Mäeküla piimamees. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgmisel päeval valas külma vihma sadada, nii et vana–saks jalgagi välja ei saanud. Esimese päeva kihutas ta aeldes ja haigutades mööda, teisel aga hakkas siunama, isegi vanduma, mis muidu tema kõmme ei olnud. Kolmandal hommikul pilvitas ja udutas veel, tuli hooti pihugi, kuid see ei suutnud kärsitut enam kõhutada, hoolimata valusast rebimisest paremas puusas ja pahemas pahkluus. Ja nõnda tüüris Kremeri-härra, kõrged kalossid jalas ja vihmakuub seljas, väravasse ja väravast aru pidamata välja ning otseteed karjamõisa poole, millest selgub, et vihmastelgi ilmadel oma mõistlik külg ei puudu. –

      “Faeh,” ütles kokapiiga Fillemine Fahtrik, Kremeri ainuteenija, ta enda nimetust mööda Mäeküla “firtin”, kui saks paari tunni pärast tagasi tuli, “härra juba kõdu ja Mari põle akendega veel falmis! – Ütlesin teisele küll, et katsu fiks olla, aga nad on jo kõik nii pikalised siin – nii fäega pikalised!”

      Härra von Kremer kostis kannatliku mõminaga ja laskis ennast kummikuuest ja ülesaabastest vabastada, mis neitsi Fillemine käes, kes ihuliselt laiuse ja lainetuse poole käidus, ka mitte just vurinal ei läinud. Missugune Mari? mõtles ta seejuures, sest aknaid ja põrandaid pesi harilikult karjase Kai. Aga ta ei küsinud ning astus eeskojast ümmardaja ukseavamisel lähemasse tuppa, milles oli töö nähtavasti juba lõppenud.

      Ta istus siin paar minutit puhates, keeras siis mõne tarbetu tiiru üle põranda, et viimaks, käed püksitaskute sügavuses, ühe ja teise akna ees seisatada, nagu prooviks ta ruutude selgust.

      Kõrval olevas kabinetis oli vaikne.

      Siis ehk seegi juba valmis?

      Ta vajutas vangu peale ja vaatas: jaa.

      Ses tiivas rohkem ruume ei olnud; teised kaks tema neljast toast olid sealpool väikest eeskoda.

      Missugune Mari? – Ta pöördus tagasi, tegi eeskotta mineva ukse lahti ja kuulatas. Kokapiiga plagistas jälle köögis. Muud polnud kuulda. Kremer astus seepeale eeskotta ja avas vastasoleva ukse praokile. Jaa – saalis oli keegi ja see keegi vilistas.

      Kui vanahärra saali ilmus – miks ta ei pidanud järele vaatama, kes Kaie asemel tema aknaid pesi? –, tundis ta Prillupi õues nähtud laisa naise juba lävelt ära – enne veel, kui ta tema pead ja kaela silmas, mida akna ristpuu jaolt varjas, ja hoolimata teist karva riietest. Selles nimelt, kuidas kebja luuga noorik aknalaual istus ning töötava käe sunnil ülakeha hoidis ja liigutas, oli Kremerile midagi ebateadlikult meelespeetut ning Prillupi muruga ühenduses seisvat.

      Vist ei kuulnud Mari saksa tulekut, sest ta vilistas rahulikult edasi, nii endamisi sumedalt, kuid vilumisest tunnistava võimega. Kremeri-härra hallikirjud kihvad rippusid seepärast veidi nõutult allapidi, enne kui ta ligemale astudes enesest märku targes anda.

      “Nooh,” algas ta siis, käed ristluu peal vaheliti, “mul näikse ju uus aknapesija olevat. Kust see siis tuleb?”

      Noorik ulatas pea aeglaselt sissepoole ja võttis endale kostmisekski aega. Kosta ta seekord tahtis, seda võis ta näost näha, kuid paistis, nagu peaks ta kostuse kaugelt muude mõtete tagant tassima. Kremeri meelest oli, nagu vaataksid ta silmad kõõrdi selle seesmise kadunuse vangistusel.

      “Tere,” vastas kõnetatu siis järsult. “Karjase naine on titevoodis.”

