Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ allumatu protsess, tunneb Kuivik seetõttu viha ja abitust.

      Et Kuivikul pole ühendust spontaansusega, vajab iga ta liigutus pikka läbimõtlemist. Kui kõik riskid on läbi analüüsitud, avastab Kuivik, et rong on juba läinud. Ja ta saab kergendustundega ohata – seekord ei pidanudki liigutama hakkama.

      Kuivik pigem vaatab elu pealt, kui osaleb selles. Eelarvamused segavad teda elus osalemises. Kuna ta paljusid asju või olukordi täpselt ette kujutada ei suuda, omistab ta neile asjadele/sündmustele oma peas hirmutavaid omadusi ja tähendusi, mis ei luba tal neid järele proovida. Mägisuusatamine – surmav. Abielulahutus – maailma lõpp. Reis Aafrikasse – letaalne. Alasti ujumine – pornograafia. Nii on Kuivikul ette näidata palju ettevaatlikke hoiakuid ja oluliselt vähem elulisi kogemusi. Kogemuste puudumine aga ei takista tema kriitilist ja hinnangulist suhtumist.

      Kuivik kasutab enesekaitseks usku. Ei mitte religiooni, vaid pimedat usku. Kuna ta ei usalda elu (ega Universumit), siis ta usub, et elu ja Universum on ohtlikud. Oma usu loob ta paraku oma elukogemuse pealt, ta sorteerib sealt valikuliselt välja kõik halva, mis temaga juhtunud on, ega tee märkama head, toredat, rõõmustavat. „Mehed petavad, eluterveid suhteid polegi olemas, naise elu on rist ja viletsus.“

      Ja nii muutub ta usk ühel päeval umbusuks: „Elu ei too endaga kaasa midagi head, ma ei leia kunagi õnne“. Ta on umbusklik kõigi õpetuste suhtes, mis kutsuvad üles muutma mõtlemist. Ta nimetab seda raamatutarkuseks. Katsed Kuivikule teist eluvaadet tutvustada jooksevad tihti liiva. Ta kuulab Su ära ja teatab nagu Naiivitargi: „Aga ikkagi!“ Ning jääb oma veendumuse juurde, et „Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama.“18

      Kuiviku arhetüüp kiirgab oma rõõmutuses ja mahlatuses ka Tütarlapse arhetüübist väljapoole teistesse variarhetüüpidesse. Ka Armastaja arhetüübi aseksuaalne Vanapiiga variarhetüüp on kuiv. Ja ega see Müürilillekegi ülemäära mahlane energia pole. Mõnikord nii juhtubki, et Kuivik ja Vanapiiga moodustavad naise sees mureliku, kuivetunud ja kibeda alliansi.

      Lüüriline kõrvalepõige illustratsiooni asemel. Goethe kirjeldab oma „Faustis“ vaimukalt Muret:

      „Kes jääb Mure meelevalda –

      ei näe mõtet taeva all ta.

      Kunagi ta põu ei sooju,

      ei seal päike tõuse, looju.

      Kuigi keset päeva asub,

      pime öö ta hingel lasub.

      Mida tal ka oleks – ei ta

      oska sellest rõõmu leida.

      Hädaaimus teda jälgib

      ja ta külla otsas nälgib.

      Mis on halb ja mis viib heale –

      kõik ta lükkab homse peale,

      mõtleb aina tulevikust,

      märkamata elu rikkust.

      Milline on õige rada, ei ta suuda otsustada.

      Ammu sissekäidud teelgi

      argselt kobab, kõhkleb veelgi.

      Aina rohkem rappa läeb ta,

      kõike kõverpeeglis näeb ta,

      pettund eneses ja teistes,

      alati teelahkmel seistes

      ta ei ela ega sure,

      jõuetu ta rõõm ja mure,

      iga loobumine valus,

      iga kohus kütkeks jalus,

      soovid suured, tahe loidund,

      öösel ärkvel, päeval roidund,

      tammub viirastuste võrgus

      ja ta kindel koht on põrgus.”

      See monoloog võtab ilmekalt kokku Kuiviku olemuse. Kuivik teeb enda (ja teiste) elu põrguks.

      Ta ei naera, ta ei suuda enam ka nutta. Aga sarnaselt kuivatatud kalaga on Kuivik vintske ning jaksab elu tema rõõmutuses siiski kuidagi taluda, kuigi muremõtted jälitavad teda kõikjal.

