Seal, kus rukkiväli. Nasta Pino

Чтение книги онлайн.

      SUVE OOTUS

      OLEN JUBA SUUR, kuueaastane.

      Ma ootan suve.

      Otse meie otsaakna all on mäekene peenikest heledat liiva. Suvel on seda rohkem kui praegu, suvel toon sinna vana pesukausiga vett ja küpsetan liivakooke. Seda on hea teha ka pärast äikesevihma, siis pole vett üldse vaja tuua. Paljajalu sooja liiva sees trallitada on hea iga ilmaga, muidugi ainult suvel.

      Praegu pole liiv üldse hele, on hoopis märja savi karva ja lumega segamini. Siitsamast algavad meie peenrad, need lähevad tiigini välja.

      Talvel oli siin kõrge hang ja sellest lasti kelguga alla, paar külapoissi ja minu vennad lasksid. Hang ulatus akna alumise servani ja kus akent ei olnud, seal lausa poole seinani. Ma istusin toas akna all ja vaatasin, kuidas kelgud kaugele vuhisesid, päris tiigini ja seal veel jääd mööda edasi. Ükskord näitas üleheinamaa-Kalju mulle läbi akna keelt ja tegi endale kätega pikad kõrvad pähe. See tähendas vist, et mina olen jänes, kes ei julge välja lume peale tulla. Meie Ivo näitas siis Kaljule rusikat ja lükkas tema kelgu tagurpidi sõitma. Kalju kelk jooksis jalustega lume sisse kinni ja Kalju ise veeres maha. Kalju oli muidu meile hea sõber, tema kodu oli teisel pool heinamaad väga tasase maa peal ja paistis meie juurde ära. Tema õue ja aiamaa peal nii suurt hange ei olnud, sellepärast tuligi Kalju üle heinamaa meie poole.

      Meie ema arvas, et ega Kalju ainult meie hange pärast, ta tuli sellepärast, et meil on palju lapsi ja on lõbus mängida ja möllata, aga Kaljul pole ühtki õde ega venda, ta on oma emal ja isal ainuke laps. Sellest sain ma väga hästi aru, peab vist ikka kole igav olema, kui sa oled oma kodus üksainuke. Ega siis isa ja ema ei hakka lapsega lumesõda pidama, peitust mängima või suvel tiigi peal puukoorest laevukesi ujutama, isal ja emal on alati palju tööd teha.

      Praegu akna all enam hange ei ole. Ka peenraid päriselt ei ole, on ainult need, mis minevast suvest jäid. Peenarde keskpaigad mustendavad, nende vahel aga on veel pikad lumeribad.

      Siin otsaakna all on meie kõige rammusam maa, siin kasvatatakse kurke ja porgandeid, päris serva peal ka tubakat. Asi on nii, et tubakataimi ei tohi kunagi istutada kurgitaimede kõrvale, sest mesilased võivad tubakamõru kurgiõitele tassida ja kurgid ei ole siis nii maheda maitsega, nagu peaksid olema. Meil kasvavad kurkide ja tubaka vahel porgandid, mõnikord naerid ja kaalikad ka.

      Aga see kõik on suvel, mida praegu veel ei ole ja mida ma väga ootan. Ma vajutan nina vastu aknaklaasi, panen silmad kinni ja mõtlen suve välja. Ma mõtlen, et väljas on soe, aed on kõik roheline ja porgandipealsetel on juba kenad hiiresabad all. Aga neid ei tohi küll veel maa seest välja tõmmata, sest need on liiga peenikesed ega ole neil õiget porgandimaitsetki, ma tean. Ma olen mõned neist salaja välja tõmmanud ja ära söönud. Veel mõtlen, et aias on mitu kõrget mooni õitsema läinud, nad on nii ilusad ja õhetavad punaselt. Neid ei ole meil kunagi istutatud ega külvatud, nad kasvavad iseenesest muude taimede vahele, aga ei võta kellegi käest ruumi vähemaks, ema ütles. Ma hakkan moone kokku lugema ja jõuan viieteistkümneni. Edasi lugeda ei saa, sest silmad hakkavad kinnihoidmisest värisema, pean silmad lahti tegema ja suvi koos moonidega läheb ära sinna, kust tullakse varsti.

      Too VARSTI võib mõnikord olla väga pikk oodata. Kui isa on linna laadale läinud, siis ma tean, et ta tuleb varsti, aga too VARSTI on alles hilja õhtul ja annab ikka akna peal vaatamas käia ja kui pimedaks läheb, siis õuest vankrinaginat või hobuse puristamist kuulatada. Ka ema tuleb pohlametsast VARSTI, aga ma käin oma kolmkümmend korda värava taga viie kase juures, et näha, kas ema juba tuleb üle heinamaa, et siis ruttu-ruttu talle vastu joosta.

