Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ole sitt mees. Ja tema oleks mu mitu korda elus maha löönd, kui ta aga oleks mu kätte suand. Aga ei suand, sest minul oli alati tema rehnutt selge. Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korrapealt maha, seda pead sa, poeg, meeles pidama. Sellepärast pea õieti rehnutti, kui sa köntjalaga asju õiendad, ka tema on hea inimene.”

      „Seda mu eitki ütleb,” lausus Karla, „et jätku ma see teisepere Sass rahule.”

      „Ah siis eide plära pärast sa lasidki mehed Mäele kokku minna?” küsis Pearu, nagu oleks ta just seda oodanudki, et Karla hakkaks oma naisest rääkima. Ja kui see ei vastanud, jätkas ta: „Seda ma mõtlen ja peangi aru, et mis rehnutt see niisuke minu pojal on; kogu ilm aetakse nuabri poole kokku, aga tema vuatab pealt ja ei tee ühtigi. Ah see on siis sinu eide tarkus! Nojah, kui eit pikutab pükstes, siis tuat sörgib seelikus.”

      „Ei, isa, minul on omad püksid ja eidel omad,” katsus Karla vastu vaielda.

      „Kulla poeg, majas on ainult ühed püksid ja need on eide või tuadi jalas,” rääkis Pearu. „Minu vanamooril püksa ei olnd ja, näe, Oru jäi võitjaks: Mäe Andres on saunas ja peres kõnnib köntjalg. Pane tähele: mina sain Andresest võitu ja temal ei aidand ei ta jumalasõna ega suur ihuramm, aga sina lased lombakal omale jala taha panna.”

      „Isa, ma ju ütlesin sulle, et see pole Sass, vaid Indrek,” rääkis Karla.

      „Hea küll, et Indrek, mis siis sest,” ütles Pearu. „Kas siis te Kassiaruga kahekesi temast võitu ei suand?”

      „Sa oleks pidand kuulma, kuidas ta Kassiarule punktid ette pani, nii et see ei osand mimm ega memm öelda,” seletas Karla.

      „Enne oleks pidand tegema,” ajas Pearu oma. „Oleks pidand tegema nõnda, et mehed oleks tulnd kokku kas või vallamajasse, kui mitte mujale, ja sinna Indrek poleks suand, sest tema pole ju muaomanik. Mis on linnauntsakatel muameeste seltsis tegemist või reakimist?”

      „Tema tegi enda kohe Sassi vollmahimeheks, kui Kassiaru katsus talle pulka lõugu pista,” seletas Karla.

      „Muidugi, mis tal oma kodus viga mängida!” venitas Pearu. „Aga minul, armas poeg, on kahju, et ma näen, kuidas Oru hakkab Mäele alla jääma. Oru jääb Mäe päkaaluseks, selleks jääb ta. Sest, vuata, Karla, mis see aitab, et sina oled terve ja tema vigane, kui Mäe on Orust üle. See on hullem, kui et mees on mehest üle. Mees sureb, aga koht jääb, see ei sure. Seda rehnutti Andres tundis. Tema verd oleks Orule vaja…”

      „Isa, sa hakkad vanaks jääma,” ütles Karla nüüd. „Sa ei mõtle enam, mis sa räägid. Kui Andres seda kõike nii hästi tundis, miks tal siis poega peremeheks ei ole?”

      „See on hoopis teine rehnutt,” vastas Pearu. „Andrese poeg elab linnas, aga kui tuleb korraks Vargamäele, siis pistab endale vöö vahele sinu, pistab kange Kassiaru Nõmmanni, pistab terve Kõrvenurga ja, kui mina oleks noor, siis pistaks vist ka minu. Niisuke on Andrese poeg, kui ta tuleb korraks koju käima. See on, mis mu vana hinge ja südant sööb. Sest vuata, poeg: teie hakkate kord seda jõge puhastama, kuhu kogu ilm on kand risu. Kõik on kand – peremehed, sulased, saunamehed, vabadikud ja karjapoisid. Ja küll sa näed, te puhastate ometi selle jõe ära, nii et rohi ja mets hakkab kasvama. Ja kasvab lausa kõigi silma all. Aga kui sa näed ja kui näevad seda sinu lapsed, näevad võeradki inimesed, mis te siis kõik ütlete? Eks ole siis kõigil keelel või mõttes: seda on vana Mäe Andrese poeg teind. See on Andrese, minu vana vihamehe poja töö. Tema võttis asja üles, tema ajas mehed kokku, tema pani nad tööle. Vuata, poeg, kui ma nõnda mõtlen, siis ma arvangi, et Orule oleks vana Andrese verd, talle oleks õndsa Krõeda verd vaja – Eessuke olgu temaga, hallelooja! Sest mis on minu lapsed teind? Mis oled sina, mu poeg, teind? Joosepile ma keelasin oma vänge vihamehe esimest tütart, aga see on tema endale, ta lastele ja tervele majale õnnistust tuond, seda olen ma märkind. Sedasama õnnistust oleks ka Orule vaja. Vihamehe veri toob Orule õnnistust, sest see on kange veri.”