      “Soo? – Jaa, õige – seda oli ju jälle oodata. – Aga kustpoolt sina siis oled?”

      “Eks ikke Prillupilt.”

      “Prillupilt – jaa –” härra von Kremer upitas end naljatama –, “kas siis Tõnul on nüüd kaks naist?”

      “Ei – üks; mu õde suri nelja nädala eest ära.”

      “Prillupi Leenu oli sinu õde?”

      Mari jaatas peaga; ta püsis istukil aknalaual ja pani nüüd märja lapi teise aknatiiva välisel küljel jälle töösse.

      “Nelja nädalaga mattis naise ja võttis teise!”

      “Ega’s ta ilma läbi saa.”

      “No kust ta su siis tõi?”

      “Eks ikke metsast.”

      Vastus ei olnud naljatav, sest lühidalt metsaks kutsuti, nagu Kremerilegi tuttav, üht laanerikast suurvalda kiriku taga, Särgverest edela pool.

      “Või nii; jaa, ma mäletan, Leenu oli ju väline inimene. – Teie pulmad olid siis varsti peale jüripäeva?”

      “Nigulapää,” vastas noorik ja ta pahema käe selg tegi nina ümber osava keeru.

      “Aga Tõnu lapsed ei üia sind ühti emaks?”

      “Mis ema mina nüid neile –” Mari astus maha ja kastis lapi ämbrisse; tema turbatuha-karva juuksed, pulstunud nagu vilt, tulid tagasivarisenud rätiku alt nähtavale, ja kui ta jälle pead tõstis, paistis rätiku sõlme pealt ka tema teine kurguvaoke.

      Saks arvas nüüd parajaks juttu lõpetada ja tegi, nagu oleks tal asja järgmisse tuppa, kuna ta siia ainult mööda minnes peatuma oli jäänud. Aga kui ta tagasi tulles saalist juba läbi ja käega väljamineva ukse küljes oli, pöördus ta siiski veel ümber.

      “Kuule, Mari, kui ma sinu kääst mõne pääva eest küsisin, kes sa oled – miks sa ei vastanud?”

      “Ma ei taht.”

      “Sa ei taht?” Kremeri bismarklikud kulmupuhmad tõusid veidi. “Soo – sa ei taht! Miks sa siis ei taht?”

      “Niisamuti,” ütles Mari ja asus lapi ja ämbriga teise akna juurde.

      Härra von Kremer nihkus ukse eest sammukese tagasi, nagu tahaks ta ses küsimuses jälgi hakata ajama, esines aga lõpuks, peale mõnekordset suumaigutust, hoopis teise asjaga.

      “No kas ta su vastu ka ea on?”

      “Kesse?”

      “Prillup ikke.”

      Noorik võttis trepi seina äärest, seadis käsilevõetava akna ette ja astus üles, et kõrgemate ruutudega peale hakata. Alles sealt pillas ta vastata, ja Kremeri aimates pidid ta silmad seejuures kõõrdi vaatama:

      “Kelle vastu ta’s paha on!”

      Mari pesija härra seisatas veel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljaste käsivarteni ja laeni ulatuva peani, tähendas Kremer sel iiveldaval toonil, mis naljata naljatajale omane:

      “Aga kui sa sealt nüid maha kukud ja kaela murrad!”

      Kuid sõnal oli ootamatu tagajärg. Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pööras, oli äkki maski vahetanud, kibeldama löönud, ning huulte vahelt välgatasid harvad hambad esimest korda välja.

      “Kellel mu’st siis kahju oleks – ärral või?”

      Kremer naeris sabatult ja läks. Tal oli hea meel millestki, misüle ta endale aru ei püüdnud anda. Söögitoast kirjutuskabinetti ja sealt tagasi sammudes venitas ta vurrukihvad paar korda õige sirgu, ja kui ta seepeale ümariku söögilaua ümber mõne ringi tegi, pidas ta pöidlad vesti käeaukudes ja liputas sõrmi. Kuidagi sattus ta siis ühe aknalaua ette, millele nõrk pastlajälg oli jäänud. See andis talle pikemaks, kuigi heatahtlikuks СКАЧАТЬ