Minu Eesti. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Öine õhk mu ümber oli soe ja sünkjasmust. Ümberringi polnud mitte kedagi. Esmalt oli mul selle üle hea meel. Siis aga mõistsin, et mul polnud vähimatki aimu, kus ma olen või kuidas siit koju pääseda. Ütlesin endale, et Helsingi pole ju nii suur. Ühikas on kindlasti kohe siinsamas nuka taga.

      Olin vist juba tund aega ärevalt mööda vaikseid ja hämaraid kõrvaltänavaid matkanud, kui mulle turgatas, et ainuke viis koju naasmiseks oli siiski meie armas buss nr 55. Häda oli aga selles, et olin bussipeatusest nii kaugele tuianud, et mul polnud ka selle asukohast enam vähimatki aimu.

      Olin ikka veel purjus ja suures segaduses, kui kohtasin noortesalka mingi maja ees, kus toimus pidu.

      Üks linalakk neiu ütles mulle midagi soome keeles. Tema pikad juuksed olid palmikusse punutud ja langesid seljale. Ta kordas oma küsimust.

      „Ma otsin oma bussi,” mõmisesin ma.

      „Sa räägid inglise keelt? Kust sa tuled?”

      „New Yorgist.”

      „New Yorgist? Mida paganat sa Helsingis teed?”

      „Ma osalen,” peatusin korraks, et röhitseda, „ee… Soome väliskorrespondentide kursusel.”

      Patsiga ilus soomlanna naeratas kaasatundvalt ning juhatas mind peatusse, kus istusin mingi bussi peale, mis sõitis kuhugi. Olin väsinud, jommis ja eksinud ning kandsin oma eluloo nüüd ette bussijuhile, kes rääkis inglise keelt suurepäraselt.

      „Mis su nimi on?” küsisin.

      „Mati.” Mati sirutas käe välja ja surus seda kiiresti, hoides teist kätt roolil.

      „Kust pärit?”

      „Noh, algselt Eestist.”

      „Eestist? Meie kursusel on üks eesti tüdruk… Epp.”

      „Epp. Kõlab eesti tüdruku moodi küll,” naeratas ta.

      „Kui ma esimest korda osalejate nimekirja nägin, ei uskunud ma, et kellelgi võiks nii lühike nimi olla.”

      „Jajah. Eestlastel on palju naljakaid nimesid,” naeratas Mati. „Minu venna nimi on Uku.”

      „Yoko?”

      „Ei, mitte Yoko,” naeratas ta. „U-ku.”

      Kui olime juba üsna kaua Helsingi kõrvaltänavatel kurseerinud, jõudis Mati lõpuks kannule bussile nr 55.

      „Viimane võimalus,” ütles Mati. „Bussid lõpetavad umbes sel ajal sõitmise, nii et sa pead jooksma, muidu jääd maha.”

      „Kiitos,” hõikasin talle.

      „Pole tänu väärt,” naeratas ta.

      Jõudsin bussile just parajasti ning tabasin end hetk hiljem mõtisklemast, kuidas mul on ikka elus vedanud. Mida ma oleksin teinud, kui Matit poleks olnud? Pargipingil põõnanud? Helistanud öösel kell kolm Soome välisministeeriumisse? Kui ma lõpuks ühikasse kakerdasin, öeldi mulle, et tudengid olid kambakesi mind otsima läinud. Olin küll rõõmus, et mind nõnda tähelepanelikult koheldi, ent siiski masendunud, sest taas oli alkohol minu üle võidu saanud.

      „Tead, kuidas on soome keeles „keppi tahad?”?” sosistas mulle üks araabia ajakirjanik. „Halut sie panna?”

      „Ongi nii?”

      „Jaa, ning „mulle meeldib su uus soeng” on…”

      Olime parajasti järjekordsel korrespondentide veini- ja juustuõhtul. Kas ma ühelgi Soomes veedetud päeval läksin õhtul voodisse kaine peaga? Mohammed, Egiptuse korrespondent Helsingis, oli samuti mõne klaasikese ülearu võtnud ning pidas mulle loengut Soome elu nüansside kohta.

      „Minu lugejatele meeldib üliväga see, kui ma sauna kohta kirjutan,” seletas ta. „Kujuta ette, kui eksootiline on saun kairolastele.”

      Teiste joobnud noorte kambast jooksis järsku Epp minu juurde ning kõkutas Ungari korrespondendi Réka kõrval naerda.

      „Kas saladust tead?” sosistas Epp mulle kõrva.

      „Mis saladust?” küsisin ma uudishimulikult.

      „Ah et sa ei teagi saladust?” Viimane silp oli otsekui mesilase nõelatud. Epp pöördus tagasi Réka poole, lagistas taas naerda ning jalutas minema.

      Epp oli kummaline. Kogu meie rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud alkoholi. Ta olevat hiljuti Indias aašramis1 elanud, kus inimesed harrastasid „puhast” elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.

      Mis siis oli see tema saladus?

      Mohammedil oli sauna asjus tuline õigus. Soomes saunatas meie grupp igal pool ja igal õhtul. Linnas, metsas, saartel, isegi erilistes Lapi suitsusaunades, kus seinad olid tahmast mustad ning õhk kantserogeensest suitsust tiine.

      Kord peatus meie reisiseltskond Tampere lähedal asuva suvemaja ees. Mehed kümblesid ühes saunas, naised teises. „Tavaliselt käivad kõik koos,” ütles võõrustaja Jari. „Aga me arvasime, et teile võib see ehk veider tunduda, sest te olete kõik välismaalased.” Loengute ajal olin kuulnud kõlakat, et välisminister Erkki Tuomioja ja president Tarja Halonen olid kuumadel kuuekümnendatel pidevalt koos saunas käinud. Pärast Jari käest kuuldut tundus see kaunis tõepärane.

      Karja alasti meestega koos saunatamine ei olnud ka just normaalne. Me pidime end sel hetkel veel võhivõõraste ees alasti koorima ning siis istuma hämaras ruumis üksteise kõrval laval, seda kõike väidetavalt lõõgastumiseks.

      Mida siis paljad välismaa mehed saunas räägivad, kui mõned õlled on hinge all? Suurema osa ajast arutlesime selle üle, mis võiks toimuda naiste saunas. Prantsuse ajakirjanik Florent teavitas meid oma südamesoovist karata kõiki Soome naisi. Sloveen Matjaz proovis teada saada, milline meie rühma tüdruk meile kõige rohkem meeldis. Sellele küsimusele ma küll vastata ei tahtnud, ehkki teadsin üsna hästi, mida ma ilmselt oleksin öelnud. Südamlik kanadalane Mitchell ning poisilik venelane Jevgeni, kes polnud arvatavasti veel kordagi habet ajanud, arutlesid aga inglise keele nüansside üle.

      „Kas tahad teada, kuidas on inglise keeles õrn musi kõrvalestale?” küsis Mitch Jevgenilt.

      „Muidugi! Mul on märkmik, kuhu kirjutan üles kõik sõnad, mille ma päeva jooksul olen ära õppinud.”

      „Jevgeni, õrn musi kõrvalestale on inglise keeles dildo2.”

      „Dildo? Suurepärane!” ütles Jevgeni vaimustunult. Ta peatus hetkeks ja seedis uut sõna.

      „Nõndaks, Mitch. Kui ma lähen mõne Kanada neiu juurde ja palun talt dildot, saab ta minust aru?”

      „Igatahes.”

      Kõik saunalised ajasid juttu ja tegid nalja. Ainult meie soomlasest võõrustaja Jari ei rääkinud. СКАЧАТЬ