.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vang suri pingutustele vaatamata mitu tundi enne sihtpunkti jõudmist.

      Kohe pärast maandumist teatasid Mossadi agendid Isserile Israeli surmast. Ramsad käskis surnukeha lennukisse jätta ja pilootidel valmistuda õhku tõusmiseks. Laip heideti merre kaugel Iisraeli rannikust.

      Ootamatu äpardus tekitas Mossadi peakorteris ohtralt ärevust. Isser läks esimesel võimalusel peaminister Moshe Sharetti jutule ja palus temalt luba algatada ohvitseri surma puudutav juurdlus. Sharett määras selleks ametisse kaks meest, kelle juurdluse tulemused tõestasid, et Mossadi agendid polnud teinud midagi valesti. Nad olid püüdnud vahistatu kohtuistungi pidamiseks Iisraeli toimetada, aga tema surmas nad süüdi ei olnud. Surma peamiseks põhjuseks oli oletatavasti uinuti üledoos, kuid veel aastaid hiljemgi väitis pardal olnud arst, et surma põhjustasid õhurõhu järsud muutused. (1960. aastal osales sama arst anestesioloogina Eichmanni vahistamisel Argentinas.)

      Isseri mehed uurisid Avneri dokumente ja leidsid nende hulgast Jeruusalemma katoliku kiriku poolt väljastatud usutunnistusi ja soovituskirju. Avner oli kavatsenud pärast riigisaladuste maha parseldamist põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Tema kohvrist leiti laevapilet Brasiiliasse.

      Järgmine probleem, mis Isseril tuli lahendada, oli Avner Israeli perekond. Ta oleks pidanud Matilda enda juurde kutsuma ja paljastama talle kogu tõe, kuid Mossadi agendid, kellel oli operatsiooni äpardunud lõpu pärast piinlik, otsustasid peaminister Sharetti nõusolekul heita tõde ajaloo prügikasti. Mossad läkitas ajakirjandusse kapten Avner Israeli saatusest väljamõeldud lugusid. Mainiti, et mees oli Iisraelist põgenenud võlgade ja keeruliste armusuhete tõttu. Väljamõeldised kütsid mõistagi lugejate kirgi ja sattusid enamasti ajalehtede esikaanele.

      Matilda, tema poeg Moshe Israel-Ivor ja mehe vennad ei teadnud aastaid, mis tegelikult Avneriga juhtus. Nad uskusid, et ta on endiselt elus ja viibib kusagil Lõuna-Ameerikas.

      Mossadi vale oli andestamatu. Esimeseks läbikukkumiseks oli see, kuidas nad Israeli kohtlesid, vaatamata sellele, et tegemist oli riigireeturiga. Teine viga oli vaikimisvandenõu, Israeli nime sõjaväedokumentidest kustutamine ning Avneri naisele ning vendadele valetamine. Rafi Eitan ja mitu Mossadi agenti olid vastu, et Avneri surnukeha merre heidetakse, aga nende arvamus ei lugenud midagi.

      „Neil päevil oli Väike Isser härra Julgeolek,” rääkis Eitan. „Ta oli salateenistuse ainuvalitseja ning tema otsuseid ja käske ei seatud kunagi kahtluse alla ega vaidlustatud.”

      Aastaid hiljem tuli kogu lugu ikkagi avalikuks, mis on tõestuseks selle kohta, kui raske on inimest lihtsalt ära kustutada. Isegi surnud võivad vahel rääkida.

      Viies peatükk

      „See või? See on Hruštšovi kõne…”

      Kõik algas ühest armuloost.

      1956. aasta kevadel armus Lucia Baranowski pööraselt ühte nägusasse ajakirjanikku, kel nimeks Victor Grayevsky. Naise abielu kommunistliku Poola asepeaministriga oli karidel ja nad kohtusid haruharva. Lucia töötas Poola Kommunistliku Partei peasekretäri Edward Ochabi assistendina. Kolleegid olid veetleva ajakirjaniku visiitidega Lucia juurde ammu harjunud ja naine ei teinud oma tunnetest mingit saladust.

      Victor oli Poola Uudisteagentuuri (PAP) vanemtoimetaja ning tegeles Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa suhetega. Tegelikult oli ta juut ja tema pärisnimi oli Victor Spielman. Nime muutis ta ära sõprade soovitusel aastaid tagasi, kui astus Kommunistlikkusse Parteisse, sest Spielmani nimega poleks ta karjääriredelil kuigi kaugele jõudnud. Grayevsky aga kõlas poolapäraselt.

      Victor oli alles poisike, kui sakslased teise maailmasõja ajal Poola vallutasid. Tema perekonnal õnnestus Venemaale põgeneda ja tänu sellele pääseda genotsiidist. Sõja lõppedes pöördusid nad tagasi Poola. Victori vanemad ja noorem õde emigreerusid 1949. aastal Iisraeli, kuid veendunud kommunist ja Stalini pooldaja Victor otsustas jääda Poola, et koos aatekaaslastega ehitada üles töölisklassi paradiis.

