnne, joovastust, õndsust kui aga kõnelda hulgale. Isegi vangla laatsareti muutis ta hiljem oma sõnadega nagu rõõmsaks pidusaaliks. Vanad kurjategijad ei pääsenud tema hääle ja kõne võluvusest.

      Tulundusliku edu ja oma laiema kuulsuse saavutas O. W. eelnimetatud näidenditega. Kunstiliselt on need teosed kogu tema toodangus kõige tühisemad ja nõrgemad. Seda teadis kirjanik isegi. Nende kondikava otsis ta ikka klubis kusagilt ajalehesabast ja valmis kirjutas ta nad harilikult kahe, kolme päevaga. Paiguti on tundmus, et etteasteil pole muud ülesannet kui võimaldada lobisemist ja naljatamist ühel või teisel alal. Kuigi keegi prantslane kirjanikule ette heitis tema näidendite nõrkust, ütles ta: “Ah jaa, minu näidendid on ju muidugi halvad ja mina ise ei pea neist midagi, aga kui te ometi teaksite, kuis tunnevad inimesed neist lõbu.”

      Et ka kõige suurem elumaitsmine Wilde’is tõsist kunstnikuhinge ei suutnud üsna summutada, tõendab see, et ta oma kuulsuse ja külluse tipul nimetatud tühja-tähja kõrval mahti leidis niisuguste teoste loomiseks, nagu on tema maailmakuulus “Salome” (1892), mille ta kirjutas prantsuse keeles ja niisama hiilgavalt, nagu oleks see ta teine emakeel, “A Florentine Tragedy” ja “La Sainte Courtisane or the Woman Covered with Jewels” (mõlemad lõpetamata) ning suurem luuletöö “The Sphinx” (1894). Tema kaks viimast enne langust ilmunud raamatut, “Phrases and Philosophics for the Use of the Young” ja “Oscariana”, ei sisalda midagi uut, vaid on peaasjalikult teistest teostest kogutud mõttekildude korjandused. Nende eesmärgiks oli ainult raha, mis kirjaniku taskust seda suurema hooga välja voolas, mida ohtramalt seda sisse tuli. W. oli silmapilgule saabunud, kus ta arvas öelda võivat: “Milleks peaksin ma veel kirjutama, kuulsuseks olen juba küllalt teinud.”

      Elu sisuks ja ülesandeks oli veel mõnutsemine ja maitsmine, sest selles tundus kogu õnn, kogu unistus. Aga imelikul viisil tõestus kirjanikus tema enda öeldud, alguses nii paradoksaalsena kõlav ütlus: mitte midagi teha olevat raskeim töö. Kuigi hoolega valitud rinnalill pidi olema mõjuvam puhtusest ja süütusest ja kuigi “ilusasti köidetud kaelaside – esimene tõsine samm elus”, ometi ei pidanud ei vaim ega keha sellele “kebjale koormale” vastu. Ei aidanud kergendada kurnavat seisukorda ka see, et kirjanikku veel harva jalgsi kõndimas nähti, vaid aina vuras ta liikudes mõnes sõidukis. Tema eluloo kirjutaja Sherard ütleb tollest ajajärgust rääkides, et nüüd polnud W. enam endine imetlusese. Söögilauas temaga istuda polnud enam lõbus, ennemini piinav. Ta paistnud pondununa. Näost oli taganenud endine vaimsusega õilistatud ilu, ta hiilanud ainult veel materiaalsest hüvest. Ka tema kõne polnud enam endiselt meeldiv. “Jõudsin otsusele, et liiga hea elu ja liigne edu olid teinud temale kahju vaimselt ja kehaliselt.”

      Gide kohtab teda 1895. a. just languse eel Alzhiiris. Kolm aastat pole ta teda näinud ja selle aja jooksul on ta nähtavalt muutunud. Tema pilgus paistab veel vähe endist pehmust, tema naerus kuuldub midagi karedat ja tema rõõmus tundub midagi vägivaldset. Ta ei räägi enam oma endisi mõistulugusid ja imeliselt vestetud jutukesed on tema suust hoopis kadunud. Ometi armastas ta seda kord nii väga ja oli neis mitte ainult väsimatu, vaid ka võrdlematu. Paljud neist imelistest lookestest olevat kaduma läinud, sest W. ei viitsinud neid kirja panna. Mõned neist on ta sõbrad üles kirjutanud.

