Minu Nepaal. Kaia-Kaire Hunt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajakirjanikud ekstreemsituatsioonidest pilte teevad – ja hiilin tänavale. Hoian meeleavaldajatest piisavalt kaugele, et saaksin zoomides mõned olukorrast ülevaadet andvad pildid teha, samas jälgides, et kogu üritus mulle endale liiga ohtlikuks ei muutuks. Väidetavalt on demonstrandid siin turistide vastu viisakad, aga mine tea, mis sellises kambavaimus võib pähe tulla.

      Liigun koos meeleavaldajatega mööda tänavat edasi, hoides piisavat vahemaad. Järsku aga tekib ei tea kust tänava teise otsa konkureeriv demonstrantide seltskond. Kuna ma pole päris kindel, kas kaks kampa on omavahel sõbrad või pigem vaenujalal, hakkab mul tõsiselt hirmus. Ma olen lõksus kahe hullunud seltskonna vahel ja kahel pool teed kõrguvad ainult eramajad. Ei mingeid kõrvaltänavaid, põikteid ega siseõuesid. Peidan kähku fotoka seljakotti ja hakkan just mõtlema, mis tunne on poliitilistes rahutustes otsi anda ja kas siis kirjutatakse minust kui „sõjakoldes hukkunud lääne ajakirjanikust”, kui näen järsku väikest ust sildiga „Cyber”. Internetikohvik. Jess, mingi avalik koht! Poen ukse moodi avast sisse.

      Tundub, et sattusin kellegi koju. Piiksatan „Cyber6?” ja peremees näitab näpuga redeli poole, mis viib ülakorrusele. Kuna mul on tahtmine tänavalt võimalikult kaugele saada, haaran võimalusest kinni ja ronin ähkides üles.

      Ja voilà! – seal ongi internetipunkt, mida ilmselt peab kohalik perepoeg, et endale veidi taskuraha teenida. Elektrit küll pole, aga olgem ausad, interneti kasutamine ei tundu mulle praeguses olukorras niikuinii just hädavajaliku tegevusena. Selle asemel vaatan aknast suitsevaid autokumme ja tänavale loobitud betoontorusid. Veel pool tundi ja kõik on läbi. Ronin redelist alla, teen mõned turistipildid suitsevatest tänavatest ja rühin hostelisse tagasi. Verbid ju vaja ikkagi lõpuni õppida.

      Järgmine päev. Hom särab, nagu ikka, ja on ilmselt unustanud, et eesti keel on siiski nepaali keelest raskem. Ta tutvustab mulle hea meelega ka kohalikke poliitolusid. Saha dünastia kuningas, keda rahvas niikuinii vihkab, saadab parlamendi laiali. Parlament muidugi ei taha minna ja sellest ka igikestvad rahutused. Lisaks tahavad parlamenti pääseda need, kes seal esindatud pole. Eriti vihaselt muidugi maoistid – siinne kardetuim, vihatuim ja austatuim poliitüksus.

      Kuid see pole üldse veel kõik. Nimelt on Nepaalis võimalik leida tuhandeid pisiasju, miks protestida ja miks teid sulgeda. Viimase meeleavalduse põhjus oli sõjaväe nimevahetus. Et kui praegu on selle nimeks Saha Nepaali Sõjavägi, siis paljude meelest võiks Saha sealt eest ära võtta, sest kuningas ei meeldi niikuinii kellelegi juba ammu. Parlamendi kuningale ustavad liikmed aga seda teha ei lase, seetõttu tuligi jälle üks suuremat sorti meeleavaldus korraldada. Muuseas, sõjavägi ja sõjaväepolitsei on tänavatel igapäevane nähtus.

      KOHANEMINE

      Eestis puistasin taaskasutuspoode, et osta võimalikult palju keha täies ulatuses varjavaid suveriideid, mida poleks kahju ära trööbata. Sobival rõivaesemel pidid õlad olema kaetud, dekoltee ei tohtinud olla liiga sügav ja seelik pidi ulatuma pahkluudeni. Leidsin palju koledaid riideid ja olin sooritatud ostudega ääretult rahul.

      Nepaalis aga avastan õige pea, et kuna on väga palav ja tolmune, siis neljandaks päevaks olen kõiki riideid juba vähemalt korra kandnud. Ega’s muud, kui tuleb ette võtta pesu pesemine.

