Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

      Vähe on kirjanikkude seas nii traagilisi kujusid kui on seda Oscar Wilde. Tema elu on nagu mõni põnev romaan, mis lõpeb peakangelase hävinguga – hüppega mingisugusest peadpööritavast kõrgusest alla kuristikku (muidugi piltlikult rääkides). Tema peakunstiteosena tundubki tema isiklik elu, mitte aga mõni tema kirjutatud raamat, kui uskuda tema sõprade ja tuttavate ning tema enda kinnitusi. “Tahate ehk minu elu suurt draamat teada?” küsib kirjanik ise Gide’ilt. “Oma geeniuse andsin ma elule, teostele ainult talendi.” Ja hiljem: “Minu elu on nagu mõni kunstiteos: kunstnik ei asu kaht korda sama asja kallale.” Kuna paljude maailma suurimate vaimukangelaste elulood meid üsna ükskõikseks jätavad, arvab F. Paul Greve Wilde’i elu kohta öelda võivat: “Tema teosed pole midagi, nad on ainult kahvatu helk sellest, mis ta ise oli oma elus.”

      Oscar Fingall O’Flahertie Wills Wilde (nõnda kõlab kirjaniku täielik nimi) sündis 16. okt. 1854 Dublinis, nagu tema vaimu- ja veresugulane B. Shaw’gi, ainult paar aastat varem kui viimane. Wilde suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux’ surnuaiale, kust ta jäänused 1909. a. tema parema sõbra Robert Ross’i korraldusel toodi Père-Lachaise’i kalmistule. Kinnitatakse, et tema haud siin ja Heinrich Heine haud Montmatre’i surnuaial meelitavat oma kuulsate kaasvendade seas kõige rohkem külastajaid kokku.

      Kirjaniku isa kuulus seisuselt maa-aadlisse; elukutselt oli ta arst, eriala silma- ja kõrvahaigused. Elav, väsimatu ja alaliselt tegev inimene. Asutas silma- ja kõrvahaigetekliiniku, kus arstis vaeseid maksuta. Kuulus mitte ainult oma erialal, vaid ka ajaloolasena, poliitikuna, arheoloogina. Oma eraelus – “kõige räpasem inimene kogu Iirimaal”; suur naistekütt, nii et tema surmavoodilgi istus tema naise kõrval ka keegi võõras loorituna; pidutseja, prassija, söödik, joodik, helde ja armuline, hoolimatu ja jõhker, kellest räägitakse palju head ja halba ja keda lõpuks ometi armastatakse, eriti naiste poolt.

      O. Wilde’i ema oli pastori tütar – luuletaja, ajaviiteromaanide sepitseja, poliitiline ajakirjanik, iirlaste vanavara korjaja ja nende õiguste eest võitleja, kihutaja, ässitaja, suur kirjandusetundja ja keelteoskaja, ka kreeka keeles kodus. Muidu – edev, upsakas, auahne, kiitleja, vaimurikas, armastas välist hiilgust, riietus erilaadiliselt, kuni pentsikuseni silmatorkavalt, armastas võõraid vastu võtta, nende keskel hiilata mitte ainult vaimuga, vaid ka välimusega.

      Oscar pani oma ande pärituna ema arvele. Samuti võis ta oma isiku teisigi omadusi pidada temalt pärituiks: seltskondlik vilumus, vaimukus, muretus, edevus, uhkus, kõrkus, toreduse- ja hiilgusearmastus. Aga isale võlgnes ta kahtlemata tänu oma põhjalikkude teadmiste eest antiikkultuuris ja renessansis.

      Ema olevat Oscari sündimise eel oodanud tütart, tarvilikud asjakesedki olnud sellekohaselt valmistatud. Nõnda pidanud poiss alguses tütarlapse kehakatteid kandma. Ebausklik olles võiks öelda, et siit tulenesid teatud naiselikud jooned hiljem meheski.

      Hellitatuna kasvas Oscar ühes oma venna ja õega, kes noorelt suri. Juba varakult liikus ta ema võõrastetoas külaliste keskel, kus valitses harilikult väga vaba õhkkond ja kus ei pandud erilist rõhku kõneaine valikule. Nõnda võisid lapsed juba õrnas eas asju kuulda, mis polnud nende kõrvadele kuidagi kohased. Võõrastetoa õhkkond mõjus Oscarisse nõnda, et ta juba kaheteistkümneaastaselt pühapäeviti pidulikku torukübarat kandis.

      Kooligi viis ta selle salonglikkuse kaasa, eraldudes seal teistest lastest tagasihoidlikkuse, uhkuse ja kõrkusega. Nõnda torkas ta silma juba esimesil kooliaastail Enniskillenis, veel enam aga Dublinis Trinity kolledzhis (1871–74) ja Oxfordis Magdaleena kolledzhis (1874–78). Igal pool pretendeeris ta kaasõpilaste seas valitsevale, üleolevale seisukohale, mis võis tekitada tema vastu ainult viha. Räägitakse, kord tunginud kaaslased talle kõrvalises paigas kallale, virutanud ta maha, sidunud kinni ja lohistanud siis mööda maad porisena kuhugi mäele. Kui nad ta seal aga vabastanud, siis pole ta neile püüdnud kätte maksta, pole ka etteheiteid teinud, seadnud ainult kübara korralikult pähe, vaadelnud ümbrust ja lausunud üleolevas rahus: “Jah, vaade siit kingult on tõesti vaimustav.”