      Keegi aga ei aimanud, et noore kommunisti südames oli tärganud kahtlus. 1955. aastal külastas ta oma Iisraelis elavaid sugulasi ja nägi hoopis teistsugust maailma – vaba ja arenevat juudi demokraatlikku rahvast, kelle unistused ja eluolu erinesid kardinaalselt nõukogude propaganda maalitud ettekujutusest.

      Poola naastes hakkas 30-aastane Victor kaaluma, kas ta ei peaks samuti Iisraeli emigreeruma. 1956. aastal, ühel aprillikuu hommikul külastas Victor taas oma parteikontoris töötavat kallimat. Naise kirjutuslaual lebas punaste kaantega toimik, millele oli peale löödud tempel „Ülisalajane”.

      „Mis see on?” küsis Victor.

      „See või? See on Hruštšovi kõne,” vastas Lucia ükskõikselt.

      Victor kangestus. Ta oli Hruštšovi kõnest üht-teist kuulnud, kuid ei olnud iialgi kohtunud inimesega, kes oleks seda näinud või lugenud. See oli üks paremini hoitud Nõukogude Liidu riigisaladus.

      Victor teadis, et Nõukogude Kommunistliku Partei peasekretär Nikita Hruštšov oli möödunud aasta veebruaris toimunud 20. kongressi jaoks kokku pandud kõne Kremlisse saatnud. 25. veebruaril veidi enne südaööd paluti kõikidel väliskülalistel ja teiste riikide parteijuhtidel istungisaalist lahkuda. Seejärel astus Hruštšov kõnepulti ja pidas 1400 nõukogude saadikule kõne, mis olevat kõiki kohalviibijaid jahmatanud ning šokeerinud. Mida ta neile rääkis? Ühe ameeriklasest ajakirjaniku sõnul, kes toimunust läände esimese ülevaate edastas, kestis kõne neli tundi, mille käigus kirjeldas Hruštšov detailselt verdtarretavaid kuritegusid, mille oli toime pannud miljonite kommunistide poolt armastatud Stalin. Hruštšov süüdistas Stalinit massimõrvades, mille käigus hukkusid miljonid inimesed. Räägiti, et nii mõnedki saadikud kuulasid kõnet nuttes ja juukseid katkudes, osa minestas või sai südamerabanduse. Vähemalt kaks inimest sooritas hiljem enesetapu.

      Hruštšovi avameelsest kõnest ei jõudnud sõnakestki Nõukogude meediasse. Üksikud katked levisid Moskvas kuulujuttudena ja mõned lõigud loeti ette kinnistel parteijuhtide koosolekutel, aga kogu teksti valvati kiivalt. Välisajakirjanikud olid Victorile öelnud, et Lääne salateenistused näevad kõvasti vaeva, et Hruštšovi kõne oma valdusesse saada. CIA oli selle eest lausa miljoni dollari suuruse vaevatasu välja pannud. Ennustati, et kui tekst peaks avalikkuse ette jõudma, tekitab see kommunistlikes riikides kohutava kaose ja kriisiolukorra. Stalin oli ebajumal sadadele miljonitele kommunistidele nii Venemaal kui ka teistes riikides. Kuritegude paljastamine oleks hävitanud nende usu, mis omakorda oleks võinud viia Nõukogude Liidu lagunemiseni.

      Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestunud kellelgi Hruštšovi kõnele ligi pääseda. Victori kõrvu oli jõudnud kuuldus, et Hruštšov oli otsustanud saata mõned koopiad kõnest Ida-Euroopa kommunistlike parteide juhtidele. Ilmselt niimoodi oligi see punaste kaantega kaust Lucia kirjutuslauale jõudnud.

      Kui Victor nägi kõnet, tekkis tal hullumeelne mõte. Ta küsis Lucialt, kas võib kausta paariks tunniks laenata, et seda rahulikult kodus lugeda. Victori suureks üllatuseks naine nõustuski. Ta oli alati õnnelik, kui sai Victorit millegagi rõõmustada.

      „Võid küll võtta, aga too see enne kella nelja kindlasti tagasi, pean kausta siis seifi viima.”

      Victor luges kodus kõne läbi. See oli tõepoolest jahmatav. Hruštšov purustas julgelt ja midagi varjamata kauni legendi kõikvõimsast Jossif Vissarionovitš Stalinist. Temani olid jõudnud kindlad tõendid selle kohta, et Stalin oli võimul oldud aastate jooksul sooritanud koletislikke kuritegusid ja andnud korraldusi mõrvata miljoneid inimesi. Oma kõnes tuletas ta publikule meelde, et Lenin oli parteid Stalini eest hoiatanud. Hruštšovi kõne purustas „rahvaste päikeseks” nimetatud mehe isikukultuse. Ta kirjeldas üksikasjalikult, kuidas Nõukogude Liidus küüditati terveid СКАЧАТЬ