Minu Eesti. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Ühel päeval sõitsime Croydonisse, Thornton Heathist lõuna pool asuvasse Londoni eeslinna. Läksime külla pakistanlasele Mustaqile, kes oli üksikisa ja ärimees. Epp oli saladusliku Mustaqiga tänaval kohtunud, hakanud tema väikse pojaga juttu ajama ning seejärel, kas äärmise naiivitari või tõelise seiklejana, oli nõustunud neid külastama ja nende maja ära koristama. Seda käis Epp nüüd tegemas igal reedel. Nagu võite näha, meeldis Epule asju korraldada.

      Rongiga lõuna suunas Mustaqi kodu poole sõites rääkis Epp mulle ära mehe eluloo. Mustaq oli sündinud Pakistanis, ent tulnud tööd otsima Londonisse, kus ta armus inglanna Pollysse. Polly sünnitas talle poja, ent lõpuks hakkas „täiuslikult britilikku ilma” leevendama heroiiniga. Nüüd siis kasvatas vaimses ja päikesest tulvil Pakistanis sirgunud Mustaq oma poega üksinda räpases ja jumalavallatus Londoni eeslinnas, tema naine aga käis vahel külas ning jätkas oma jõleda pahe harrastamist kusagil mujal.

      Epp rääkis mulle Mustaqi kohta ühe seiga veel. Nimelt, mees vihkas Ameerika Ühendriike ja ameeriklasi. Minu esimesel Inglismaal viibimise päeval oleks ta mind peaaegu Heathrow’st autoga ära toonud, aga kui ta sai teada, et naine, kelle ta oli palganud oma maja korda seadma, käis kodanikuga, keda esindas president George Walker Bush, keeldus ta Eppu lennujaama toomast.

      „Minu meelest ütlesid sa, et ta on Eestist,” olevat Mustaq öelnud.

      „Ei, ta on New Yorgist.”

      „Siis ma teda ära ei too,” sõnas mees ja see ideegi tundus talle tülgastav. „Ma ei aita ameeriklasi põhimõtteliselt.”

      Selle asemel sõitis Epp lennujaama bussiga.

      Hiljem üritas Epp Mustaqi veenda, et ka mulle ei meeldi president Bush ja ma ei kiida heaks Ühendriikide Lähis-Ida poliitikat… ning seetõttu ta viimaks kutsuski, küll kõheldes, mind endale külla.

      Läksime Croydoni jaamast välja, jalutasime läbi pooleldi unarusse jäetud rajooni ridamajadeni ning seejärel trepist üles Mustaqi Lõuna-Londoni oaasi. Hämar maja oli täis lärmakaid pakistani mehi, kes olid teel tagasi Islamabadi lennukile. Surusin viisakalt nende kõigi kätt ja soovisin turvalist kojujõudmist.

      Maja ise erines naabermajadest. Sel polnud eesõues muru ja sissepääs lõhnas nagu India restoran. Esikus oli hunnikute viisi musti kingi. Mustaqil käis palju külalisi ning mõned neist jäid illegaalselt tööd tegema.

      Me kõik teadsime, et olukorra tõttu maailmas ei saa me üksteisega mingitel teemadel päris avalad olla. Ühendriikide võimaliku sissetungi oht Iraaki kasvas üha ning näis, et kord kuus rappisid ususõdalased mõnel vaesel lääne inimesel pea maha ja levitasid videot internetis.

      Kena Eesti tüdruk Epp polnud ohtlik ja teda koheldi Mustaqi majas hästi. Ameeriklane New Yorgist oli aga hoopis teine ooper.

      Mustaq ei rääkinud eriti midagi, kui ta imemaitsvat lambaliha, riisi ja pitasid lauale laotas. Need olid äsja lahkunud meeste lennueelse eine riismed. Meie võõrustaja oli lühikest kasvu ja tumedate silmadega. Tal oli nokamüts peas, tema nägu ma peaaegu ei näinudki. Ta kaelas rippus raske kuldkett.

      Me piidlesime teineteist üle laua, ent ei öelnud sõnagi ega loonud isegi silmsidet. Ma ei tahtnud temaga rääkida palestiinlastest, 11. septembrist või peade maharaiumisest.

      „Väga hea toit on,” murdsin lõpuks vaikuse. „Kuidas seda tehakse?”

      „See pole veel midagi,” ütles ta vaikselt, „võrreldes sellega, mida nood mehed just sõid.”

      Epp hakkas temaga vestlema sellest, mida järgmisel päeval majas ette võtta. Mustaqi täiesti britilik 10-aastane poeg rääkis meiega samal ajal oma prillide tagant korralikus briti inglise keeles viimase Harry Potteri raamatu süžee keerdkäikudest.

      „Niisiis, millal sinu arvates Iraagis sõjaks läheb?” küsis Mustaq viimaks minult. Ta vaatas oma käsi.

      „Ma loodan, et ei lähegi.”

      „Läheb, läheb. Ameeriklased veavad juba väeüksusi kohale.”

      „Noh, ma saatsin oma senaatoritele kirju ja palusin neil selle vastu olla,” sõnasin pahuralt, „aga nad polnud minuga nõus.”

      Mustaq ragistas sõrmenukke.

      „Meie ei saa sinna midagi parata,” ütles ta. „Seepärast ma olengi siin, Londonis. Kõik mu sugulased küsivad, millal ma tagasi lähen, aga ma ei lähegi kunagi tagasi.” Ta vaatas mulle oma mütsinoka alt silma ning siis jälle oma käsi.

      Pärast sööki ütles Mustaq meile, et võime mõne naela teenida, kui aitame ta taksoteenuse lendlehti levitada. Lehed olid taksoäri kontoris mõni maja eemal. Tänasime teda toidu eest ning naasime halli ja niiskesse Londoni õhtusse. Jõudsime valge hoone juurde, mille aknast sisse vaadates võis näha umbes 20 pakistani meest kebabi nosimas ja suurelt teleriekraanilt sõltumatut telekanalit Al-Jazeerat vaatamas. Reportaaž käis sellest, kuidas koalitsiooni sõjalennukid olid just eksikombel mingit afgaanide küla pommitanud.

      Mehed kutsusid Epu tuppa ja andsid talle kastid lendlehtedega, mida me pidime levitama hakkama. Tuba lõhnas Lähis-Ida vürtside ja pesemata kehade järele. Aknad olid järjekindlalt niiskest ilmast udused.

      „Kust sa pärit oled?” küsis üks lõbusa näoga onkel pita saia näost sisse ajades.

      „Eestist,” ütles Epp kõhklemata.

      „Ja sina,” ütles mees näpuga minule näidates, „kust sina СКАЧАТЬ