Minu Hispaania. Anna-Maria Penu
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu страница 3

Название: Minu Hispaania

Автор: Anna-Maria Penu

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949479054

isbn:

СКАЧАТЬ hispaanlanna koduna. (Morteni ema proua Flem ei osanud seda muidugi kahtlustadagi, sest hispaanlaste seas tal sõpru pole ja külas ta neil ei käi.)

      Lühidalt öeldes poleks proua Flemi ja kümnete tuhandete hispaanlannade kodudel häda suurt midagi, kui too raske pruun mööbel ning lugematud tolmukogujatest nipsasjakesed rõdult alla visata. Mida see tädi korterit sisustades küll mõtles? Siin lauakesel heegeldatud linik, seal lauakesel palistatud rätik, taamal väike kristalljänes ja siinsamas roheline kummist konn. Seal riiulil portselanist ingel ning kõige kaugemas nurgas võltskullast luikedega kaunistatud kobakas lauakell, mis lõikab hetkega varba otsast, kui peaks su jalalabale kukkuma. Kappidel ja laudadel särab kunstlillede vahel suur hulk hõberaamiga fotosid. Tänu neile saime tutvuda Morteni endise abikaasaga, kes oli omaenda pulmafotol millegipärast vahutordi sisse pigistatud, aga ise oli ta sealjuures nii õnnelik, ning proua Flemi endaga, kes osutus lumivalgete juustega neegriks.

      „Emale meeldib päevitada,” selgitas Morten uhkustundega hääles. Hea küll, kui sa nii ütled, kuigi üks asi on päevitamise armastamine ja midagi hoopis muud patoloogiline rassivahetussoov. Aga see selleks.

      Morten ja ta ema, vaene daam, kel polnud meie sealolekust siiski õrnemat aimugi, olid meile katusealuse „lubanud” ning võõrustajate kohapealt tuleb suu kinni hoida. Ah et miks Morten oma emale meist ei rääkinud? Sellepärast, et kui ta pool aastat tagasi seda esimest ja viimast korda üritas, oli proua Flemi arvamus asjast järgmine:

      „Mida?!? Mingid vaesed sovjetilibud? Unusta ära! Nad on ainult raha peal väljas. Ah et olete sõbrad?! Pähh! Mõtle nüüd peaga! Kas näljarotist blondiin on sinuga sõber tõesti sinu enda pärast või meelitavad teda sinu tohutud rikkused? Või nemad on ainult sõbrad! Issake, sa püha taevas! Su mõrrast vanaemal oli õigus – kui ikka mõistust pole antud, siis pole antud.”

      Ka selle koha pealt ei erinenud norralannast proua Flem enamikust Hispaania emadest.

      Üksteist päeva pärast Alicantes maandumist suundusime linna sadamakail asuva peotsooni poole, kus tantsukoht tantsukohas kinni, inimesed nende ümber voolamas, mis tipptundidel, nii kella nelja ja seitsme vahel hommikul, meenutab sõitu pungil täis bussiga nr 5 kesklinnast Männikule. Hispaanlastele taoline lähikontakt meeldib, sest senikaua kuni nad ootavad järgmise sammu tegemist, saavad nad vähemalt kolme erineva küljesrippujaga armuõnne proovida (miks nad nimetavad seda armastuseks, kui mõtlevad seksi, küsib Manuel Gomez Pereira oma filmis). Sellises olukorras on see imelihtne, sest mitte ühelgi neist pole võimalust su eest põgeneda. Pikapeale hakkab ka too esimesel hetkel vägivaldselt ninna karanud liigmagusate parfüümide, kibeda suitsu ja mõrkja higi segu sulle meeldima. Eriti hetkel, mil hommik surub end üsna ootamatult pidutsejate pehmenenud ajudesse. Aga pidu ei lõpe Hispaanias kunagi, ainult sina väsid ära.

      Astusime niisiis sõbranna Piiaga pooltühja „Potatosse”. Diskosaali keskel hööritasid puusi kuus tüdrukut, keda igavus just parajasti tapmas oli, ning neid jälgisid erinevates nurkades neli ruudulise särgi ja teksadega meest. Mitte ühegi silmad ei küündinud tüdrukute nägudeni. Tüdrukutel olid aga sellised vaevatud ilmed, nagu nad PEAKSID siin ööklubis tantsima. Nagu neid kästaks. Kui ei meeldi, mingu koju, jumal küll! Vaba maa, vabad inimesed.

