Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Kodus, kallike, kodus,” vastas Anna Andrejevna, otsekui oleks mu küsimus talle raskusi tekitanud. “Küllap tuleb varsti siia teid vaatama. See ei ole ju nali! Kolm nädalat pole näha! Aga ta on meil viimasel ajal niisugune – ei saa õieti arugi, missugune; ei terve, ei haige, Jumal teda teab!”

      Ta heitis Nikolai Sergeitši poole kartliku pilgu.

      “Mis? Tal ei ole viga midagi,” sõnas Nikolai Sergeitš vastumeelselt ja katkendlikult. “Ta on terve. Tütarlaps hakkab täiskasvanuks saama, ei ole enam laps, see on ka kõik! Kes neist aru saab, neist tütarlaste muredest ja kapriisidest!”

      “Jah, muidugi kapriisid,” osatas Anna Andrejevna solvunud häälel.

      Vanamees vaikis ja lõi sõrmedega laual trummi. “Jumal, kas tõesti on nende vahel midagi juhtunud?” mõtlesin kohkunult.

      “Mis siis teie pool ka kuulda on?” alustas Nikolai Sergeitš jälle. “Kas B. kirjutab ikka veel arvustusi?”

      “Jah, kirjutab küll,” vastasin.

      “Ah, Vanja, Vanja!” sõnas ta käega lüües. “Mis sellest kriitikastki!”

      Uks avanes ja tuppa tuli Nataša.

      VII

      Tal oli käes kübar ja tuppa astudes pani ta selle klaverile; siis tuli ta minu poole ja ulatas mulle sõnagi lausumata käe. Tema huuled liikusid pisut; ta otsekui oleks tahtnud mulle midagi öelda, mingi tervituse, kuid ei öelnud midagi.

      Kolm nädalat ei olnud me teineteist näinud. Vaatasin teda arusaamatuse ja hirmuga. Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses.

      Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem ega hiljem, ei näinud ma teda sellisena, kui tol saatuslikul päeval. Kas oli tema see, seesama Nataša, see tütarlaps, kes vaevalt aasta tagasi minult silmi ei pööranud ja minu järgi huuli liigutas, kui kuulas minu romaani lugemist, ning kes nii lõbusalt, nii kergesti oli naernud ja naljatanud oma isa ja minuga tolle õhtusöögi ajal? Oli see seesama Nataša, kes seal, just selles toas, õhetades ja pead langetades oli mulle öelnud: jah?

      Hakkasid helisema kirikukellad, kutsudes õhtusele palvusele. Nataša võpatas, ema aga tegi ristimärgi.

      “Sa tahtsid minna õhtusele palvusele, Nataša. Juba lüüaksegi kella,” ütles ta. “Mine pealegi, Natašake, mine ja palveta! Ja siis saad jalutada ka. Mis siin toas ikka istuda! Vaata, kui kahvatu sa oled, nagu oleks keegi sind ära kaenud!”

      “Ma… võib-olla… ei lähe täna,” sõnas Nataša aeglaselt ja tasa, peaaegu sosinal. “Olen… haige,” lisas ta.

      “Parem oleks sul ikka minna, Nataša. Sa ju mõtlesid minna ja võtsid, näe, oma kübaragi. Palveta, Natašake, palveta, et jumal sulle tervist annaks,” püüdis Anna Andrejevna teda veenda, vaadates aralt tütre poole, nagu kardaks teda.

      “Mis seal siis ikka, käi ära! Saad ka jalutada,” lisas vanamees, vaadates tütart samuti rahutult. “Ema räägib õigust. Ja Vanja saadab sind.”

      Mulle tundus, nagu oleks libisenud üle Nataša huulte kibe muie. Ta läks klaveri juurde, võttis kübara ja pani selle pähe; tema käed värisesid. Kõik liigutused olid tal justkui ebateadlikud, nagu poleks ta ise üldse aru saanud, mida teeb. Isa ja ema vaatasid teda üksisilmi.

      “Elage hästi,” sõnas ta vaevu kuuldavalt.

