Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teinud, mida ka Lizaveta ise teadis, ja testamendis polnud viimasele kopikatki määratud, välja arvatud liikuv varandus, toolid ja muu; kogu raha aga oli määratud kuhugi N. kubermangu kloostrile vanaeide hingepalve tasuks igaveseks ajaks. Lizaveta oli linnakodanik, aga mitte ametnikkude killast, alles neiu ja keha poolest väga nurgeline, haruldaselt pikk, jalad suured ja nagu väljapoole pööratud, kandis alati kulunud sikunahast kingi ja armastas puhtust. Peaasi, mida üliõpilane imestas ja mis teda naerma ajas, oli see, et Lizaveta oli alalõpmata rase.

      «Sa ise ju räägid, et ta on värdjas?» tähendas ohvitser.

      «Jah, tõmmu teine, nagu mõni naiserõivais soldat, kuid tead, värdjas pole ta sugugi. Tal on nii heasüdamlik nägu ja silmad. Isegi väga. Tõendus – ta meeldib paljudele. Niisugune vaikne, sõnatu, leplik, kõiges leplik. Naeratus on tal isegi väga kena.»

      «Ta meeldib ju sinulegi?» naeris ohvitser.

      «Sellepärast, et ta on imelik. Ei, tead, mis ma sulle ütlen: mina tapaksin selle neetud vanaeide ja rööviksin paljaks ja ma kinnitan sulle, et teeksin seda ilma vähimagi südametunnistuse piinata,» lisas üliõpilane tuliselt juurde.

      Ohvitser hakkas jällegi naerma, kuna aga Raskolnikov võpatas. Kui imelik!

      «Pea, ma tahan sulle tõsise küsimuse esitada,» rääkis üliõpilane ägedamaks muutudes. «Praegu heitsin ma muidugi nalja, kuid pane tähele: ühel pool rumal, mõttetu, tühine, kuri, haige eidetudike, keda pole kellelegi vaja, vaid otse vastupidi – kes on kahjulik ja kes isegi ei tea, milleks ta elab, surres homme, tunahomme niikuinii. Mõistad? Mõistad?»

      «Noh, mõistan,» vastas ohvitser ja vahtis tähelepanelikult ägestuvat kaaslast.

      «Kuula edasi. Teisel pool noored, värsked jõud, kes hukkuvad asjatult toetuse puudusel igal pool tuhandete kaupa! Sada, tuhat asja ja kavatsust võiks korraldada ja parandada vanaeide rahaga, mis on nüüd määratud kloostrile! Võib-olla sajad ja tuhanded olendid, kes on õigele teele juhitud, kümned perekonnad, mis oleksid päästetud kerjusekepist, purunemisest, hukatusest, liiderlikkusest, suguhaigustest, – ja seda kõike tema, selle eide raha eest. Tapa ta ja võta tema raha selleks, et selle abil end pühendada inimsoole ja üldisele üritusele: mis sa arvad, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd? Ühe elu eest – tuhanded elud, mis on päästetud kõdunemisest ja roiskumisest. Ühe surma tasuks tuhat elu – see on ju lihtsalt aritmeetika! Ja mis tähendab üldisel kaalul selle rinnahaige, rumala ja kurja liigkasuvõtja elu? Mitte enam kui täi või prussaka elu, isegi seda pole ta väärt, sest vanamoor on ju kahjulik. Tema pureb ju võõrast elu: alles hiljuti hammustas ta kurjuses Lizaveta sõrme; peaaegu oleks pidanud sõrme otsast ära lõikama!»

      «Muidugi, ta ei ole väärt, et ta elaks,» tähendas ohvitser, «kuid siin on ju loodus.»

      «Ah, vend, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest. Öeldakse: «kohusetunne, südametunnistus» – ma ei taha midagi öelda kohusetunde ja südametunnistuse vastu – , aga kuidas me neid mõistame? Pea, esitan sulle veel ühe küsimuse. Kuula!»

      «Ei, pea! Mina esitan sinule küsimuse. Kuula!»

      «Noh!»

      «Praegu sa räägid ja targutad, aga ütle mulle: kas sa ise tapaksid selle vanaeide?»

      «Mõistagi, et ei! Ma räägin õiglusest… Minus polegi siin küsimus!..»

      «Aga minu arvates on nii, et kui sa ise ei söanda, siis pole siin ka mingit õiglust!.. Lähme teeme veel ühe partii!»

