Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

Чтение книги онлайн.

      Olen sind alati armastanud: mitte kolm kuud, mitte aasta, vaid esimesest pilgust armastan ma sind ja mu armastus ei närbu enne, kuni surm meid lahutab.

      Oh, mu armsaim! Mu naine! Kallim sa mulle kui päevavalgus! Lähemal sa mulle kui mu oma käed ja jalad! Ei miski peale surma saa mind sinust lahuta, ei eales!”

      Laul avas nende südamed. Järgnes pidu ja tants, lõputult energiline tants, mis on omamoodi ohjeldamatu ja mille kaudu tõsine rahvas valab välja kõik oma allasurutud pinged. See ei meeldinud Margaretile, ta oli varsti lärmist ja saginast väsinud ning rõõmustas südamest, kui teda kutsuti kolmanda päeva õhtul lahkumistoosti ütlema:

      “Nende meeste terviseks, kes võrke ja õngesid heidavad!” hüüdis ta hõbepeekrit pea kohale tõstes. “Hoidku jumal oma kätt nende kohal ja avanegu halli kala suu!”

      “Pruudi terviseks,” vastas kõige vanem kohalolev kalur, “õnnistagu jumal teda mõlema käega!”

      Seepeale pidulised lahkusid, ühed läksid oma koju Lerwicki ja Scallowaysse, teised purjetasid Iirimaale ja Šotimaale, isegi Hollandisse; ent Peter teadis, et hoolimata sellest, kui palju see pidustus talle ka maksma polnud läinud, oli see raha välja antud hea intressiga, ning et suure tõenäosusega teenib ta selle järgmisel kalahooajal tagasi.

      II peatükk

      VÄIKE PILV TAEVAS

      “Kõik armu- ja õnneõied puhkevad kaks korda.”

      Juhtus nii, et selle aasta vananaiste suvi oli ebatavaliselt pikk ja ilus. Hea ilm püsis kuni oktoobri lõpuni. Need nädalad olid Margareti ja Jani jaoks rõõmuküllased ning sellal näitas Jan end paljuski meeldivas valguses. Ta mängis hästi viiulit, ja nii kaua kui teemaks oli armastus, mõistis Margaret teda. Ta luges naisele erutavaid lugusid saagadest ja naine mõtles ainult sellele, kui kaunis mees oma välkuvate silmade ja õhetava näoga välja näeb. Ta ei mõelnud kunagi, et hing, mis saab panna elama need vanad lood, on suure tõenäosusega sugulashing nende rahutute seiklejatest meestega, kellest need lood pajatasid. Armastusest ja kodust piisas Margaretile õnneks täielikult ja ta lootis, et ka Jani unelmad on sama mõõtu.

      Ent mõne nädala pärast hakkas Jan väsima igavast elust, mis keskendus üksnes armastusele. Paljud asjad, mille ta oli mõneks ajaks kõrvale heitnud, said tema üle taas võimust. Ta tahtis, et armuromantika ja äsja-abiellunute liialdused muutuksid eriliseks õrnuseks, mis nagu vaikne kiindumus tärkab sügaval inimese parimas minas. Aga Margaret ei olnud suuteline loobuma ning Jan kartis pidevalt, et võib mõnd välist kiindumusmärki unustades naise tundeid haavata. Ta püüdis rääkida kaasale oma tööst, soovist taas merele minna, poetöö üksluisusest. Ent naine ei suutnud seda mõista. Miks peaks mees tahtma tema juurest ära minna? Oli ta lakanud teda armastamast? Tema isa oli ju poes rahul. Margareti solvas, kui ta kuulis sõnakestki poetöö vastu. Ta arvas, et armastab Jani täiuslikult ning teda oleks sügavalt solvanud Michael Snorro arvamus temast – et ta on isekas naine.

      Ühel hommikul, kui hakkas esimest lund langema, astus üks lehviva mantli, kõrge mütsi ja puukingadega suur hollandi kipper vargsi Peteri poodi ja ütles: “Sealt tulebki lõpuks Põhjatäht. Paljud juba arvasid, et ta enam ei tulegi.”

      Jan pakkis parasjagu mune, kuid andis Michaelile märku koht üle võtta, ja oli mõne minuti pärast rahvahulga seas, kes laeva tulekut jälgis. Laev tuli kiiresti, täispurjes, nagu põgeneks teda tagaajava põhjamaa talve eest. Laeva paksud küljed olid jäämägedest ja – pankadest räsitud, tema tekki katsid hülgenahad ja vaalade lõualuud ning laeva keskel urises suures tünnis väike jääkaru. Tuultest-tormidest puretud ning lume ja härmaga kaetud laeva meeskonnal oli kaugetelt ja tundmatutelt maadelt tulijate kummaline välimus. Jan oli kord selle laeva peal seilanud ning laeva esimene madrus oli tema sõber. Ta oleks justkui surnust ülestõusnut kohanud. Uhkelt ja rõõmsalt viis ta mehe oma koju. Jan tahtis, et sõber näeks tema ilusat naist. Ta oli kindel, et Margaret rõõmustab, kui saab võõrustada nii vaprat ja mehele nii kallist inimest.

