Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sobrav kunstnik. „Meie esiemad kandsid kunagi ammu umbes selliseid. Kuidas need tunduvad?”

      Ehte pihku võtnud Nora vaatab seda üksisilmi nagu kummitust, sest isegi see paistab tuttav. Déja vu justkui jätkuks. Veider lugu – ehted pole nende pere naisi kunagi vaimustanud. Nii vanaemal kui emal mahtusid ketid-keed ühte pisikesse karpi. Ka tütreid kasvatati teadmises, et enese esiletõstmine väärib halvakspanu.

      Sellega seoses on Nora alati arvanud, et niimoodi leevendas ema oma kibestumist luhtunud võimaluse pärast suurel laval särada. Tal ei õnnestunudki teostada unistus, et inetust pardipojast sirgub luik, keda imetleva aplausiga lavale tagasi kutsutakse. Ehkki ta ise eitaks seda kõike tuliselt.

      Ehk oli vanaemal sarnane ripats? Nora ei mäleta, et oleks olnud. Vanaemal oli vaid peotäis punaseid nelke, mida vanaisa talle kuni surmani igal sünnipäeval tõi. Täpselt ühesugused õied. Aga emal olid lillede asemel vahuveinid, mida isa talle seni pidupäeviti külmkappi pistis, kuni võttis nõuks nende juurest minema kolida. Vahuveinid muidugi jäid, neid ostis ema seejärel ise, niristas jooki kõrgesse klaasi ja vaikis pidulikult. Kui isa mõni aasta hiljem oma sõiduautos veokiga kokku põrkas ja õnnetult surma sai, andis see emale võimaluse hakata täieõiguslikuks leseks, kes käis esikukappi jäänud meestemantliga vestlemas ja hoidis majapidamisraha truu järjekindlusega papa pruuniruudulise pintsaku taskus. Sestpeale elaski isa neil justkui kapis.

      Aga pussikujulise ripatsi tuttavlikkus painab Norat. Mõnikord valdab teda tunne, et kui asjad nii edasi lähevad, muutub pea mälupiltide ja meelepetete sasipuntraks. Ees ootab vaikne hullumine. Kummaline, miks ta just seda kardab? Nende pereloos puuduvad andmed arukaotuste kohta. Vähemasti avalikkuse silmis, sest varju pakkuvate koduseinte vahel võib ju igaüks endale terake hullust lubada. Kuid miks nägi ta aastaid unes oma ema hulluksminemist? Need olid kõige hirmsamad unenäod üldse.

      Ebameeldiva enesetunde seljatamiseks otsustab Nora emale helistada. Ehk oskab tema vastata, kas tütrel võiks selle paigaga mingi seos olla. Telefoni kõrva ääres hoides kuulab ta kutsuvat tooni, millele keegi ei kavatsegi vastata.

      „Võta nüüd toru. Ära mängi lolli,” pomiseb ta omaette.

      Aga tema pobisemine ei mõju. Nagu ei mõjunud ka lapsepõlve kuumad palavikud, lõikavad kurguvalud või kurvad tujud. Nendega pidi üksi hakkama saama. Kui ema andus oma masendusele ja sellesse vabatahtlikult uppus, ei lugenud miski. Tema toa uks läks lukku ja kõrvad jäid kurdiks kõigele peale muusika, mida ta lugematutelt plaatidelt kuulas. Kaeblemise asemel tuli Noral tekk üle pea tõmmata ja ennast ise lohutada. Laste haigestumine oli nende peres suurim patt. See lõikas kui noaga lahti need haavad, mis löödi ema hinge sõnadega: „Balletitrupis sinuga enam ei arvestata. Eks vaatame, mida kaugem tulevik toob. Ballett vajab täielikku pühendumist. Teisiti pole mõtet. Sul on kaks last kodus, need muud ei tee, kui jäävad haigeks.”

      Ja nii läkski. Pikki aastaid ei astunud ema üle koduteatri läve ja leidis lõpuks tööd algajatele seltskonnatantsu õpetades. Varvastel tippivatest inimestest sai nende kodus tabuteema. Oli aegu, mil Nora ja tema õde tõusid hetkeks varvastele, et anda ema süveneva tujutuse kohta sõnatuid vihjeid. Hiljem nad seda enam ei teinud. Ka haigeks püüdsid nad võimalikult harva jääda.

      „Mida põrgut, võta see toru nüüd vastu!” sisistab Nora üha enam ärritudes.