      Raskolnikov oli suures ärevuses. Muidugi, see oli kõige harilikum ja sagedasem, juba nii mitugi korda kuuldud noorte kõnelus ja mõtted, kuigi varemini teisel kujul ja teise teema näol. Aga mispärast pidi ta just niisugust kõnelust ja niisuguseid mõtteid kuulma just nüüd, kui tal ka omas peas olid tärkamas… just samasugused mõtted? Ja mispärast just nimelt nüüd, kui ta oma mõtte vanaeide juurest tulles kaasa tõi, satub ta kuulma kõnelust samast vanaeidest?.. Temale tundus see ühtelangemine alati imelikuna. Sel tühisel trahterikõnelusel oli asja edaspidisele arenemisele haruldaselt suur mõju: nagu oleks siin tõesti mingisugune ettemääramine, näpunäide…

…

      Heinaturult koju jõudes laskus ta sohvale ja istus seal terve tunni liikumatult. Vahepeal pimenes; küünalt tal ei olnud ja pealegi ei tulnud tal mõttessegi tuld põlema süüdata. Hiljem ei suutnud ta meelde tuletada, kas ta sel korral midagi mõtles või ei. Viimaks tundis ta ennistist palavikku ja külmajudinaid ja märkas heal meelel, et sohvale võib ka pikali heita. Varsti laskus talle raske, tinane uni ja justkui rusus ta maha.

      Ta magas kaua ja ilma unenägudeta. Nastasja, kes järgmisel hommikul kella kümne paiku tema juurde tuli, tonkis ta suure vaevaga unest üles ja tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi pära peal keedetud ja teenija enda kannus.

      «Küll õige magab!» hüüdis ta pahaselt. «Ja ikka aina magab teine!»

      Raskolnikov ajas enda vaevaliselt üles. Ta pea valutas; ta mõtles püsti tõusta, kuid pööras end ringi ja langes jällegi sohvale.

      «Jällegi magama!» hüüdis Nastasja. «Oled sa haige või?»

      Raskolnikov ei vastanud.

      «Teed tahad?»

      «Pärast,» lausus Raskolnikov vaevaga, sulges jällegi silmad ja pööras end seina poole.

      Nastasja seisis tema juures.

      «Tõepoolest on ehk teine haige,» ütles ta, pööras ümber ja läks.

      Kell kaks tuli ta uuesti supiga. Raskolnikov lamas nagu ennistki. Teed polnud ta puudutanud. Nastasja haavus ja tonkis lamajat tigedalt.

      «Mis sa lõõskad!» karjus ta ja silmitses teda vastikusega. Raskolnikov ajas enda üles ja istus, kuid ei öelnud teenijale midagi ja vahtis põrandale.

      «Oled haige või?» küsis Nastasja ega saanud jällegi vastust.

      «Läheksid ometi väljagi,» ütles ta vähese vaikimise järel, «tuulgi pisut ehk lahutaks. Kas sööma hakkad või ei?»

      «Pärast,» lausus Raskolnikov nõrgalt. «Mine!» Ja ta lõi käega.

      Teenija seisis veel pisut, vaatas teda kaastundlikult ja lahkus toast.

      Mõne minuti pärast tõstis Raskolnikov silmad ja vahtis kaua suppi ja teed. Siis võttis ta leiba, siis lusika ja hakkas sööma.

      Ta sõi ainult pisut, lusikatäit kolm-neli, sedagi ilma isuta ja nagu masinlikult. Pea valutas vähem. Peale lõunasööki heitis ta jällegi sohvale pikali, kuid uni enam ei tulnud, vaid ta lamas muidu, kummuli, surudes nägu patja. Kõik näis talle viirastusena, mingisuguse imeliku unenäona: kõige sagedamini kerkisid esile pildid, nagu viibiks ta kuskil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Karavan puhkab, kaamelid lamavad rahulikult; ümberringi kasvavad palmid; kõik söövad lõunat. Tema aga joob vett, otseteed ojakesest, mis siinsamas kõrval vulisedes voolab. On nii jahe ja vesi on imeline-imeline sinine ja külm, ning voolab mööda kirevaid kive ja mööda puhast kollaste sädemetega liiva…Äkki kuulis ta selgesti, et kell lööb. Ta võpatas, virgus, tõstis pead, vaatas aknasse, aimas aega ja kargas täielikule meelemärkusele tulles äkki üles, nagu oleks keegi ta sohvalt maha kiskunud. Kikivarvul läks ta ukse juurde, tegi selle tasakesi praokile ja kuulatas, mida tehakse all trepil. Ta süda peksis. Kuid trepil oli kõik vaikne, nagu oleks seal magatud… СКАЧАТЬ