      Meie kohalik pesumasin asub hosteli katusel. Katus on kahetasandiline, alumisel käin ma niisama vaadet nautimas ja lugemas, ülemine on pesemiseks. „Pesumasina” süsteem koosneb veetünnist, tosinast eri suuruses kausist, betoonpõrandast, mingi kahtlase väärtusega seebist ja harjast. Pesu pesemine – nagu ma olin selle tasahilju teisi piiludes välja selgitanud – näeb välja nii, et paned kõik kausid järjestikku (millegipärast kehtib teatud asjadele siin kaootilises maailmas hämmastav kord!), lased vee sinna sisse ja asud siis toimetama. Kõigepealt hoiad riideid natuke aega seebivees, siis võtad selle ligase eseme sealt välja, peksad vastu betoonpõrandat, trambid selle peal, nühid harjaga. Siis paned läbipekstud eseme järgmisesse kaussi. Loputad. Siis kordad peksmisrituaali. Siis paned riidetüki järgmisesse kaussi. Loputad. Loputad veel. Ja veel. Ja veel. Nii palju, kui kausse jagub. Lõpuks enne viimasesse kaussi panekut väänad riide kuivaks. Ja valmis! Võid alustada järgmise riideesemega. Keskmise kilekotitäie riiete pesemiseks kulub umbes 3 tundi. Asja võit on see, et pärast oled ka ise poole puhtam, sest enamiku ajast oled ju vähemalt osaliselt seebipesuvees supelnud. Kuna on päike ja tuul, kuivavad asjad poole tunniga. Kuivamise ajal tuleb riideid jälgida, sest neil on komme suure tuulega lendama minna ja kinnitusvahendeid selle pidurdamiseks siin eriti ei tunta. Parem karta kui kahetseda, sest piinlik lugu, kui peaksid pärast näiteks oma aluspükse mööda naabriaedu taga otsima.

      Hosteli perenaine, toosama, kes on pidevalt nutetud näoga oma pealesunnitud abielu pärast, tuleb üles mu toiminguid vaatama – üleüldse on teiste tööd pealt vaadata siin tavaline meelelahutus – ja hakkab järsku itsitama. Peagi selgub ka põhjus. Peale konservatiivsete pealisriiete olen ma ka hulga ultrakonservatiivset aluspesu hankinud. Paraku olin Eestis osteldes jätnud tähelepanuta, et ühtedele midivuplitele on trükitud printsikrooniga konna pilt kirjaga „kiss me”. „Suudle mind” aluspükste peal on arusaadavalt kohalikus mõistes enam kui pornograafiline pesuvalik. Ma loodan, et perenaine nüüd sellest uudisest kusagile küla peale kõllama ei lähe. Pärast seleta teistele, et tegelikult olen ma täiesti siivas tütarlaps.

      Järgnevatel päevadel teen veel hulga huvitavaid avastusi. Esiteks on siin kellaaeg pisut imelik. Eesti ajast 2 tundi ja 45 minutit ees. See ekstra 15 minutit on selleks, et kõik saaksid üheselt aru, et see pole India. See on ikka vist üks väikerahvuste igavene tragöödia – muudkui tõesta enda olemasolu.

      Teiseks tuleb tualettpaberiga seoses meelde, mida tähendas nõukogudeaegne sõna „defitsiit”. Kodust olin kaasa vedanud vaid pabersalvrätikud, sest ma ei suutnud uskuda, et siin tualettpaberit üldse ei kasutata.

      Uurin hostelist, et kus võiks keegi sellist imevidinat nagu tualettpaber müüa. Tekib elav diskussioon ja pakutakse variante, et pool tundi mööda teed otse minnes või siis kolmveerand tundi ringiga minnes. Otsustan otsetee kasuks. Teel olles lõbustan end sellega, et põikan sisse teele jäävatesse putkapoodidesse ja küsin tualettpaberit. Mõnikord vastatakse lihtsalt, et neil seda ei ole, aga mõnikord pean seletama pikalt, et MIDA selle paberiga õigupoolest tehakse ja milleks see vajalikuks peaks osutuma.

      Siin nimelt on tualeti asemel reeglina auk, mille ääres on väike kann ja ämber veega. Kannu ja vett kasutatakse peale tualetis käimist siis enda teatavate piirkondade mingitmoodi üle uhamiseks. Kuna ma ei pidanud vajalikuks kellegi toimetamisi piiluma minna ega ammugi mitte ei tahtnud kedagi kutsuda mulle kannu otstarvet ette näitama, siis minule see kasutusviis arusaamatuks jäigi.

      Kolmandaks puutun kokku kohalike kombega, mille eest isegi Hom ei ole mind veel hoiatanud. Kohalike kultuuri ja kommete kohaselt pole viisakas öelda „ei” või „ei tea”. Sellega võid sa teises pahameele või kurvastuse esile kutsuda. Kõige rohkem ajab see närvi mind hetkedel, kui olen täielikult eksinud…

      Peatan tänaval kohaliku. Vanahärradel on siin kombeks käia rind kummis ja kindlasti mingi pilotkataolise rahvusmustrites peakattega. Nemad ei kanna viigipükse, nagu nooremad mehed, vaid kentsakaid traditsioonilisi pükse, mis on säärest hirmus liibuvad ja reie osas lähevad laiaks nagu ratsapüksid. Pükste peal lehvib mõni särk, mille peal on alati vest. Ja nende vanameeste olekust on alati näha, et just nemad on perekonnapead.

      „Tere, vabandust, kas peaväljak asub selles suunas?” osundan käega järjekordsele künkale.

      „Mmm. Jah!” on lühike ja konkreetne vastus. Vaatan küngast, üritan Homi joonistatud kaarti õigeks keerata ja ikkagi jääb see justkui selja taha.

      „Vabandust, kas kesklinna saab sedakaudu?” kordan СКАЧАТЬ