      Baarmen, kellelt joogid tellisime, selgitas, et nendele tüdrukutele makstakse. Igaüks saab tasuta juua nii palju kui soovib, lisaks mõnikümmend eurot, mille eest peab tüdruk tantsima, naeratama, kena olema ning jätma meestele mulje endast kui võimalikust saagist. Mehed märkavad kauneid vabu naisi, jäävad diskoteeki, ostavad jooke, ostavad veel ja veel, kuni julgevad tüdrukuga juttu teha. Puhas kasum baarile.

      Vaatasin neid „siia ma suren”-nägudega tüdrukuid. Mõelda vaid, neile makstakse pidutsemise eest! Joogid saad tasuta, tantsid laheda muusika järgi, ühesõnaga teed kõike, mida teeksid muidu tavalisel peol, ent sulle veel makstakse selle eest. Kas on maailmas paremat tööd?! See oleks praktiliselt sama hea, kui mulle makstaks kirjutamise eest. Mõelda vaid, kirjutad, saad selle eest raha ja oled õnnelikum kui Sting, tema naine ning nende tantraseks kokku!

      Aga kui kainelt mõelda (mis teisalt on pärast kahte rummi võimatu), siis ei saa see minuga mitte kunagi juhtuma.

      Panin klaasi ohates baariletile ning liikusin naiste tualeti poole. Peen nimi ühele määrdunud lappide ja paberitega kaunistatud ruumile, kus üleslöödud plikad oma põit peavad kergendamas käima… Seda mõeldes kaldusin oma trajektoorilt veidike kõrvale ning toetasin instinktiivselt käe kellegi pikema meesterahva kõhu vastu. Õrnalt, võiksin isegi öelda, et peaaegu märkamatult, ning olin muidugi väga rahul, et suutsin veel viimasel hetkel olukorra piinlikkusest päästa.

      Tualetist väljudes vaatas mu endine tugi, pruunisilmne pikk noormees mind pikalt. Aga ei naeratanud. Ei teinud silma. Ei teinud üldse ühtegi märki meie äsjase kokkupuute kohta. Mida see tähendab? On ta mu peale vihane, et kogemata Tema Kõrgeaususe kõhukest julgesin puudutada? Oh, hispaanlased, ma ütlen! Mida nad endast arvavad? Pean ta käest nüüd vabandust paluma või…

      Hea küll, võtame siis härjal sarvist, kui kord juba Hispaanias oleme!

      „Do you speak English?” küsisin otse, kui olin, käed puusas, ta ette seisma jäänud.

      Ta kummardus mu näo kohale ja samal ajal kui ta sõrmed näitasid mingi asja väiksust, ütlesid ta huuled: „Öö littel!”

      „Good! I am so sorry for touching you like this before…” alustasin, pilk kindlalt säravpruunil silmapaaril, aga tema hakkas sel hetkel kätega vehkima ja pead raputama: „No, n-oooo! Ai dõunt anderständ!”

      Don’t understand?! Mis don’t understand järsku?! Kas ma just su käest ei küsinud, kas räägid inglise keelt? Ja kas sa mitte ei öelnud selge sõnaga, et „öö littel”? Aga nüüd juba vehid kätega ja raputad pead. Hispaanlased, ma ütlen! Mida me nüüd siis teeme? Paistame siin niisama ja vaatame tõtt?

      „Okay, give me your mobile,” ütlesin talle vestluse viisakaks lõpetamiseks.

      „Ee… mõubail? Uat is tätt?”

      Stupid Spanish people, nagu ütleks praegu proua Flem, mõtlesin omaette itsitades. Oi, aitab rummist! Kui mulle juba proua Flem nalja teeb, on olukord kriitiline. Pika poole pöördudes karjusin isegi Shakirast üle, et mobiil on väike telefon. Ta noogutas agaralt, haaras mul käest kinni ja viis baarileti äärde. Küsis baarmenilt paberi ja pliiatsi ning kirjutas sellele oma numbri ja nime.

      Evresto.

      Siis astus tagasi oma sõprade juurde, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Jälle ei mingit pikemat pilku, ei naeratust, ei midagi.

      Nojah, äkki tema jaoks ongi tavaline jagada ööklubis suvalistele umbkeelsetele välismaalastele oma mobiilinumbriga paberilipakaid? Ja kui see nii on ning ta inglise keelt suurt ei räägi, siis mis ta nende umbkeelsete välismaalannadega peale hakkab… Ah, gigolo!

      „Vaata teda! Ta tundub selline hea poiss, ei ole ta mingi gigolo,” ütles baarmenile Eestist jutustav Piia, pigem minust lahti saamiseks kui lohutamiseks.

      Saatja: 658....

      Kuupäev: 16.11

      Kell: 18:28

      Evresto, olen Anna-Maria. Kohtume kolmapäeva õhtul?

      Saatja: 604....

      Kuupäev: СКАЧАТЬ