Minu Maroko. Kätlin Hommik-Mrabte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga siinmail käivad asjad vahel veidi… noh, veidi teisi radu pidi. Fakt on aga see, et viisat teil ei ole, nii ei saa teid ka passikontrollist läbi lasta." Ta vist nägi, kui näost ära ma selle peale kukkusin, ja lisas kohe: "Aga ehk suudame me midagi välja mõelda. Kas tulite siia kellelegi külla?"

      "Jah," vastasin tärkava lootusega.

      "Kas see inimene töötab siin?"

      "Jah!" Selleks ajaks oli Mustapha Kuveidis töötanud juba ligi aasta.

      "Mis te arvate, kas tal oleks võimalik oma tööandjal paluda teile viisa vormistada?"

      Ametniku seletusest tuli välja, et kõige lihtsam viis Kuveidi viisat saada on mõne kohaliku firma kinnitusel, et neil on seda inimest vaja. "Te tuletate mulle kangesti mu ema meelde," teatas ametnik seepeale, justkui täiesti teemaväliselt.

      "Teie ema?"

      "Ei, ärge nüüd arvake… mitte vanuse poolest… Minu ema on poolakas, isa saudi. Peale selle, et mu emal on sinised silmad ja nina nagu teil, on ta ka alati olnud sama tarmukas ja enda õiguste eest seisja." Uurisin ametnikku veidi lähemalt: tõesti, ta paistis hulga heledamat sorti kui enamik ümbritsevat rahvast ja tema näos oli tõepoolest midagi kergelt slaavilikku. "Mu emal on kindlasti hea meel, kui jutustan talle, et aitasin üht pisikest eestlannat. Kas saaksite anda mulle selle isiku telefoninumbri, kelle juurde tulite?"

      Andsin numbri ja jäin üksi. Mõne hetke pärast oli ametnik aga tagasi ning lausus naeratades: "Mustapha teeb kõik, mis temast oleneb, et teile viisat saada. Hoiatan ette, sellega võib aega minna, sest inimesed on siin juba kord sellised, et neile ei tähenda aeg õieti midagi. Kas soovite äkki meie hotellis puhata? Ei? Mõistan. Muide, terve lennujaam, nagu Kuveit üldse, on täis telefoniaparaate, kust on võimalik tasuta Kuveidi numbritele helistada, kui peaksite tahtma Mustaphaga ühendust hoida. Annan Teile ka oma numbri. Loodan, et kõik saab korda in ša Allah12."

      Lennujaama jäin ma veel terveks pikaks päevaks, pabistamist oli küllaga. Kui ma viimaks sellesama lahke ametniku kõrval läbi passikontrolli saabuvate lendude saali astusin, oli kergendus nii suur, et oleksin tahtnud maha istuda ja nutma hakata. Kas sellises seisukorras peangi oma tulevase abikaasaga esmakordselt silmast silma kohtuma? Kus ta üldse on?

      Mustapha seisis keset saali, maailma suurim naeratus näol. "Nuh, sind lastigi viimaks tulema?"

      Kust küll tuleb selline üdini positiivsus pärast tervet päeva sulaselget piina? Seda ma tol hetkel ei teadnud, et selline suhtumine igas olukorras ongi üks araabia maailma suurimaid plusse ja miinuseid ühekorraga: "In ša Allah, küll kõik saab korda… küll homme saab… kui vaja, küll siis see ka tuleb…" Eks see hoiab palju närve kokku, aga samas vahel asjad kohe üldse ei liigu.

      Seda sain ma ka järgneva nädala jooksul oma silmaga näha ja oma närvidel proovida – käisime nimelt kokku kuus päeva oma abielu registreerimas. Kuveidis registreeritakse välismaalaste abielud välisministeeriumis. Seal on selleks otstarbeks kohtunik ja religioossed asjatoimetajad. Kuna aga iga päev on tööl eri kohtunik, saime ka iga päev isesuguse nimekirja pabereist, mida pidime esitama, ja ikka oli midagi puudu.

      Esimesel päeval oleks meie ettevõtmine peaaegu õnneks läinud, aga jälle ajas asja untsu minu hull ausus. Kohtunik nimelt küsis minult, kas minu vanemad on kristlased. Kui minu vanemad oleksid kristlased, oleks moslemist mehel islami seaduse kohaselt õigus minuga abielluda. Mina aga vastasin, et minu vanemad ei ole üldse usklikud. Sellisel juhul aga pidin ma tõestama, et olen ise kas kristlane, juut või moslem. Olin selleks ajaks moslem olnud juba neli aastat, aga paberit mul selle kohta muidugi ei olnud. Koht, kus naistele selline paber antakse, oli tol päeval, kui kohale jõudsime, juba kinni.