      Ta teab küll, et teised heidavad talle ette tema rõõmutust. Eks ta oleks meelsasti heas tujus: „Aga, vabandage väga, kust ma sellise keerulise/raske/rutiinse elu juures pillerkaariks aega ja energiat võtan? Ma ei mäletagi enam, kuidas naermine käib. Ja ega ma pole kunagi mingi eriline lõbutseja olnud. Olen juba lapsest saati väike tõsine vanainimene olnud.“ Jah, muidugi on tõsiseid väikeseid tüdrukuid, ent Kuivikuks ei sünnita. Kuivikuks saadakse elu käigus.

      Kuidas kaob vesi nii jäljetult, miks mahlad imbuvad välja? Pole ju Kuivik kellegi vaba valik.

      Elu on mõnikord armutu, avaldab naisele survet, haavab ja lõikab, pressib vastu seina. Ja nii juhtubki, selle muljumise tagajärjel, kui naisel pole võimalust oma elujõudu taastada, jääb see ahtaks. Eriti hirmsal juhul jääbki naisest järele vaid kest. Naise kestast on välja imbunud kogu naiselikkus. Ta viibib tuimas, otsekui surnud olekus. Tõelise emotsionaalse sideme puudumine teiste inimestega tekitab hingelist tühjust. Ta tunneb elu suruvat raskust. Depressiooni etümoloogiline päritolu tähendabki surumist.

      Nagu ikka, põhjuseid võib olla palju – vägivald, rasked läbielamised, karmid kaotused. Pidev hirm oma elu ja turvatunde pärast. Elu keskkonnas, kus naiselikkus on põlu all, kus seda keegi, eriti naine ise, ei pühitse.

      Olulisemalt kui võimaluse puudumine oma elujõu regenereerida, kurnab Kuivikut oskamatus oma elumahla taastada.

      Ja ega ta enam eriti ei taha ka. Ta on loobunud.

      Mõnikord on mul tunne, et Kuivik polegi niivõrd veestiihia kokkukuivamise tagajärg, vaid et hoopistükkis Pardipoega uputanud suurvesi on Kuiviku variarhetüübi juures ära jäätunud. Sellise metafoori puhul päästaks suur sula Kuiviku. Vahet pole, kas jäätunud vesi või kuivus – soe kevadine vihm teeks palju head. Mis on see vihm reaalses elus? Lootus, muidugi.

      Teine põhjus Tütarlapse veestiihia jäätumisel Kuivikuks peitub Jääkuninganna arhetüübi võimutsemises naise psüühikas. Jääkuninganna jäine hingus kaanetab tütarlapselikult vulisevad veed. Naisel, kel Jääkuninganna energia on igapäevases suhtlemises domineeriv, on raske sellest väljuda ja lapselikult rõõmustada, naerda, lähedust otsida. Ta ei pruugi tunda Kuivikule omaselt hirmu ega olla murelik, aga ta on üdini ratsionaalne, tõsimeelne ja lustitu.

Naiivitar

      Tütarlapse arhetüüp on läinud üle võlli.

      Naiivitari puhul oleks justkui puhtalt allikalt võetud vesi pandud pudelisse. Pudelivesi ei kontakteeru enam reaalse loodusega, reostus ja kõdutaimed teda ei puuduta. See vesi on eluvõõras. Pudelil ilutseb suurte tähtedega Evian (tagurpidi Naive).

      Naiivitari variarhetüüp esindab Tütarlapse arhetüübi infantiilset poolt. Siin on olemas kõik eluterve Tütarlapse omadused, aga naiivsus, muretus, usaldus, kergeusklikkus ja rumalus on läinud üle võlli. Seda on liiga palju isegi lapseliku Tütarlapse jaoks.

      Muinasjuttudes esindavad seda arhetüüpi Punamütsike ja Lumivalguke. Nad on heatahtlikud, ilusad, armsad, siirad ja abitud. Paraku ka naiivsed ja rumalad.

      Lillede ja liblikate järel joostes ununevad Punamütsikesel ema manitsussõnad püsida vaid metsarajal. Punamütsike ei usu, et siin ilmas üldse kurja võiks eksisteerida. Ta usaldab Hunti, lobiseb mõtlematult välja oma kalli vanaema elukoha, tuues sellega tahtmatult häda nii endale kui memmele. Nähes küll, et vanaema voodis on tuttavas öösärgis ja tanus keegi karvane ja kardinaalselt suuremate hammaste ja kätega olend kui tema armas memm, on ta СКАЧАТЬ