      Aga ema telefon eirab teda tuima ükskõiksusega. Nagu ei ühendaks neid miski. Ometi peab Nora kellegagi rääkima. Kuna ülejäänud paistavad alles ümbrust uudistavat, arvab Nora, et jõuab veel õele kõne teha.

      Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iialgi telefonihelinale vastamata – olgu kui tahes sügav öö või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised. Võite otsast alata! Kuigi ilmselt mõjuks see pakkumine liiga ootamatuna. Viks pereema oleks krapsti pliidi juures tagasi, kantseldaks ikka üksinda kolme last, rabaks mitmele firmale raamatupidamist teha, maksaks kohusetundlikult Soome riigile makse – õde kolis kunagi hormoonide mõjul üle lahe –, ostaks lastele uusi riideid ja ülejäänud pisku eest turgutaks oma välimust.

      „Ann kuuleb,” kostub telefonist kurisev tämber.

      „Tere, kuidas läheb? Oled ikka elus?” uurib Nora reipalt.

      „Pole viga. Kuidas sul endal läheb, kullake?”

      „Ah, istun siin mingi mäe otsas. Hakkame mingit lavastust tegema.”

      „Teete proovi, kallis?”

      „Varsti hakkame. Seekord saab minust kolmekümneaastase naise armastus.”

      „Mis asi?” imestab õde. „Ongi kohe selline lugu või?”

      „Ei, lugu meil seekord polegi. Kõik sünnib kohapeal, mõne kuu jooksul. Teeme ja katsetame, eks siis näeb, mis välja kukub.”

      „Kallis, sul läheb siis küll raskeks. Rohkem kui roodu jagu mehi, üks värvikam lontrus kui teine. Peaksid ikka monotükki nõudma!”

      „Mida sa sellega öelda tahad?” pärib Nora vastu.

      Aga vastuse asemel kostub telefonist kilinat, kolinat ja kõrgel häälel kriiskava poisi hüüded, kelle puhul Nora on kindel, et temast saab maailmakuulus kastraatlaulja.

      „Issand, Patrik, palun ära kisu seda, ma ju rääkisin sulle, jäta järele, see kukub alla! Räägi edasi, kullake, ma kuulan sind, see kuradi poiss ei saa aru, ta kohe peab selle riiuli endale kaela tõmbama. Sa räägi edasi, kallis, ma kuulan sind…”

      „Ma küsisin ju sinult, mida sa sellega öelda tahad?”

      Aga neil ei lasta rääkida, sest tulevane kastraat soovib oma hääleulatust proovile panna, saates end seejuures müraga, mis tekib esimesi ettejuhtuvaid esemeid kokku lüües.

      „Oota, mida ma öelda tahan? Patrik, tule siia! Jäta see kisendamine järele, tule ma annan sulle õuna, söö niikaua õuna, ma pean tädi Noraga rääkima. Oota, kuhu me nüüd jäime?”

      „Et ma peaks endale monotükki nõudma,” meenutab Nora kannatlikult.

      „Ah jaa, monotükki. See oleks huvitav. Igal juhul võiksid sa enda vastu aus olla. Kurat, Patrik, ma annan sulle kere peale, kui sa selle nüüd katki tõmbad.”

      „Mis mõttes aus?”

      „Selles mõttes, et mida armastus sinu jaoks tähendab,” ütleb õde. „Patrik! Lõpeta kohe ära, mida sa kisendad, mis sul nüüd viga on? Olgu, kallis, ma pean praegu lõpetama, see laps ajab mu hulluks, ma helistan sulle hiljem tagasi.”

      Tuut-tuut-tuut… Tõepoolest, ei saaks öelda, et õega peetud kõned ja kohtumised Nora emadusega seotud mõtetele just innustavalt mõjuksid. Lapsed suudavad enamiku ajast nii kuradi tüütud olla. Jah, muidugi on ta lapse saamisele mõelnud, sest ei tahaks muutuda grimmi järgi lõhnavaks vanamooriks, kes ei tea muust kui teatrist, kuid praegu pole aeg tema jaoks küps. Pigem üritada kolmekümneaastase naise armastusele kuju anda kui selle viljadega tegeleda. Õde soovitas tal enda vastu aus olla. Aga see polegi nii lihtne. Sel juhul peaks ta avalikult oma armastuseahnust tunnistama. Seda täitmatust, mida kannustab igatsus lugematul arvul ihalevaid pilke köita. Kuskil sisimas istub ju СКАЧАТЬ