      “Ah mu ingel, miks sa sedaviisi jumalaga jätad, ega sa ju kaugele minema pea! Aga saad vähemalt tuuleõhkugi, vaata, kui kahvatu sa oled! Ah, ma unustasin (kõik läheb mul meelest ära) – ma tegin ju sinu talismani valmis; õmblesin sinna sisse palve, mu ingel. Üks nunn Kiievist möödunud aastal õpetas; väga sünnis palve, alles nüüdsama jõudsin selle sinna sisse õmmelda. Pane kaela, Nataša. Jumal annab sulle ehk tervist. Oled ju meie ainus.”

      Ja Anna Andrejevna võttis õmbluskastist Nataša kuldse kaelaristi, mille paela küljes oli äsja valmisõmmeldud talisman.

      “Kanna seda terviseks!” sõnas ta, pani tütrele kuldristi kaela ja tegi ristimärgi. “Ennemalt tegin sulle igal õhtul enne magamajäämist ristimärgi, palusin, ja sina palusid kaasa. Nüüd ei ole sa enam endine ja Issand ei anna sulle hingerahu. Ah, Nataša, Nataša! Ei aita sind ka minu emalikud palved!” Vanake puhkes nutma.

      Nataša suudles sõnagi lausumata ta kätt ja astus mõne sammu ukse poole. Tuli aga siis äkitselt tagasi ja läks isa juurde. Tema rind lainetas.

      “Isake! Õnnistage ka teie… oma tütart,” lausus ta sumbunud häälel ja langes isa ette põlvili.

      Me kõik olime tema ootamatust, liiga pidulikust käitumisest hämmeldunud.

      “Natašake, lapsuke, tütreke kallis, mis sinuga on?” hüüdis isa viimaks ning tema silmist purskusid pisarad. “Miks sa kurvatsed, miks sa nutad ööd ja päevad? Ma näen ju kõike; ma ei maga juba mitu ööd, tõusen üles ja kuulan su toa ukse juures!.. Räägi mulle kõik, Nataša, räägi ära kõik mulle, vanamehele, ja me…”

      Ta jäi vait, tõstis tütre põrandalt üles ja embas teda tugevasti. Neiu liibus värisedes isa vastu ja pani pea tema õlale.

      “Pole midagi, pole midagi, ma niisama… mu tervis ei ole hea…” kinnitas ta, lämbudes seesmistest, tagasihoitud pisaratest.

      “Õnnistagu sind Jumal, nagu õnnistan mina sind, mu armas, kallis laps!” ütles isa. “Andku Tema igaveseks rahu su hingele ja hoidku sinust eemal kõik mured! Palveta Jumala poole, et mu patune palve Temani ulatuks.”

      “Ja minugi õnnistus olgu sinuga,” lisas ema, üleni pisarais.

      “Elage hästi!” tuli vaevu kuuldavale Nataša huulilt.

      Uksel ta seisatas, vaatas veel korraks nende poole, oleks nagu tahtnud midagi öelda, aga ei suutnud, ja väljus kiiresti toast. Halba aimates tormasin talle järele.

      VIII

      Ta läks kiirel sammul, vaikides ja noruspäi, ega vaadanud minu poole. Kuid tänavalt kaldapealsele jõudes seisatas ta äkki ja haaras mu käest kinni.

      “Ma ei saa hingata,” sosistas ta. “Mul ahistab südant… ei saa hingata!”

      “Mine koju tagasi, Nataša,” hüüdsin ma hirmunult.

      “Kas sa siis tõesti aru ei saa, Vanja, et ma tulin sealt nüüd päriselt ära, tulin nende juurest ära ega lähe sinna enam iial tagasi!” ütles ta, vaadates mind kirjeldamatu murega.

      Mu süda seisatas. Olin neil külas käies seda kõike juba aimanud. Olin seda näinud kui läbi udu küllap juba ammu enne tänast päeva, kuid ometi tabasid tema sõnad mind kui äike.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, СКАЧАТЬ