      Järgmisel hommikul sõitsimegi kohe paberi järele. Mind kuulati üle, lasti öelda usutunnistus, kontrolliti, kas oskan palvetada ning küsiti, kas mul ka islaminimi on. See ajas muhelema. Naisterahvas, kes minu andmeid parasjagu suurde raamatusse kandis, mõistis mu muhelemise põhjust ning ütles kohe: "Ega see kohustus ole, aga kuna paljud nii-öelda isehakanud endale teise nime kõrvale võtavad, on meil selle jaoks siin lausa lahter olemas. Seega?"

      "Ei, mul ei ole islaminime."

      "Aga kas tahaksid selle saada?"

      "Ausalt öeldes on mul täitsa ükskõik, ega see mind ju kuidagi muuda," kehitasin õlgu.

      "Kui ükskõik, siis kas ma tohin sulle midagi valida?"

      Asi läheb juba päris huvitavaks, mulle hakatakse nime panema! "Heakene küll, palun, pane mulle siis nimi."

      "Hmmm… kuna sa oled selline pisike särtsakas teadmisjanuline tüdruk, siis panen sulle nimeks Aiša13." Ja nii saigi minust Aiša. Kuigi vaid üksikud mind selle nime järgi kutsuvad, on siiski tore olla sellise suure naise nagu Aiša nimekaim.

      Minu islamisertifikaat ei jäänud aga viimaseks paberiks, mille pidime abiellumiseks kohale viima. Saime edasi-tagasi käia veel mitu päeva. Viimaks jõudis kätte 18. juuli, meie registreerimispäev. Toiming oli pidulik, kuid sugugi mitte selline, millist mina olin harjunud nägema. Kõigepealt küsiti minult, kas olen üldse abieluga nõus. Islami seaduse kohaselt on nimelt üheks abielu alustalaks naise nõusolek. Kui naine nõus ei ole või kui ta hiljem kohtus tunnistab, et teda abieluks sunniti, kaotab abielu automaatselt kehtivuse. Mina olin loomulikult nõus.

      Seejärel, kuna minu isa kohal ei olnud, määrati minu õiguste kaitsjaks üks ametnikest, kes kohe tegi tähtsa näo pähe ning uuris minult, mida ma kaasavaraks soovin. Nimelt on islami abielu kehtetu ka ilma peigmehelt pruudile (NB! Mitte pruudi isale!) makstava kaasavarata. See raha või vara jääb naisele ja kellelgi ei ole õigus seda puutuda. Sellega on noorikutel võimalik ka potentsiaalseid ebameeldivaid kosilasi viisakalt minema saata, küsides liialt suurt kaasavara. Mina muidugi midagi ei tahtnud, kuid selle peale ütles ametnik: "Midagi peab olema. Prohvet Muhammed, Jumala rahu ning õnnistus olgu temaga, lubas oma tütre Fatima mehele raudsõrmuse eest, mille ta ise tulevasele väimehele andis, kuna tollel ei olnud midagi."

      Mõtlesin veidi. "Heakene küll, siis ma tahan, et mu mees mind terve elu igaks hommikupalveks ärataks." See soov tundus kõigile ametnikele nii naljakas, et ühel neist tulid isegi pisarad suurest naerust silma. "Jah, tõesti, naised on läinud mehele ka Koraani värsside õpetamise eest, kui mehel muud pakkuda ei ole olnud, aga seda kuulen ma küll esimest korda. Kas tahad oma mehe õnnetusse saata? Keegi ei ole võimeline terve elu igal hommikul korralikult palveks tõusma! Küsi parem siis juba suurt hunnikut kulda, seegi on lihtsam sulle anda."

      Jäin uuesti mõttesse. Siinkohal tuli mulle appi aga teine ametnik. "Heakene küll, kui sa nagunii midagi ei taha, siis paneme kirja lihtsalt Koraani, mille mees peab sulle ostma, kas sobib?"

      "Sobib."

      Asjad said juba peaaegu joonde, kui ma jälle pidin kisa tõstma. "Ja kus on see koht siin abielutunnistusel, kus on kirjas, mis minu uueks perekonnanimeks saab?"

      "Kuidas nii, uueks perekonnanimeks?" ei suutnud kirjutaja oma imestust varjata.

      "Noh, et enne olin ma Hommik, nüüd hakkan kandma oma mehe nime."

      Ametnikud vahetasid omavahel pilke. "Preili, ma ei tea, kuidas teil seal Euroopas on, aga meil siin ei ole abieluleping mitte ostu-müügi leping ja naine mitte maja, mis lepingu allkirjastamisel endise omaniku nimelt uue omaniku nimele läheb. Naine on indiviid ja see nimi, mis talle sünnil saab, talle ka jääb." Selle peale ei olnud mul muidugi enam midagi öelda.

СКАЧАТЬ