      „Aga minu poiss ei märka Mäe Ellit,” ütles Karla.

      „Poiss on alles noor,” ütles Pearu nagu lohutavalt.

      „Isa, ma kardan, minu poisile ei aita aastad,” rääkis Karla lootusetult.

      „Jäksi tal ju on, ehk tuleb viimaks ka nutti,” arvas Pearu. „Krutskid on tal juba juurde tulnd.”

      „Mis aitavad tema krutskid,” ütles Karla ja lõi käega.

      Mõlemad vaikisid tükk aega. Siis ütles Pearu:

      „Sul peaks olema noor naine, kes kannaks veel lapsi ilmale.”

      „Seda aru olen isegi pidand,” vastas Karla.

      „Noh, siis on see õige rehnutt, kui mõlemad ühte ja sedasama,” rääkis Pearu. „Olgu kas või võeras naine, aga olgu noor. Mehel peab olema noor naine. Sest vana naine on hullem kui vana õunapuu. Õunapuule lööd naelagi sisse, mis ulatab südameni, ja ta hakkab uuesti vilja kandma, aga mis teed vana naisega? Mis paneb selle vilja kandma? Ei miski.”

      „Jah, isegi raudnael ei pane teda vilja kandma,” kiitis Karla isale järele.

      „Muidugi mitte,” kinnitas Pearu, „löö või ots südamesse, nagu õunapuule. Nii et peab olema noor. Ja kange verega. Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. Vargamäele on kangust vaja, muidu siin ei saa. Mäe Sassil on kangust ja sellepärast ei tee vigane jalg ühtigi, teeb ta veel kangemaks. Tõsi jutt! Kui inimesel on mõni viga, siis see viga teeb ta palju kangemaks, seda olen mina oma elus tähele pand. Vaata meie poissigi. Sest pole ühti, et tal on pea haige, rammu on tal juba praegu mehe eest, nagu oleks pea jaks kehasse läind. Ainult kui teaks, kas tal veri on terve. Sest kui tal oleks veri terve…”

      „Tohtrid ütlesid küll, et terve, sest et viga tuli pärast, mitte emaihus,” seletas Karla.

      „Tohter on nagu kaval mustlaseeit, tema kuulutab ikka head, et inimene rõõmsama meelega annaks. Ütleb haigele, et homme tõuseb sängist, aga võta näpust! Homme tuuakse puusärk koju. Tohtreid ma ei usu. Aga kui suaks katsuda, nii et prooviks, siis oleks selge ilma tohtrita. Kui näeks, mis laps see on, mis ta suab. Ja kui see oleks terve verega ning poeg, siis jätaks Oru temale, poisi pojale, nagu Andres andis Mäe Mareti pojale. Nii peaks tegema.”

      „Aga kui laps ei ole terve verega, mis siis?” küsis Karla. „Siis on meil kaks niisukest kaelas.”

      „Poeg, sul ei ole rehnutti peas,” ütles vana Pearu. „Sest kui laps ei ole terve verega, siis me teame, et poisi veri on tõesti haige ning meie ütleme, et asi meisse ei puutu ja et meie ei tea. Küsigu poisilt. Aga mis nad temalt küsivad, kui tema veri on haige! Las küsivad! Ega tema ole ometi mingi otsaline, kui tema veri on haige. Mitte kui midagi nad talle ei tee. Ei tehtud Mäe Indrekule, ei tehta ka meie poisile. Nõnda saaks kindla otsa peale.”

      „Küll on see minu asi õige hulluks läind,” ohkas Karla. „Hakka ise oma last kas või kurja peale õpetama. Sest ega siis tema heaga kellegi ligi pease.”

      „Ä’ä ütle ühtigi, küllap peaseb heagagi,” vastas Pearu. „Aga kulu võib see tublisti teha.”

      „Isa, mina ei usu, et sellest tembust kunagi asja saaks,” ütles Karla otsustavalt.

      „Noh, kui ei sua sellest, siis suab ehk teisest,” arvas Pearu.

      „Misukesest teisest?” küsis Karla peaaegu kohkunult, et mis see isa oma vanas peas suurest igavusest veel on välja haudunud.

      „Sellest, СКАЧАТЬ