Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Keskne peegel oli ümmargune ja kumer. Kõike seda kinnitavad need osade valmistajad, keda õnnestus üles leida.

      Reedel, 26. septembri õhtul lasin majapidaja ja toatüdruku kuni järgmise keskpäevani vabaks. Majas põles hiliste õhtutundideni tuli ja autoga saabus kohale kõhn, tumedat verd ja kummaliselt võõramaise näoga mees.

      Tulesid märgati viimast korda umbes kell üks öösel. Kell 2.15 täheldas üks politseinik, et kõik on pime, kuid võõra auto seisab ikka veel tänaval. Kella neljaks oli auto kindlasti kadunud.

      Kell kuus palus kõhklev võõramaine hääl telefonis doktor Wilsonit minu majja minna ja mind veidrast minestusest äratada. Seda kõnet – tegu oli kaugekõnega – jälitati pärast avaliku telefoniputkani Bostoni Põhjajaamas, aga kõhnast välismaalasest ei leitud märkigi.

      Kui arst minu majja jõudis, leiti mind meelemärkuseta elutoa tugitoolist, mille ette oli tõmmatud laud. Poleeritud pinnal oli kriimustusi, mis näitasid kohta, kuhu oli toetunud mingi raske ese. Pentsik masin oli kadunud, see ei tulnud ka hiljem enam päevavalgele. Kahtlemata oli kõhn tumedavereline välismaalane selle ära viinud.

      Raamatukogu kaminas oli rohkelt tuhka, mis ilmselt oli järele jäänud pärast viimsegi paberitüki põletamist, millele ma olin mälukaotuse ajal kirjutanud. Doktor Wilson pidas mu hingamist väga kummaliseks, aga pärast süsti muutus see korrapärasemaks.

      27. septembril kell 11.15 liigutasin end jõuliselt ja mu seni maskitaoline nägu hakkas ilmet võtma. Doktor Wilson märkis, et see ilme ei kuulunud minu teisele isiksusele, vaid sarnanes väga mu tavalisele minale. Kell 11.30 pomisesin mõned väga kummalised silbid, millel tundus puuduvat seos ühegi inimkeelega. Ka paistsin ma millegagi võitlevat. Seejärel, pärastlõuna saabudes – majapidaja ja toatüdruk olid vahepeal tagasi tulnud – hakkasin ma pomisema inglise keeles.

      « – selle perioodi konventsionaalsetest majandusteadlastest kehastab Jevons tüüpilist näidet valitsevast suundumusest teaduslikule korrelatsioonile. Tema katse ühendada kaubandusliku õitsengu ja languse tsükkel päikeseplekkide füüsikalise tsükliga moodustab võib-olla…»

      Nathaniel Wingate Peaslee oli tagasi tulnud – isik, kelle aeg püsis endiselt 1908. aasta neljapäevahommikus, majandusüliõpilased poodiumil seisva kulunud kirjutuslaua poole vaatamas.

2. peatükk

      Minu tagasitoomine tavaellu oli vaevaline ja raske. Rohkem kui viie aasta kaotamine tekitab rohkem komplikatsioone, kui suudaks ette kujutada, ja minu juhtumi puhul vajasid kordaseadmist lugematud asjad.

      See, mida ma kuulsin oma tegevuse kohta pärast 1908. aastat, hämmastas ja häiris mind, kuid ma püüdsin suhtuda sellesse nii filosoofiliselt kui võimalik. Olles tagasi saanud oma teise poja Wingate’i hooldusõiguse, asusin viimaks koos temaga Crane’i tänava majja elama ja püüdsin õppetööga jätkata – kolledž oli lahkesti pakkunud mulle minu vana professoritooli.

      Alustasin tööd 1914. aasta veebruarisemestris ja püsisin seal kõigest aasta. Selleks ajaks mõistsin, kui hullusti oli kogetu mind vapustanud. Ehkki olin täiesti terve mõistuse juures – lootsin seda – ja mu algne isiksus oli puueteta, puudus mul endine jõuline energia. Mind kummitasid pidevalt ähmased unenäod ja veidrad ideed, ja kui maailmasõja puhkemine viis mu mõtted ajaloole, tabasin end mõtlemast perioodidele ja sündmustele kõige kummalisemal võimalikul viisil.

      Minu ettekujutus ajast, minu võime eristada järjestikust ja samaaegsust – need tundusid olevat kergelt kahjustatud, nii et mul tekkisid pöörased ideed elamisest ühes ajastus ja oma teadvuse heitmisest üle kogu igaviku, et omandada möödunud ja tulevaste ajastute teadmisi.

      Sõda tekitas minus kummalise tunde, et mäletan mõnda selle kaugetest tagajärgedest – nagu teaksin, kuidas see kulgeb, ja saaksin sellele tulevikuteabe valguses tagasi vaadata. Kõigi niisuguste ebamälestustega kaasnes suur valu ja tunne, et nende ette on seatud mingi kunstlik psühholoogiline tõke.