      Oli tema valitsemishimu, tema üleolek, uhkus, kõrkus, käskiv toon millegagi põhjendatud või õigustatud? Küll ikka, kui põhjenduseks või õigustuseks võiks pidada suuremat vaimset arengut ja laiemaid teadmisi. Juba Enniskillenis paistis ta silma kreekakeelse testamendi mõistmises. Dublinis sai ta aga kreeka keele oskuse eest kuldmedali. Üldse oli ta tugev keeltes ja kirjanduses. Inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud tal õpilaste seas võistlejat. Aga matemaatikas ei avaldanud ta vähematki annet, samuti ka mitte loodusteaduses, mille enda ja ka selle õpetajate kohta sihtis ta ikka oma vaimukamad ja teravamad pilkenooled. Peaaegu kurdina esines ta ka muusikas, kuigi ta seda hiljem pidas kunstide kunstiks. Mitte ainult et ta põgenes perekondliku muusika eest kuhugi kõrvalisse toanurka, vaid ta ei käinud ka kunagi kontsertidel, nagu oleksid need igavaimaid koosviibimisi maailmas või nagu ei suudaks ta välja kannatada, et pidulik seltskond võib aega viita, ilma et kõigi tähelepanu keskpunktiks oleks tema, Oscar Wilde.

      Ka spordist hoidus ta juba lapsest saadik eemale. Mängud ja ajaviited, mis nõudsid kehalist pingutust, harjutust ja oskust, ei leidnud temas kunagi pooldajat. See on seda tähelepanuväärsem, et ta elas maal ja ümbruses, kus selle huvi äratamiseks rohkem tehakse kui kusagil mujal. Nii siis – aerutamised, jalgpall, kriket jne. olid temale igavad. Kehaseisangud olevat mängides sagedasti inetud, ebaesteetilised, leidis ta.

      Oxfordis omandas ta lõplikult selle mõju oma kaaslastesse, mis jäi talle ustavaks seltskonnas kuni languseni. Siin avaldusid juba selgesti ka tema huvid ja kalduvused, nagu nad püsisid tema eluotsani. Ikka enam ja enam koondus kogu tema vaimu- ja hingejõud esteetilisile küsimusile. Professoreist mõjutasid teda kõige rohkem Ruskin ja Pater, kuigi ta hiljem esimese eetilist esteetikat ei pooldanud, arvates, et eetikal ja esteetikal pole teineteisega absoluutselt midagi ühist.

      Oxfordi õpiaastail algasid tema esimesed katsed kirjandusepõllul – luules. Selleks ergutasid teda eriti kaks lühemat Itaalia-reisi ja kestvam reis Kreekamaale 1877. Kui ta Itaaliast sai vaimustust, siis Kreekast saabus ta kodumaale suurimas joovastuses. See tundmus Kreeka vastu püsis tal eluotsani – kunst jäi tema elu ja mõttemaailma a-ks ja o-ks. Kristusestki püüdis ta hiljem teha suurima individualisti ja kunstniku.

      Oxfordis õppimise lõpul krooniti tema luuletus “Ravenna” auhinnaga ja tema ise kandis selle teatris avalikult ette, kutsudes esile suure vaimustuse ja tähelepanu. Esimest korda oli tal juhus näidata, mis ta oma hääle ja ettekandega suudab. Muusika vastu ükskõikne, oskas ta ometi oma suurt ja ilusat häält nii muusikaliselt ja mõjuvalt tarvitada, et temale kiitust avaldati nagu mõnele kuulsale tenorile.

      Pärast õppimise lõpetamist summa cum laude asus Wilde Londonisse – kahte möbleeritud tuppa Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo alal. Ka avaldas ta oma luuletusi mitmesuguseis ajakirjus ja katsus kogutud luuletusi ilmutada raamatuna. Kuid alguses ei leidnud ta kuidagi neile kirjastajat. Aga see ei heidutanud teda, vähemalt teistele nähtavalt mitte. Otse vastupidi: noor luuletaja viskas oma pea veel enam selga. Ta hakkas riietuma, tegutsema, talitama ja liikuma nõnda, et ta kõigile pidi silma torkama ja et temast tahes või tahtmata pidi räägitama, ükskõik kas head või halba. Ja vaata – see mõjus. Võiks öelda: oma isiku naeruväärsusega tasandas ta teed oma luuletustele, mis ilmusid raamatuna 1881. a. toredas ja kallis väljaandes. Nad äratasid suurt tähelepanu ja kuue nädalaga müüdi neli trükki läbi. Raske on öelda, mis niisugust menu rohkem mõjutas, kas luuletuste erilised omadused või luuletaja eriline isik oma kombe- ja moealpusega, mis viis ta karikatuurid loetavamasse pilkelehte (“Punch”) ja mängitavamasse operetti (Sullivan’i “Patience”).

      Üldiselt aga vihati teda kogu Londonis. Tema vaimuandeid ei tahetud tunnustada ja arvustus oli tema luuletustele karm. Ei võidud talle andeks anda tema pealetükkivust ja vaimset üleolekut, mida ta toonitas igal kohasel ja ebakohasel juhul kõige häbematumal viisil. Aga kirjanik ise uskus oma annet, oma geeniust. Seda näisid uskuvat niisugused kuulsusedki nagu Meredith, Whistler ja Swinburne, sest need olid tema sõbrad.

      Oma luuletuste ilmumise aasta lõpul sõitis Wilde Ameerikasse kõnesid pidama. Ühelt poolt püüti tõendada, et ta seda СКАЧАТЬ