Džentelmenid. Paavo Kivine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Muidugi. Aga kust nemad seda tunnevad?

      ALEX: See-eest kortsud on käega katsuda.

      MAX: Mõistus… Ah, ärme hakka jälle otsast peale. Nii ära tüüdanud.

      ALEX: Muidugi on penss väiksem kui palk. Aga no kuule, ta on sul vähemasti kindlalt käes… Mees iseasi.

      MAX: Ei mehe peale ülearu loota või. Kui just ära ei jookse, siis ära sureb kindlasti varem.

      ALEX: Nii et võta aga penss ja pea naeru. Kulud pole ju ka enam need, mis nooremast peast. Ainult juuksevärv ja telefoniarved. Ei mina tea, mis nad sest vanusest kardavad?

      MAX: Oota, oota, see päris laul neil alles algab, kui varsti selgub, et nad kõik on sündinud eelmisel aastatuhandel. Viimane kui üks! Katsu siis valetada. Kujutad ette?

      ALEX: Ho-ho-hoo! Vaat see on ooper! Kuule, see vist ongi see nende maailmalõpp.

      (Paus.)

      ALEX: Kui nüüd arutada, mispärast nad valetavad, siis üks põhjus on kindlasti see, et naisterahva organism lihtsalt ei kannata tõtt välja.

      MAX: Muidugi. Kui ikka oled valega ära harjunud, oled sellest nii-öelda läbi imbunud, eks siis lööb sõnake tõtt nagu nuiaga pähe küll.

      ALEX: Ma toon näite. Meil käis eile torulukksepp. Küsis pärast juua. Noh, mul naine toob, mees joob – ja kus teeb näo, vaata, et hakkab surema. Mis selgus: naine oli andnud puhast vett! Sedasi töömeest narrida… Naiste valetamisega on täpselt sama: oled kord pihta hakanud, siis pane aga surmani. Muidu viib tõde tervise.

      MAX: Noh, eks ole meestegi tõekannatamisel piirid. Ütleme näiteks kui Inglismaa kaotab.

      ALEX: Mis ei saa olla tõsi.

      MAX: Isegi kui numbrid näitavad.

      ALEX: Näidaku või kümme korda järjest…

      MAX: … ikka on selline asi vale…

      ALEX: … mis me siis veel naistest räägime…

      MAX: … kel on jumala ükskõik, võidab see Inglismaa või kaotab.

      (Paus.)

      MAX: Üks asi paneb mind alati imestama: kust nad küll aru saavad, kui sina teinekord kah nagu… natuke proovid?

      ALEX: No kuule, proff võtab asjaarmastaja iga kell vahele.

      MAX: Aga missugune pahandus!

      ALEX: Oh-oh-hoo! Ilmotsata!.. Kuigi sinu vale polegi ju teab mis vale. On lähemalt vaadates – kuidas seda nüüd täpsemalt öeldagi? – on mitte kogu tõde. Ehk kujundlikult öeldes: sa paned jutule niipalju valet sekka, et tõde ikka koos seisaks. Nagu sisepoliitikas.

      MAX: Eks ta ju sisepoliitika olegi. Perepoliitika.

      ALEX: Aga vaevalt saad oma süütu asjakesega maha, kui juba vaatab teine sind, pea viltu, nagu vana vares vihmaussi. Küsib: Mis, oled haige või?

      MAX: No kurat! Kui oled enda arust viimase välja pannud! Kui sul pole enam absoluutselt mingeid reserve.

      ALEX: Ütledki hädaga: jah, ega hea olla küll ei ole, vist on isegi väike palavik. Tunned, justkui oleksid milleski süüdi.

      MAX: Milles? Vaat see just viha teebki! Et oleksid justkui süüdi, kuigi tegelikult ei ole.

      ALEX: Sa ei mõelnud ju midagi halba. See võis sul olla lihtsalt vale vale pärast. Kunstiline vale. Muinasjutt!

      MAX: Muidugi! Nagu vennad Grimmid! Looming. Mida tuleks hinnata, üheskoos nautida…

      ALEX: Eks ta naudibki. Sinu santi seisu. Ja haarab initsiatiivi. Kannab mängu sinu värava alla.

      MAX: Mitte ei tea, kuidas see neil alati õnnestub! Samal ajal kui sina tunned oma valenatukese pärast sellist hingepiina et…

      ALEX: … et mõtled esimese hooga: oh, olgu see viimane kord! Selline loll nõrkusehoog. Pärast läheb muidugi üle.

      MAX: Õige ruttu läheb üle. Mis mees sa muidu oled!

      ALEX: Vahe, Max, on selles, et sina omast arust arvad, et mängid ka mingit mängu. Aga tema teab, et ta juhib mängu. See on, mis lootuse võtab.

      MAX: Jah, masendab. Kui näed, et sinu loominguline etteaste jääb mitte ilus, vaid resultaadis vastase omale alla…

      (Paus.)

      ALEX: Üldiselt valetavad mehed käsu peale. Siis, kui sind on selleks ametisse pandud.

      MAX: Jah. Advokaadid. Ajakirjanikud. Tennise joonekohtunikud.

      ALEX: Meeletult rasked ametid. Sest kas neil endil süda sees ei valuta? Valutab, aga kannatavad ära, sest see valu vähemasti kompenseeritakse. Rahaliselt, ma mõtlen.

      MAX: Aga naised valetavad täiesti ilma rahata.

      ALEX: Mehele on valetamine sündmus. Ta valmistub selleks.

      MAX: Muidugi. Võtad selleks kohe rohkem aega. Ei lähegi enne koju, kui vale on valmis.

      ALEX: Mingu aega või hommikuni.

      MAX: Enamasti lähebki.

      ALEX: Võtad asja tõsiselt. Pead sõpradega nõu, kuulad teiste kogemusi. Õpid vigadest.

      MAX: Lihvid teksti. Harjutad. Võtad veel koduukse taga materjali läbi. Närveerid.

      ALEX: Muretsed, kas kõik sai ikka küllalt hea. Kes siis oma naisele viletsat valet tahab pakkuda?

      MAX: Nii nõudlikule publikule – mitte iial. Väga ohtlik!

      ALEX: Tahad, et su vale näeks hea välja ja mis peaasi – oleks usutav.

      MAX: Täpipealt nagu kunst. Mis ma siis kogu aeg räägin! Ma ütleksin koguni: su vale on traagiline kunst.

      ALEX: Ja su läbikukkumine on niisama traagiline kui kunstnikul.

      MAX: Kuigi sind ei vilistata välja, vaid lihtsalt jäetakse välja.

      ALEX: No ma ei tea… Mida saab nõuda ühelt mehelt, kes on selles kunstis ikkagi asjaarmastaja?

      MAX: Aga tahab ka anda oma parima!

      ALEX: Naised võiksid seda mõista. Mitte tahta mehelt võimatut.

      MAX: Jah. Tehku vähemalt nägu, et usuvad. Valetagu kas või!

      ALEX: Jah… Nagu sul valetades enda huvid mängus oleksid.

      MAX: Noo? Kelle siis veel?

      ALEX: Naise loomulikult! Mees valetab ju ainult naise enda pärast. Sellepärast, et ta teda armastab.

      MAX: Oota! Kas sa siin natuke?..

      ALEX: Mitte põrmugi, mitte põrmugi! Sest vaata. Ütleme, oled öö läbi ära olnud. Mis sa koju tulles naisele ütled? Kas nii, nagu asi oli? Jätkub sul tõesti südant, et talle täit tõtt СКАЧАТЬ