      Kui oma muljeid arglikult teistele mainisin, reageeriti erinevalt. Mõned vaatasid mind ebamugavustundega, aga matemaatikateaduskonna inimesed kõnelesid uutest arengutest relatiivsusteoorias – mida sel ajal arutati ainult õpetlaste ringkondades ja mis pidi hiljem nii kuulsaks saama. Nad ütlesid, et doktor Albert Einstein viib aja peatselt kõigest ühe mõõtme staatusesse.

      Ent unenäod ja segased tunded häirisid mind, nii et pidin 1915. aastal oma tavalisest tööst loobuma. Need muljed hakkasid kahtlemata muutuma ärritavaks, tekitades minus visa ettekujutuse, et mu mälukaotuse põhjustas mingisugune jumalakartmatu vahetus; et ma olin tõepoolest pidanud taluma asendamist teise isiksusega.

      Nõnda mõlgutasin ebamääraseid ja hirmutavaid mõtteid oma pärisisiksuse asukoha üle neil aastatel, mil mu keha oli teise valduses. Kui sain inimestelt, ajalehtedest ja ajakirjadest teada täpsemaid üksikasju, häirisid kummalised teadmised ja mu kehast hiljuti lahkunud asuka imelik käitumine mind üha enam.

      Teisi hämmastanud veidrus tundus hirmsal kombel kokku sobivat mingisuguse salateadmiste taustaga, mis valutas minu alateadvuse sügavikes. Hakkasin palavikuliselt otsima iga teabekildu selle teise isiksuse uuringute ja reiside kohta neil mustadel aastatel.

      Mitte kõik mu mured polnud sellesarnaselt pooleldi abstraktsed. Olid unenäod – ja need näisid muutuvat üha eredamaks ja konkreetsemaks. Teades, kuidas neisse tavaliselt suhtuti, mainisin neid harva kellelegi peale oma poja või teatavate usaldusväärsete psühholoogide, kuid viimaks hakkasin teaduslikult uurima teisi amneesiajuhtumeid, et aru saada, kui tüüpilised või ebatüüpilised niisugused nägemused võiksid olla.

      Tulemused, mille saamisele aitasid kaasa kogenud psühholoogid, antropoloogid ja vaimuarstid, ning uurimistöö, mis hõlmas kõiki andmeid lõhestunud isiksuste kohta alates deemonist seestumise legendidest kuni meditsiiniliselt tõepärase olevikuni, esialgu pigem häirisid kui lohutasid mind.

      Avastasin peagi, et enamasti amneesiajuhtumite puhul selliseid unenägusid ei täheldatud. Järele jäi imeväike hulk kirjeldusi, mis aastaid hämmastasid ja vapustasid mind sellega, kuivõrd sarnanesid need minu kogemustele. Osa neist olid iidse folkloori killud, teised meditsiiniannaalide juhtumikirjeldused, paar tükki tavalistesse lugudesse peidetud anekdoodid.

      Seega näis, et ehkki minu vaevus on imeväärselt haruldane, on seda pikkade ajavahemike tagant ette tulnud juba inimkonna annaalide algusest saadik. Mõnel sajandil võis esineda üks, kaks või kolm juhtumit, teisel mitte ühtegi – või vähemalt mitte ühtegi sellist, mille andmed oleksid säilinud.

      Põhiolemus oli alati sama – vaheda mõistusega isikut valdab kummaline teisene elu ja tema olemisviis on pikemat või lühemat aega täiesti võõras. Esialgu iseloomustab seda vokaalne ja kehaline kohmakus, hiljem aga massiline teaduslike, ajalooliste, kunstialaste ja antropoloogiliste teadmiste hankimine, kusjuures seda tehakse palavikulise entusiasmi ja täiesti ebanormaalse omandamisvõimega. Seejärel õige teadvuse äkiline naasmine, kusjuures isikut jäävad alatiseks vaevama aeg-ajalt esinevad ähmased segase päritoluga unenäod, mis meenutavad fragmente mingist võikast mälestusest, mis on üksikasjalikult maha kustutatud.

      Nende painajate suur sarnasus minu enda omadega – isegi mõnes kõige väiksemas üksikasjas – ei jätnud mulle kahtlust nende tähendusrikkalt tüüpilise iseloomu kohta. Üks või kaks juhtumit kõlasid pealegi jumalat teotaval viisil ähmaselt tuttavana, nagu oleksin neist varem kuulnud mingi kosmilise kanali kaudu, mis on sügavamaks kaalumiseks liialt haiglane ja kohutav. Kolmel korral mainiti konkreetselt niisugust tundmatut masinat nagu see, mis oli olnud minu majas enne teist muutumist.

      Nende uuringute ajal tegi mulle veel muret asjaolu, et mõnevõrra sagedamini esines juhtumeid, kus vilksamisi nägid seesuguseid painajaid inimesed, kellel polnud СКАЧАТЬ