      Karjas olles jälle jõuan hommikupoolikul mitu korda varju mõõta, enne kui karjaga lõunale võib tulla. Seda on paras teha siis, kui vari on neli ja pool jalatallapikkust pikk. Nii lühikeseks ei kulu ta sugugi nii väga varsti. Mõtelda ainult, missugused varjud on hommikul, kui me karjaga alles metsa jõuame. Kõik puud ja lehmad ja lambad ja meie ise oleme siis varju peal nii pikad, et VARSTI on ei tea kus.

      Aga häda ei ole sellest küll midagi, kõik ootame ära, pealegi käime karjas veel vennaga kahekesi, sest mina olen veel väike, aga vend juba üheksa-aastane ja suur. VARSTI kasvan mina ka suureks ja lähen talvel kooli. Küll ma jõuan selle aja ära oodata. Halb on ainult see, et varsti ma pean vist üksinda karjas käima hakkama, ma natuke kardan seda.

      Nood kõik on uue suve asjad. Praegu ma alles ootan suve, ja küll ta varsti tuleb ka.

      MA OLEN hele sasipea. Mu nina peale ja põsenukkidele on tärganud uue kevade uued tedretähed senistele alatistele lisaks. Ma ei salli tedretähti, nad teevad näo kirjuks. Ma ei salli ka valgeid juukseid. Mõnikord, kui ma suurte õdede sõna ei kuula, ütleb mõni neist, et ma olen inetu ja värvist ilma jäetud laps, turris juustega ja tedretähine ka veel. Neil on vist õigus, suurtel peab alati õigus olema, nad tahavad kangesti, et neil oleks alati õigus. Mu juuksed on tegelikult lokkis, ma tean seda, aga et ma neid harva kammin, siis näen vahel välja nagu lohakalt pügatud valge lammas.

      Ema kutsub mind Valgepea-Vutiks. Ma olen kuus aastat vana ja väga õnnelik, sest suvi on tulekul.

      Õde Ullat ma ei salli. Ta kiusab mind. Kui ma veel väike olin, nii umbes nelja-aastane, siis ta käskis mul kõvasti kisendada ja lubas:

      „Kui kõigest jõust kisa teed, siis lähevad juuksed mustaks.”

      Ma kisendasin. Tahtsin väga, et mul oleksid mustad juuksed nagu kõigil mu õdedel ja vendadel ja isal ja emal ka. Miks mina üksi pean valgepea olema? See oli ülekohus, see tegi mulle meelehärmi, ma isegi nutsin salaja ja vihastasin igaühe peale, kes mulle mu valgeid juukseid meelde tuletas.

      „Kisenda, kisenda kõvemini,” ässitas õde Ulla.

      Ma kisendasin. Pikalt ja heledalt. Tõmbasin hinge ja kisendasin jälle nii mis jaksasin, kuni ema laudast tuppa tuli ja Ulla süütu näoga kiiresti toast välja läks.

      Juuksed ei läinud tumedamaks. Sellelsamal õhtul ja järgmisel hommikul ja ülehomme ja saunapäeval olid nad ikka sama heledad nagu enne kisendamisi. Ulla oli valelik, taipasin seda, ja mu südame sügavuses sündis tema vastu pikk vimm.

      Aga see kõik oli varem, lapsepõlves. Nüüd olen ma peaaegu suur, juba kuueaastane, suvel saan seitsmeseks. Ja suvi on tulemas.

      Ka ühel külatüdrukul, Annel, on tedretähed. Anne on minust kaks aastat vanem, ta käib juba koolis. Tal on punane barett ja kollane kampsun, ma tahaksin endale samasuguseid. Annele on kooliskäimiseks ostetud ka viltsaapad, nende otsa käivad ilusad läikivad kalossid. Talvel kadus üks kaloss lumehange ära, Anne nuttis, aga siis oli üks hobusemees kalossi üles leidnud, sõitis Anne kodusse järele ja andis kalossi kätte, aga tahtis, et Anne kunagi pärastpoole tema pojale naiseks tuleks. Mina küll ei hakkaks üheainsa kalossi pärast kellelegi naiseks minema, oleks veel, et mõlemad oleks ära kadunud ja üles leitud, aga niiviisi, üheainsa pärast … Eks näe, mis Anne teeb, kas ta siis läheb tollele leidja pojale naiseks või saab ehk kuidagi ära rääkida, et polekski vaja omast kodust kuskile ära minna.

      Anne viltsaapad mulle muidu meeldivad ja Anne ise meeldib ka, ta on ilus inimene, tumedate juustega. Aga tema tedretähti ma endale ei taha, tal on neid viiskümmend korda rohkem kui minul, kõik põsed ja isegi otsaesine üleni täis. Annele on juba koolis Tedremuna nimeks pandud.

      Anne on suurte külatüdrukute käest kreemi küsinud, ta ütles mulle. Ta on kuulnud, et müüakse niisugust kreemi, mis kaotab tedretähed ära, aga ta ei ole julgenud sellest oma emale rääkida. Suured tüdrukud jälle on kõik õelad, nad ei anna Annele kreemi. Õrritavad ainult, et neil on küll, aga ei anna. Ma tean, mis neil kõik veel on, СКАЧАТЬ