      Vastupidi, naine oli sügavalt solvunud. Lambanahkses rüüs Christian Groat, õline ja tormivintsutatud, kasimata ja habetunud, tundus naise piinlikult puhtas toas sobimatu võõrkehana. See, et mees oli võidelnud loodusjõudude ja sügavikukoletistega, ei teinud teda naise silmis veel kangelaseks. Margaretile ei pakkunud huvi tema seiklused hulpivatel jääpankadel ega jäämägedelt eluohtliku hulljulgusega alla rullumine. Lugu, mis pani Jani vere keema ja tõi läikivad pisarad tema suurtesse sinistesse silmadesse, ei pannud Margareti pulssigi kõvemini lööma. Tema jaoks oli Christian Groat vaid üks labane vaalapüüdja ja see, et Jan oli toonud sellise mehe tema kolde ette ja tema laua äärde, vihastas teda.

      Jan oli haavunud ja alandatud. Külaskäik, millest ta oli nii palju lootnud, kujunes piinarikkaks katsumuseks. Ta jalutas koos sõbraga tagasi linna ega olnud võimeline õieti rääkimagi. Margaret vaikis samuti kurvalt. Ta mõtles, et Jan oli olnud tema vastu ülekohtune. Ta pidi puhastama toolipadjad, millel meremees oli istunud. Veel päevi tundis ta vaalaõli lehka, mis üle turbapõlemislõhna ja isegi üle talveõhu soolase karguse tunda andis. Isa polnud kunagi midagi sellist teinud, Margaret ei suutnud mõista Jani hoolimatust tema suhtes.

      Kaks päeva oli ta vait ja Jan talus seda väga hästi, sest ta ise oli samuti haavunud ja vihane. Kolmandal päeval hakkas ta naisega rääkima. Vähehaaval nendevaheline jahedus haihtus. Kuigi äge tüli ja mõned karmid sõnad oleksid võib-olla isegi paremini mõjunud, sest neile oleksid ehk järgnenud andestavad pisarad ja armastav leppimine. Aga nüüd läks nii, et õhtud möödusid vaikses sünguses. Margaret istus mehaaniliselt kududes, solvunud ja alistunud ilme ilusal näol, mis Jani meelelaadiga mehe jaoks oli talumatult ärritav. Kuigi Margaret ei öelnud abikaasale neil õnnetutel tundidel midagi, rääkis vanakuri selgesti tema eest.

      “Miks,” küsis too, “jääd sa selle mossis naise kõrvale, kui kõik sinu vanad semud on Ragon Torris? Seal lauldakse, jutustatakse lugusid ja tõstetakse hüvade sõprade seltsis klaasi. Keda seal veel nii innukalt ooda-taks kui Jan Vedderit?”

      Jan teadis seda kõike väga hästi. Aga kuna ta ei tahtnud oma naist õnnetuks teha, otsustas mees teda petta. Hetkel sadas lund ja tõenäoliselt sajab veel edasi; Margaret ei lähe sellise ilmaga poodi. Seepärast ütleski Jan naisele: “Michael Snorrol on palavik. Ta ei saa tööd teha. Halb lugu, üksnes mina saan teda asendada. Töö hoiab mind kaua kinni, ära mind ootama jää.” Iseendale ütles ta: “Paras oleks ta mõneks ööks üksinda jätta, sest kui ma seejärel oma kolde juurde naasen, võib tal tekkida ka tahtmine minuga rääkida.”

      Margaretil oli üdini usaldav loomus. Ta ei kahelnud Jani sõnades kunagi. Oma enesearmastuses, mis oli tema alaline armetu kaaslane, oli ta vihane Snorro peale, et see oma haigusega tema pereelu segab, ent uskus oma abikaasa juttu täielikult.

      Jan veetis kaks õhtut Ragon Torris, aga kolmandal hommikul hakkas tal südametunnistus pisut piinama. Ta vaatas Margareti ja soovis, et naine paluks: “Kas sa täna õhtul ei saaks varem koju tulla?” Ta vastanuks talle rõõmuga: “Ma tulen mis tahes tunnil, kui sa vaid soovid.” Aga õnnetuseks luges Margaret sel hetkel mune ja vähemalt kaks olid puudu. Ta oli selline naine, keda iga kokkuhoid rõõmustas ja ta arvas, et teenija on teda tüssanud või on tema kanad võõrasse pessa munenud. Sel hetkel oli see asi talle ülimalt oluline ning ta ei pannud tähelegi pinevat ja igatsevat pilku Jani silmis.

      Kui mees lõpuks ütles: “Head aega, Margaret,” tõstis naine pilgu munakorvilt etteheitavalt mehe poole. Ta mõtles, et Jan oleks võinud tema kaotuse vastu rohkem huvi tunda. Ta ei olnud veel aru saanud, et tema väiksed säästud põhjustasidki mehe südames viha ja kadedust. Mees teadis hästi, et lõputu kudumise, munade, villa ja luigesulgede kogumise tulu läks kõik СКАЧАТЬ