      O. Wilde’i languse otsekoheseks põhjuseks sai tema sõprus markii v. Queensberry noorema poja lord Alfred Douglas’ega. Tutvumine nende vahel toimus juba a. 1891 ja nende vahekord muutus aasta-aastalt aina lähemaks ja intiimsemaks. Isale ei meeldinud poja vahekord W-iga ja ta püüdis neid teineteisest eemaldada, kuid ilma tagajärjeta. Kord-korralt muutus markii ikka pealekäivamaks, süüdistades W-i oma poja demoraliseerimises. 1894. a. tungis ta W-i korterisse ja nõudis veel kord kõige jõhkramalt, et see tema poja rahule jätaks, ähvardades kirjaniku läbi peksa, kui ta teda kohtaks oma poja seltsis kusagil trahteris. W. lubas markii niisugusel korral lihtsalt maha põmmutada ning laskis ta siis oma teenril korterist välja ajada, käskides politsei kutsuda, kui see härra veel oma nägu peaks näitama. Kui äärmiselt tõsiseks asi oli kujunenud, tõendab ka see, et Alfred Douglas oma isale muu seas kirjutanud: “Kui mina su maha lasen või tema (W.) seda teeb, siis on meil selleks täieline õigus, ja mina arvan, et kuigi sa surnud oleksid, paljud ei märkaks sinu puudumist mitte.”

      Markii töötas oma eesmärgi saavutamiseks edasi. Selle tõttu ja ka muidu, eriti just kirjaniku enda sõnade ja tegude tagajärjel, hakkasid lord Douglase ja W-i vahekorrast kui ka W-i eraelust ringi liikuma igasugused kuuldused, mis äratasid kas imestust, võõristust või hukkamõistu. Muu seas räägiti, kirjanik heitvat sagedasti endalt dandy, salongilõvi, dzhentlmeni kehakatted ja kaduvat ümberriietatuna pimeduskatte all Londoni räpaseimaisse ööurgastesse, kus otsib varju ainult kuritegu, patt ja pahe, olgu ta loomupärane või loomuvastane. Kirjaniku sõbrad andsid temale mitmel-setmel korral tungivalt nõu, et ta neile kuulujuttudele vastu astuks, keelekandjad vaikima sunniks. Aga W. talitas otse vastupidi: ta andis igati märku, et kuulujutud põhinevad tõealusel. Tema pidas oma seisundit seltskonnas sedavõrd kindlaks, et julges teda isegi oma loomuvastaste pahedega kui “suure romantilise kirega” otse õrritada.

      Niisuguseks teguviisiks aitas mõjuvalt kaasa kirjaniku noor sõber, kellele ta allus nähtavasti täiesti. Sündis imelik asi. W. polnud kunagi kellestki hoolinud, kogu seltskond oli temale mingisugune alaväärtuslik hulk, kelle tarvis temal oli ainult pilkavat naeru, üleolevat mõnitust, uhket ükskõiksust, hulljulget kõrkust ja keda ta ei pannud praegugi mikski, aga noore ja arenematu lordi mõjule ei suutnud ta vastu panna. See oli tujukas ja valitsemishimuline, mispärast W. tema sõprust sagedase meelehärmiga pidi lunastama. Ja ometi ei raputanud ta ennast noormehest lahti, vaid langes ikka enam ja enam tema mõju alla, kuigi siit ähvardas hukatus. Ta hakkas isegi teda geeniuseks pidama, algupärasemaks kui iseend, olgugi et sõbrad õigusega W-i otsustusvõimes kahtlesid.

      Nõnda saabus see, mis paratamata pidi saabuma. Ainult silmapilguks näisid W-il nagu teised mõtted pähe tulevat: ta sõitis 1895. a. jaanuaris Alzhiiri. Aga seda seletati kui argust ja põgenemist ning ajakirjandus arvas olevat nüüd paraja aja kuulsale kirjanikule tasuda kõik tema teravad pilkenooled, millega ta võimsat avalikku arvamist haavanud. Algas midagi klaperjahitaolist alles hiljuti veel kätel kantud kirjaniku peale. Asi oli seda halvem, et kirjanik ise tasakaalu oli kaotanud: liigne maitsmine oli nagu vaimse nii ka ihulise keha vapustanud, seal lagunemisprotsessi sünnitanud. Gide lausub tema kohta Alzhiiris: “Ta läks mööda tänavaid keset imelikku hulgustekarja, lobises igaühega neist, vaatles neid lõbuga ja pildus oma raha neile kaela.”

      14. veebr. 1895 oma näidendi “The Importance of Being Earnest” esietendusel on W. jällegi Londonis, sõprade hoiatusist hoolimata. “Sõbrad soovitavad mulle ettevaatust,” rääkis W. ise Gide’ile. “Aga võib siis minul seda olla. See tähendaks ümber pöörduda, aga mina pean nii kaugele minema kui vähegi võimalik… Ja ma ei suuda enam kaugemale… Midagi peab sündima, midagi hoopis muud…” Neist sõnadest kostab juba nagu oma paratamatu saatuse eelaimus.

      Markii v. Queensberry katsus eelmainitud näidendi esietendust nurja ajada, ja kui see ei õnnestunud politsei vahelesegamise tõttu, siis laskis ta klubiteenri (W. ja markii olid sama klubi liikmed) W-ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest СКАЧАТЬ